Tiivuline võlujõud. Barbara Cartland

le>

      Autori märkus

      Linnud on teadlasi juba aastasadu paelunud ja hämmastanud. Keegi ei tea, mispärast osa neist peaaegu vahepeatusteta kolme tuhande miiliseid vahemaid ületavad, samas kui põldpüü ja faasan sünnipaigast üle kolme miili ei liigu.

      Märtsis võib Inglismaal vaadelda ülimalt tähelepanuväärset lindude suurrännet. Künnivareste parved, mis öösiti tuhandepealisteks paisuvad, lagunevad kevade saabudes. Võõrtalvitujad lendavad üle mere Skandinaaviasse ja Saksamaale, ent kohalikud künnivaresed hakkavad siinsamas pesi punuma.

      Tibatilluke käblik on rändlind, kes sügiseti siirdub Lõuna-Prantsusmaale ning Hispaaniasse, ületab loomupärasele suunatajule tuginedes Vahemere ja Sahara ning sukeldub Aafrika mandri sügavustesse.

      Pääsukesed lahkuvad septembris ja jõuavad välja Lõuna-Aafrika väikestesse küladesse, et sealt seitsme või kaheksa kuu pärast naasta.

      Kust küll pärineb lindude oivaline suunataju, mida kadestanuks nii Cabot kui ka Da Gama?

      Esimene peatükk

      1882

      “Mina, sa pead mulle appi tulema!”

      Väikese magamistoa uks läks lahti ja tütarlaps tuhises sisse.

      Ta oli oma mõttesse nii süvenenud, et ei märganud kõnetatava käitumises paugupealt midagi ebaharilikku.

      Kui ta viimaks Mina silmis pisaraid märkas, oli ta üsna jahmunud: “Mis lahti on? Mis sind niiviisi endast välja viis? Nutmine pole sulle omane.”

      Ta sööstis tuppa ja kaelustas voodil istuvat ning nägu käte vahele peitvat sõbratari.

      “Ütle ometi, mis on juhtunud? Ma pole sind varem sellisena näinud.”

      Christine Lydfordi hääl oli murelik ja tema tumedaist silmist õhkus kaastunnet.

      Tumedate käharate juuste ja valge nahaga Christine oli äärmiselt meeldiv, ent siiski mitte ilus. Kuid tema veetlevalt üleannetu näoilme võlus enamikku inimestest, kes teda nägid.

      Tänu põselohukestele mõjus tüdruk alati naerusuisena ning kahtlemata oli ta Proua Fontwelli Noorte Daamide Seminari populaarseim neiu.

      Mina, keda ta oli kõnetanud, neelas pisarad alla, võttis käed näo eest ja lausus murest murtud häälega: “Mu… isa on… surnud!”

      “Oh, Mina, kui kahju!” hüüatas Christine. “Aga kuidas ta suri, ja kus?”

      “Sain onu Osbertilt kirja,” vastas Mina. “Ta kirjutab, et papal oli mingisugune liivakärbsepalavik. Tal oli olnud ülikõrge kehatemperatuur, ja et selles Egiptuse piirkonnas polnud ühtki kvalifitseeritud arsti, siis suri ta enne onu kohalejõudmist.”

      “Kui kahju!”

      Christine teadis, et juhtunu on sõbratarile suur hoop, sest Mina ema oli surnud alles aasta tagasi.

      Mina oli talle jutustanud, et muserdatud ja õnnetu isa sõitis pärast abikaasa kaotust Aafrikasse metsikut loodust uurima – eeskätt linde, sest ta oli harrastusornitoloog.

      Ja Mina pandi kooli.

      Keegi oli härra Ian Shaldonile öelnud, et proua Fontwelli kool on kõige parem, mispeale isa saatiski oma tütre Ascotisse, kus koolimaja asus, et ta seal tema tagasitulekut ootaks.

      Algul oli Mina üksildane ja kartis teisi tüdrukuid.

      Ta oli seniajani koos ema ja isaga Huntingdonshire’i avarustes elanud ega olnud eakaaslastega kuigi palju lävinud.

      Seetõttu oli tal hea meel, et Christine Lydford temasse lahkelt suhtus ja peagi said neist head sõbrad.

      Tegelikult oli Christine Minast peaaegu aasta noorem, kuid nende vanusevahe oli täiesti märkamatu, sest välimuselt oli Mina alles laps.

      Tänu sellele, et Christine’i isa oli pururikas lord Lydford ning tüdruk ise oli vanaemalt raha pärinud, oli temas parasjagu peenust, millest Minal tugevasti vajaka jäi.

      Esmalt tegi kooliõdedele Christine’i hoolitsev suhtumine uustulnukasse nalja, ent suur oli nende imestus, kui tüdrukutest said lahutamatud sõbrad.

