Tiivuline võlujõud. Barbara Cartland

Ma pole sulle temast veel rääkinud.”

      Mina silmad läksid nii suureks, et peitsid enda alla terve näo.

      “Christine! Kas sa räägid tõsiselt?”

      “Ma tahtsin sulle rääkida,” vabandas Christine, “kuid Harry palus tungivalt, et see jääks meie saladuseks, ja nii ma siis lubasingi talle, et ei hinga sellest kellelegi.”

      “Võib-olla sa ei peakski mulle sellest rääkima.”

      “Pean küll,” vastas Christine. “Küll Harry mõistab, aga las ma jutustan kõigepealt markii loo lõpuni.”

      Nähes, et Mina kuulab kõrvad kikkis, jätkas temagi: “Markiid saadab Londoni kõige esinduslikuma ja liiderlikuma mehe maine. Ta on olnud armuvahekorras tosinate kaunite naistega. Olen juba aastaid tema kohta kõikvõimalikke kõlakaid kuulnud.”

      “Kas tõesti kõneldakse säärastest… asjadest… sinu kuuldes?” ei suutnud Mina uskuda.

      Christine muigas.

      “Ei, muidugi mitte. Mina olen kõigest laps.”

      “Aga kust sa siis tead?”

      “Tead, kallis Mina, teenrid lobisevad omavahel nii, nagu oleksid kõik lapsed kurttummad, ja teenrid teavad tõepoolest kõike!”

      Sõbratari jahmunud nägu innustas teda edasi rääkima: “Peale selle on mul koduste asjadega kursis olemiseks omad kavalused.”

      Ta muheles veidi ning lisas: “Tean, et sa niisugust käitumist heaks ei kiida ja sel põhjusel ma polegi sulle sellest varem iitsatanud. Et meie maja on väga vana, siis on seal lugematuid nurgakesi, kuhu kõrvaltoas toimuv imehästi ära kostab.”

      “Kas sa tahad öelda, et tegeled… pealtkuulamisega?” küsis Mina.

      “Kindlasti on terve Lydfordi suguvõsa seda juba põlvkondi teinud,” asus Christine kaitsepositsioonile. “Ema eluajal poleks see mul pähegi tulnud, aga mis puutub kasuemasse, siis on lood hoopis teised.”

      Kasuemast kõneldes oli tema hääletoon jälle teravnenud, nii et Mina sõnas ohates: “Jutusta edasi.”

      “Juba sellest ajast saadik, kui isa Indiasse sõitis, on kasuema markii järele arust ära. Harilikult on ta käinud külas, kui kutsutud on ka markii, või on osa võtnud tema korraldatud pidudest Vent Royalis – see on tema maja Hertfordshire’is –, aga kui markii meile külla tuli, siis oli kohe selge, et nende vahel asi susiseb.”

      Christine vakatas viivuks ning teatas järsku raevukalt: “Mul läks süda pahaks, kui kuulsin neid suudlemas emale kuulunud tubades, ja seda just siis, kui isa oli Indias.”

      Minale oli selge, et Christine on endast väljas, niisiis libistas ta käe sõbratari pihku ja ütles: “Mul on… väga kahju, et see sind niiviisi… ärritab, kullake.”

      “Osa asju, millest nad rääkisid, jäid mulle arusaamatuks,” pihtis Christine. “Paar korda kuulsin oma nime, aga seda ei juhtunud just sageli, nii et ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu.”

      “Ja nüüd väidad sa… et pead temaga… abielluma?”

      “Hannah rääkis mulle võõrasema sepitsustest, kui mulle täna hommikul kiri toodi. Sa ju tead, et minu ja Hannah’ vahel pole mingisuguseid saladusi.”

      Mina noogutas.

      “Pühendasin temagi võõrasema kavatsusse mind markii juurde elama saata,” selgitas Christine, “ja Hannah hüüatas: “See on siis tõsi, mida preili Parsons mulle eelmiste pühade ajal rääkis. Ja mina mõtlesin, et ta püüab mind hämamisega üksnes kihevile ajada!””

      “Mida ta siis sepitses?” tahtis Mina teada.

      “Seda, et kui kasuema Indiasse põrutab, peaksin mina markii juurde kolima ja vanemaks saades temaga abielluma.”

      “Ja mis on selle tagamõte?”

