Tiivuline võlujõud. Barbara Cartland

Mina, ma armastan teda kogu südamest ja olen nii-nii-nii õnnelik! Mõtlesin, et see aasta ei lõpe iialgi, sest igatsesin tema järele kohutavalt. Aga nüüd – kui onul selle vastu midagi pole – võime otsekohe abielluda. Vastasel juhul peame end peitma, kuni olen seitseteist täis.”

      Nende sõnadega haaras Christine Mina käed.

      “Ja see, nagu sa tead, pole sugugi ohutu. Niisiis – palun sind härdalt, Mina – luba, et aitad mind! Ma ei suudaks temast ilma jääda, sest tema ongi mu elu ja õnn.”

      “Ma… kardan, et… ei saa sellega hakkama.”

      “Saad küll! Selle osa mängimine õnnestub sul raudselt paremini kui minul.”

      “Osa?”

      “Noore ja süütu tütarlapse, kellel on varsti seitsmeteistkümnes sünnipäev.”

      “Aga ma olen ju sinust aasta vanem.”

      “Välimuse järgi küll ei ütleks.”

      Christine kihistas naerda ja lisas: “Üks on kindel – kooliõpetajaks ei võtaks sind keegi peale Draakoni. Ja temagi ainult sellepärast, et sa oleksid odav tööjõud.”

      Mina ohkas.

      “Seda ma kartsingi.”

      “Ausalt öeldes,” avameelitses Christine, “näed sa välja nagu neljateistkümneaastane. Kindlasti jääb see vastik markii sinuga ülimalt rahule!”

      “Kahtlen, kas mul õnnestub sind usutavalt kehastada. Võib-olla on ta su fotot või portreed näinud.”

      Christine puhkes naerma.

      “Mind on ainult kodus pildistatud ja ma olen fotodel täielik udukogu, sest kaamera polnud korralikult fookustatud, või mis sõna see oligi, ja maalitud pole mind kunagi.”

      “Isegi mu riided pole nii elegantsed kui sinu omad,” hädaldas Mina.

      “Sul on õigus,” möönis Christine. “Su riided on küll väga kenad, aga markii-sugusele naisterõivaste asjatundjale ei jää märkamata, et need pole just kallid.”

      Ta vakatas viivuks ja hüüatas siis: “Ma tean! Mäletad riideid, millest ma välja kasvasin ja mis mulle liiga titekad tundusid?”

      “Vist… mäletan.”

      “Noh, ma uuendasin eelmise aasta suve- ja jõuluvaheajal tervet garderoobi,” meenutas Christine, “ja Hannah pakkis kõik vanad asjad kohvrisse. Pidime need lihavõtete ajal koju viima, aga tõllas polnud ruumi ja nii need siia jäidki. Minu teada on riided praegugi pööningukambris.”

      Viivuks tärkas Minas huvi, sest pururikas Christine kandis alati kooli kõige peenemaid ja kallimaid rõivad ning pälvis sellega kõikide tüdrukute kadeduse.

      Kui Christine’i ema veel elus oli, viis ta oma silmatera parimatesse Bond Streeti kauplustesse. Ja ehkki võõrasema leidis, et see on mõttetu raharaiskamine, oli tüdruk ka edaspidi endale samadest kohtadest riideid tellinud.

      Sugugi mitte kõik proua Fontwelli hoolealused polnud rikastest perekondadest, kuid sellest hoolimata püüdsid nad omavahel võistelda ja nii mõnigi vanem tüdruk katsus Christine’i välimust üle trumbata.

      Ent see ei õnnestunud neil kuidagi, sest saleda kehaehituse ja suurepärase maitsega tütarlaps oli oma Bond Streeti rõivastes tõeline kuninganna.

      Ta tõusis voodilt.

      “Lähen ja ütlen Hannah’le, et ta paluks teenijatel kohvri alla tuua,” teatas ta. “Kui ma poleks nii isekas, siis oleksin selle juba ammu sinule kinkinud.”

      “Ma olen ka oma riietega rahul,” ühmas Mina, “ja võib-olla ei lähe sinu omad mulle selgagi.”

      “Lähevad küll, muidugi lähevad,” oli Christine optimistlik. “Olen viimase aastaga kõvasti pikkust visanud, aga sina paistad olevat niisama väike kui varem.”

      Äkitselt haaras ta Mina oma kaissu.