      Christine oli kahtlemata eestvedaja ja Mina tema järgija, kuid nende hüüdnimeks sai Lahutamatud ja Christine’il tuli alatasa oma sõbratari teravkeelsete narrijate eest kaitsta.

      Proua Fontwelli seminar ei sarnanenud ühegi muu kooliga.

      Esiteks võeti sinna ainult aadliseisusest õppureid ja koolil oli hea maine – kui mitte muu, siis vähemalt luksuslike olmetingimuste pärast – vaatamata sellele, et õppemaks oli pööraselt kõrge.

      Õpilased, kel selleks raha jätkus, võisid isiklikke teenijannasid pidada, oma hobuseid tallis hoida ja palju lisaõppeaineid võtta, kuid nende arved kasvasid iga semestriga.

      Sellegipoolest ei jätkunud koolis kõikidele soovijatele kohti ning proua Fontwelli ebatavalised harimismeetodid, mis teistes koolides kadedust tekitasid, tasusid end igakülgselt ära.

      Vahel tuletas Christine Minale õrritavalt meelde, et too oli “napilt üle noatera” vastu võetud, sest tema isa oli baronet. Et Mina magamistuba oli üks kooli väiksemaid, siis oli ilmne, et proua Fontwell teenis tema pealt üsna vähe.

      Seevastu Christine’i päralt oli avar kahe aknaga magamistuba, kust avanes vaade aeda, ning kõrval asuv elutuba.

      Teenijanna hoolitses neiu elegantse välimuse eest, nii et too oleks enamasti võinud koolitundide asemel kas või Buckinghami palee aiapeole minna.

      Proua Fontwell oli isegi klassiruumid omanäoliseks sättinud.

      Osa neist meenutas eluruume, kus luulet või kirjandust tudeerivad õpilased tugitooliringi moodustasid. Laudade puudumine rõhutas mitteakadeemilist keskkonda veelgi.

      Üks koolimaja kesksemaid ruume oli tantsusaal, kus tütarlapsed kogenud õpetajatelt kaks korda nädalas tantsutunde said.

      See toimus muidugi tunniplaaniväliselt, nagu ka vehklemine, ujumine, sulgpall ja muusika- ning kunstitunnid.

      Mina, kes võis endale vaid üksikuid lisaaineid lubada, ei teadnudki, mida see põhipakett üldse sisaldab.

      Nüüd, Christine’ile vastates, olid tema emajuurekarva sinisilmad muret täis ja ripsmed pisaraist märjad: “Peale selle, et isa on… surnud, on veel… midagi, mis mind… õnnetuks teeb.”

      “Mis nimelt?” tahtis Christine teada.

      “Oma kirjas minule ja proua Fontwellile teatas onu, et isa oli… võlgades ja nüüd, kui ta on… surnud, pean ma endale mingisuguse… töö leidma.”

      Christine vaatas hämmeldunult sõbratarile otsa.

      “Kas see tähendab, et sa pead rügama hakkama?”

      Mina noogutas. Siis valgusid tema silmad uuesti vett täis ning ta nuuksus läbi pisarate: “Proua Fontwellil on mulle üks… ettepanek… aga ma ei suuda seda taluda… ja ikkagi olen sunnitud… teda kuulda võtma.”

      “Missugune ettepanek?” küsis Christine.

      Ta ei uskunud oma kõrvu, sest oli ju mõeldamatu, et ükski nende kooli tüdruk peaks tööga elatist teenima või – veelgi hullem – vaesuses virelema.

      Christine haaras kõnevõime kaotanud Mina viivuks tugevamini embusse ja lohutas: “Olen kindel, et olukord pole nii hull kui paistab. Räägi täpsemalt, mis juhtus.”

      Mina sundis end hädise vaprusega pisaraid kuivatama ja jätkas mõne aja pärast: “Onu Osbert, kes on rügemendi kolonel, ütleb, et nüüd, kui papa on… surnud ega oma ühtki… poega, kuulub meie maja… talle ja ta kavatseb selle… kinni panna.”

      “Miks ta peaks seda tegema?” küsis Christine ärritatult.

      “Ta on poissmees ja vahetpidamata oma rügemendiga hõivatud. Ja nagu ta kirjutab, ei tule kõne allagi, et ma seal… üksi elan.”

      “No on alles omavolitseja, et mitte öelda julmur!” tähendas Christine. “Räägi edasi.”

      “Veel lubas ta papa… võlad ära klaarida, aga minule ei saavat ta anda rohkem kui viiskümmend naela taskuraha aastas, kuni ma ükskord… abiellun, ja siis jään… sellestki ilma.”

      Christine mühatas põlglikult,