      “Näed nüüd, kui üksikasjalikult tal kõik paika on pandud!” võidutses Christine. “Kui markii ihkab endale noort, kõigega rahul olevat ja mitte midagi kahtlustavat kaasat, siis kes võiks olla parem kui kuueteistkümneaastane tütarlaps, kes tema arvates ilmaelust tuhkagi ei tea?”

      Christine tõmbas hinge ja laskis samas vaimus edasi: “Hannah’ sõnutsi olevat preili Parsons, kasuema teenijanna, öelnud, et markii praalib kõikide lähedaste sõprade ees, et tema ei abielluks iialgi naisega, kes on niisama truudusetu kui tema ülejäänud naistuttavad.”

      “Ah et see on tema arvates taunitav?” küsis Mina.

      “Nimetatud reegel kehtib ainult tema abikaasa kohta,” põlastas Christine. “Selle vastu pole tal midagi, et teiste meeste naised temaga ulakusi teevad. Isal on vahel kombeks öelda: “Parim metsavaht on endine salakütt.””

      Mina murelik nägu jäi tõsiseks.

      “Aga siiski… ma ei taipa, miks markii peaks sinu valima?”

      “Ta polegi mind valinud,” nähvas Christine. “Kasuema tegi seda tema eest! Kuidas sa aru ei saa, et tema arvates annab minu ja markii abiellumine temale vabad käed mehega kohtumiseks ja nii võib nende vahekord jätkuda, kui ta Indiast naaseb. Kinnitan sulle, et tal pole vähimatki kavatsust markiist loobuda.”

      “Aga see on ju… ebaaus ja… hirmus!” karjatas Mina.

      “Otse loomulikult!” soostus Christine. “Ja sellepärast ma abiellungi Harryga. Tema armastab mind tõeliselt, ja seda juba kolm aastat.”

      “Abiellud… Harryga?” hüüatas Mina. “Kes see Harry on?”

      “Hawkstone’i krahvi teine poeg,” vastas Christine. “Ta jutustas mulle, et armus minusse juba meie esimesel kohtumisel, kuid et olin alles viieteistkümnene, siis otsustas ta oodata, kuni olen suuremaks sirgunud.”

      “Kas ta rääkis sulle oma tunnetest juba siis?” uudishimutses Mina.

      Christine’i silmad lõid särama.

      “Ei, aga ma teadsin, et ta mind veetlevaks peab ja kui me ükskord ratsutamise ajal kohtusime, siis armusin minagi temasse.”

      “Aga sa olid ju nii noor.”

      Christine muheles.

      “Mõnikord näib mulle, et erinevalt sinust pole ma kunagi noor olnud. Igatahes pole ma olnud nii rumal ja süütu kui sina, Mina.”

      “Minule oled sa alati väga elukogenud ja küpse mulje jätnud,” soostus Mina, “kuid arvasin, et selle põhjuseks on minu üksildane lapsepõlv. Ma olengi ju äärmiselt kogenematu.”

      “Harrysse armudes sain suureks üleöö,” teatas Christine sundimatult. “Esialgu pidime oma tundeid teiste eest salajas hoidma, sest emale poleks kindlasti meeldinud, et ta mind nii tihti vaatamas käib.”

      Neiu naeratas leebelt ja jätkas: “Ta polnud just eriti jutukas, kuid mingil seletamatul moel oli ta mulle väga kallis ja see muutis ta eriliseks.”

      Mina teadis, et Christine oli juba kaheteistkümneselt meestele silma hakanud ja et nood olid püüdnud teda suudelda.

      Christine oli saanud nõretavaid armastuskirju, kuid need, mida ta oli säilitanud, oli Mina käskinud tal puruks rebida, et proua Fontwell teada ei saaks.

      Mina, kes polnud Christine’i nii tõsiselt rääkimas kuulnud, lausus peaaegu etteheitvalt: “Sa pole mulle sellest varem rääkinud.”

      “Algul kartsin, et mu lootus läheb luhta,” kostis sõbratar. “Kui ema suri, siis tõmbas kasuema minu ja Harry kokkusaamistele kriipsu peale, nii et me pidime metsas kohtuma. Ja siis ta ütleski, et kavatseb mu endale naiseks võtta.”

      Christine kõneles lummatult: “Just siis taipasin, et armastan teda ja et keegi teine ei suudaks minus iialgi samalaadseid tundeid äratada.”

      “Aga sa oled nii noor!” protesteeris Mina.

      “Ma pole esimene tütarlaps, kes seitsmeteistkümneselt mehele läheb. Pealegi tahab Harry