      “Sinagi tahad, et keegi su eest hoolitseks, kullake,” ütles ta. “Keegi Harry-sugune. Küllap leian sullegi šarmantse ja toreda abikaasa, kui sa pärast minu pulmi meiega liitud.”

      “Minule piisab sellest,” vastas Mina, “et sina oled õnnelik. Tõtt-öelda ei tahagi ma abielluda, Christine. See oleks päris hirmus, kui ma just meeletult armunud ei ole.”

      “Aga kui oled armunud, siis pole see hirmutav, vaid imeline!” rõkkas Christine.

      Ta suundus ukse poole ja lisas: “Paki oma asjad, aga mina lähen ja ütlen Draakonile, et sa tuled minuga kaasa. Kindel see, et vaene Smithy oma töökohast ilma ei jää. Keegi peab ju ka peksukotiks jääma.”

      Nende sõnadega sulges ta enda järel ukse ning Mina võdistas tahtmatult õlgu.

      Ta teadis suurepäraselt, et preili Smithi asemel võinuks olla tema. Poleks midagi alandavamat kui teadmine, et teised tüdrukud sind haletsevad, kui sa langed õpilase staatusest tühipaljaks tööliseks, keda proua Fontwell võib käsutada ja sõimata, nagu heaks arvab.

      See oleks kõige hullem, mis võiks juhtuda, otsustas ta.

      Ja siis haaras teda hirm.

      Kuidas ta võib teeselda, et on Christine? Kuidas ta küll Ventnori markii juurde läheb, kui pettus võib juba sinnajõudmisel ilmsiks tulla?

      Ja see oleks äärmiselt ebameeldiv.

      Kas tõesti võib üks mees olla nii külmavereline, et valib endale võimalikult noore ja rumala abikaasa, kes ei oska teda kõrvalehüpetes kahtlustadagi?

      Kas tõesti on leedi Lydford nii kõlvatu ja riukalik, nagu Christine oli kirjeldanud?

      Ta teadis, et sõbrataril on kombeks liialdada nii meeldivate kui ka ebameeldivate asjadega.

      Ent Christine polnud talle kunagi valetanud, nii et miks pidanuks ta nüüd säärase loo välja mõtlema?

      Minat jahmatas mõte, et tüdruk kavatseb põgeneda ja isa nõusolekuta abielluda, kuid lord Lydford oli ka hoopis teistlaadi mees.

      Siis meenus Minale, et ta ei näe oma isa enam iialgi ning tema silmad täitusid pisaratega.

      Ja ehkki ta oli olnud pigem ema tütar, armastas ta loomulikult ka isa – esialgu lapselikul moel ja pärastpoole neiuna, kellele isa on elu esimene tähtis mees.

      Kui isa tookord välismaale sõitis, oli Minat haaranud seletamatu tunne, et on temast lõplikult ilma jäänud.

      Igal ööl uinus ta pisaraist märjaks nutetud padjal, sest teda vaevas eelaimus, et isa ei tulegi tagasi.

      “Papa! Papa!” oli ta nuuksunud. “Ära jäta mind maha! Palun tule tagasi!”

      Leppinud paratamatusega, et isa teda ei kuule, palvetas ta õhtuti innukalt, et isaga midagi halba ei juhtuks ning et ta takistamatult koju jõuaks.

      Ent tema palveid ei võetud kuulda ja nüüd olid nad mõlemad surnud – isa ja ema.

      Tema ainuke elus olev lähisugulane oli onu Osbert, keda tüdruk polnud juba aastaid näinud. Pealegi oli onu alatasa isale etteheiteid teinud, et too polnud sõduriks hakanud.

      Aga isa ei himustanud kelleltki elu võtta ja Mina arvates andis just õrnahingelisus talle loomade üle erilise mõjuvõimu.

      Koerad ja hobused olid talle alati kuulekalt järgnenud ning üks kord õnnestus isal taltsutada metsik saarmas, kes teda usaldas ja hüüdmise peale välja ilmus.

      Ent kõige suuremat tähelepanu oli ta pööranud lindudele. Ta jutustas Minale nende harjumustest, kusjuures kõige rohkem huvitasid tüdrukut väljasuremisohus liigid, mille esindajaid võis leida ainult maakera eraldatuimatest soppidest.

      Ja nüüd soovis Mina juba tuhandendat korda, et ta oleks võinud isa juures olla. Võib-olla oleks tal õnnestunud surm taanduma panna.

      Mööda tema põski veeresid pisarad, kui ta manas silme ette isa pärismaalastest teenrid, kes mõistsid haiguse peale