100 valitud novelli. 3. raamat. O. Henry

oma tööd ja manitses mahajäänuid ilukõneliste täispuhutud fraasidega, mis sisaldasid endas vaieldamatut teravat monotoonset tõde. Enne, kui voodiootajate saba otsa lõppeb, peaksid kuulma üht preestri lauset, mis iseloomustas tervet jutluse teemat. See on väärt, et seda kirjutataks ilukirjas valgetele loosungitele üle terve maailma. Lause ise on selline:

      “Ükski mees pole õppinud end viie sendi eest viskist purju jooma.”

      Mõtle sellele, tipsutaja. See on väärt kogu potipõllupidaja maalapil võrsuvat rukist.

      Üllaste näojoontega sirge noormees, kes seisis voodikoha taotlejate saba lõpus, matkis kilpkonna ja tõmbas pea sügavamale mantlikrae vahele. See oli hästiistuv tviidmantel ning ta püksid kandsid endal veel pressraua jälgi. Kuid ma hoiatan sind, kübarategija, kes sa võib-olla seda lugu lugema juhtud – kui loodad, et see on kitsikuses Reginald Montressor, siis ära edasi loe. Noormehe taga seisis Thomas McQuade – endine kutsar, kes kuu aja eest joomise pärast oli töölt lahti lastud ning sunnitud nüüd ühe öö voodikoha taotlejate ridu täiendama.

      Kui elad väiksemas New Yorgis, peaksid teadma van Smuythe tõlda, mida veavad tuhande viiesaja naelased saja ühes varjundis veiklevad kõrvid. Tõllal on vanni kuju. Enamasti täidab seda leedi van Smuythe, kes lamaskil istudes hoiab pea kohal musta päikesevarju, mis vabalt kaitseks ka vana-aastaõhtu lörtsi eest.

      Kuu aega tagasi juhtis Thomas McQuade van Smuythede suksusid ja suksutas Anniet, van Smuythe teenijatüdrukut. Kuid romantiliste lugude juures on kurb see, et kitsas king, korisev kõht või valutav hammas teevad tühjaks ükskõik millise Cupido pingutuse. Ja Thomase puhul polnud seda sorti ihuhädad haruldased. Ometi polnud ta mõtted niivõrd kaotatud teenijanna, kui olematutest asjadest unistamise juures, ning voodikohta ootajate masendav välimus ja õhkkond, mis teda ümbritses, tõmbas ta närvid nii pingule, et vähe puudus, kui ta oleks lendama, tantsima, uluma või asfaldil püherdama hakanud. Peaaegu neljanädalane viski, kuivikute, teevorsti ja marineeritud aedvilja dieet viib sageli psühho-zooloogiliste kõrvalnähtudeni. Lootuse kaotanud, näljane, pohmellis, nagu ta oli, tundis ta, et vajab inimlikku kaastunnet ja mõistmist.

      Temast paremal seisis umbes temavanune noormees, kelle riided olid küll kulunud, kuid piinlikult puhtad ja korralikud.

      “Milline on sinu diagnoos, Freddy?” küsis Thomas hukkamõistetud vabamüürlase familiaarsusega. “Kerjus? See ma olen. Sinu välimus pole küll sellele vastav. Minu oma samuti. Kuu aega tagasi juhtisin üht kaunimat peršeroni hobuste rakendit, mis iial 5. avenüül on sõitnud. Kuid vaata mind nüüd! Räägi, kuidas sina siia voodikohtade odavale väljamüügile sattusid?”

      Tundus, et teine noormees tervitab hea meelega võimalust kellegagi juttu ajada.

      “Minu puhul,” ütles ta, “pole põhjus joomises. Muidugi juhul, kui Cupido pole baaripidaja. Sugulaste arvates abiellusin mõtlematult, ja nad pole mulle siiani andestanud. Olen juba aasta tööta, sest ma ei tea, kuidas töötamine käib. Jäin haigeks ning veetsin neli kuud Bellevues ja teistes haiglates. Mu naine ja laps läksid tagasi naise ema juurde. Eile visati mind haiglast välja. Mul pole sentigi. Niisugune on mu kurb lugu.”

      “Kehvasti küll,” ütles Thomas. “Kuid üksik mees tuleb toime. Hullem, kui sellisesse olukorda sattuvad naised või lapsed.”

      Mööda 5. avenüüd vuras nende poole auto. See oli nii läikiv, nii punane, nii ühtlase käiguga ning eiras niisuguse osavusega kiiruspiiranguid, et kõik sabas seisjad, kel olid kõrvad peas, jäid seda vaatama. Auto vasakule küljele oli riputatud tagavararatas.

      Õnnetu seltskonna kohale jõudes tuli tagavararatas lahti. See kukkus mütsuga asfaldile ja veeres laperdades eemalduvale autole järele.

      Thomas McQuade haistis võimalust ja eemaldus preestrit ümbritsevast patuoinaste karjast. Ei kulunud rohkem kui kolmkümmend sekundit, kui ratas oli käes. Thomas viskas selle õlale ja läks kärmesti autole järele. Inimesed mõlemal tänavaküljel karjusid, vilistasid ja viibutasid punase auto poole keppe, püüdes juhile märku anda, et hakkaja Thomas on kaotatud tagavararattaga teel.

      “Üks dollar,” mõtles Thomas. Tema meelest oli see väikseim summa, mida nii suurejoonelise auto juht peaks talle vaevatasuks tagavarakummi tagastamise eest pakkuma, et oma uhkus päästa.

      Kahe kvartali kaugusel jäi auto seisma. Thomas nägi väikest, tõmmut, paksult riides sohvrit ja imposantset, hülgenahkset kasukat ja siidkaabut kandvat džentelmeni, kes istus tagaistmel.

      Thomas pakkus kaotatud kummi oma parimal ekskutsari maneeril ning pilk ta helkivates, verd täisvalgunud silmades oli nii sisendav, et ta oli kindel – siit pudeneb üks-kaks kõrge nimiväärtusega münti.

      Kuid nähtavasti tema pilku ei mõistetud. Hülgenahkses kasukas džentelmen võttis kummi, riputas selle tagasi autoküljele, heitis endisele kutsarile läbitungiva pilgu ja pomises endale mõistatuslikult nina alla: “Imelik, imelik,” ütles ta. “Olen isegi paar korda fantaseerinud, et kaldea küroskoobist on kasu. On see võimalik?”

      Seejärel pöördus ta mitte vähem salapäraste sõnadega ootava ja lootva Thomase poole.

      “Söör, tänan teid, et olite nii lahke ja tõite mu tagavararatta tagasi. Kui lubate, tahaksin teilt midagi küsida. Kas tunnete van Smuytheid, kes elavad Washingtoni väljakust põhjas?”

      “Kuidas ma saaksingi neid mitte tunda,” vastas Thomas. “Ma elasin seal. Sooviksin, et see praegugi nii oleks.”

      Hülgenahkses kasukas džentelmen tegi autoukse lahti.

      “Tulge peale, palun,” ütles ta. “Olete lahkelt oodatud.”

      Üllatunud Thomas McQuade kuuletus kõhklemata. Auto nahkne tagaiste oli parem kui voodiootajate järjekorras seismine. Talle laotati reisivaip põlvedele ja auto kihutas kiiresti tundmatu sihtmärgi poole, kuid mitte nii kiiresti kui Thomase mõtted, mida see iseäralik kutse oli põhjustanud.

      “Võib-olla pole tal raha kaasas,” oli Thomase diagnoos. “Paljud peened kõrtsides ringiaelejad pole varmad raha välja käima. Arvatavasti viskab ta mu välja mõne lokaali ees, kus ta oma raha eest saab kannu kätte. Pean selle lutika, mille ma selles vabaõhuvoodis sain, kuidagi surnuks litsuma.”

      Salapärane autoomanik, kes oli oma kasukasse sukeldunud, ei paistnud lakkavat elu üle imestamast. “Suurepärane! Hämmastav! Imelik!” kordas ta endale vahetpidamata.

      Auto jõudis viperusteta all-linna seitsmekümnendatele tänavatele, vuras veel paar kvartalit ning peatus kõrge viilkatusega pruuni kivimaja ees.

      “Olge nii lahke ja tulge koos minuga majja,” ütles hülgenahkse kasukaga džentelmen, kui nad olid autost maha tulnud.

      “Kindlasti raha järele,” mõtles Thomas kergendatult, mehele majja järgnedes.

      Hall oli hämaralt valgustatud. Peremees lahkus vasaku ukse kaudu, pani selle enda taga kinni ja jättis Thomase ja sohvri absoluutsesse pimedusse. Äkki lõi imelikult kaunistatud ümmargune lambikuppel helendama ja Thomas nägi ähmaselt ruumi sisustust, mis oli hunnitum kui ta eales teatrilaval oli näinud või muinasjuttudest lugenud.

      Seinu varjasid hiilgavad punased, fantastiliste kuldtikanditega drapeeringud. Halli vastasseina kattis kuldbrokaadist draperii, mida kaunistasid hõbedane kuusirp ja tähed. Mööbel oli hinnaline ja haruldane. Ekskutsari jalad vajusid vaipa, mis oli sama pehme kui äsjasadanud lumehang. Kolmel-neljal tundmatu otstarbega laval või laual olid mustad sametlinad.

      Thomas McQuadele ei valmistanud mingit raskust seda kuninglikku toredust ühe pilguga haarata. Järgmise pilgu suunas ta oma aukartustäratava saatja poole ja avastas, et too on kadunud.

      “Jessake!” pomises Thomas. “See on nagu kummitusepood. Ma ei imestaks, kui avastan, et olen ühte neisse Määrimaa ööde seiklustesse sattunud, millest ma lapsena lugesin. Jääb veel oodata, millal karvane mees sisse astub.”

      Järsku ajas kakutopis, mis lambi kõrval eebenipuust õrrel istus, aeglaselt tiivad laiali ja ta silmad hakkasid punaselt hiilgama.

      Thomast haaras kabuhirm, ta haaras enda kõrvalt kapilt Hebe pronkskuju