100 valitud novelli. 3. raamat. O. Henry

nõudis.

      Pärast etenduse lõppu läks Hart mänedžeri kontorisse ja sai temalt Cherry aadressi. Järgmisel päeval kell viis õhtul helistas ta räämas vana West Forties’ maja ukse taga kella ja saatis naisele oma visiitkaardi.

      Päevavalguses, seljas ilmlik pluus ja tavaline vuaalseelik, juuksed klambritega kinnitatud ja silmis heategevusasutuse õdede pilk, oleks Winona Cherry vabalt võinud mängida tarka ja arukat pastori tütart suures (veel kirjutamata) New Englandi pealkirjata draamas.

      “Olen teie etendusi näinud, härra Hart,” ütles naine pärast seda, kui oli hoolikalt visiitkaarti uurinud. “Miks te mind näha tahtsite?”

      “Nägin teie eilset etteastet,” ütles Hart. “Mul on välja pakkuda sketš, mida ma pärast kirjutamist olen tallel hoidnud. See on kirjutatud kahele, ning arvan, et teie sobiksite teiseks osatäitjaks. Tulin teile seda osa pakkuma.”

      “Lähme salongi,” lausus preili Cherry. “Olen ammu midagi selletaolist teha tahtnud. Näitlemine meeldiks mulle rohkem kui praegused üksiknumbrid.”

      Bob Hart võttis oma kiidetud “Hiiremängu” taskust ja luges naisele ette.

      “Lugege, palun, veel kord,” kostis preili Cherry.

      Pärast ärakuulamist tegi naine Hartile täpselt selgeks, et telefonikõne asemel peaks teate tooja isiklikult lavale ilmuma, et dialoog, mis eelneb süžee haripunktile, kus nad püstoliga rabelevad, peab olema lühem ning Helen Grimesi ütlused ja käitumine tuleb selles kohas, kus armukadedus temast võitu saab, täielikult ümber teha. Hart kuulas naise halvustavaid märkusi alandlikult ja vastu vaidlemata. Naine oli oma õla alla pannud ning osutanud sketši nõrkadele külgedele. Hart pidi tunnistama, et Cherryl on naiselik intuitsioon, mis temal puudub. Jutuajamine lõppes sellega, et Hart oli valmis riskima oma kogemuste, maine ja nelja-aastase tsirkuses töötamise säästudega, et “Hiiremängu” õitsvaks püsiktaimeks teha. Preili Cherry ei nõustunud kohe. Ta kortsutas oma siledat noort laupa, näris oma väikeste valgete hammastega pliiatsiotsa ja tuli viimaks oma arvamusega lagedale.

      “Härra Hart,” ütles ta, “usun, et teie sketši saadab edu. Grimesi osa sobib mulle nagu kokkuläinud flanellsärk pärast esimest pesumajareisi. Oskan ja suudan selle teha väljapaistvaks nagu neljakümne neljanda rügemendi koloneli, kes Väikeste Emade turul seisab. Ja ma olen teie näitlemist näinud. Tean, et te mängite teise osa sama hästi välja. Kuid äri on äri. Kui palju te praegu nädalas teenite?”

      “Kakssada,” vastas Hart.

      “Mina saan sada,” lausus Cherry. “Tavaline naiste diskrimineerimine. Kuid ma elan sellest ära ja panen iga nädala lõpus mõned dollarid vana köögipliidi lahtise kivi alla tallele. Näitlemine meeldib mulle, kuid on midagi, mis mulle rohkem meeldib – väike maamaja, kanad ja kuus hane, kes aias patseerivad.

      Ütlen teile, härra Hart, et ma olen Üdini Ärinaine. Kui tahate, et teie näidendis mängin, teen seda ja usun, et meie koostöö sujub nii hästi, et näidend läheb edukalt. Kuid on veel midagi, mida ma tahan öelda, keerutamata ja ausalt – ma esinen ainult siis, kui see end ära tasub. Tahan oma töö eest raha saada täpselt samuti nagu need naised, kes töötavad poes või kontoris. Olen enne pannud ja panen ka tulevikus raha kõrvale nendeks mustadeks päevadeks, kui mu näitlejakarjäär on läbi. Ei mingit vanadekodu ega läbipõlenud näitlejate varjupaika.

      Niisiis, härra Hart, kui tahate mind äripartneriks ja nõustute välja jätma kõik lollused, mis sellega kaasas käivad, lööme käed. Tean vodevillitiimidest üht-teist, kuid meie oma peaks tulema eriline. Olgu teile teada, et olen laval ainult seepärast, et igal palgapäeval tahan saada väikest ümbrikut, nikotiiniplekk kohas, kus kassiir keelega liimiriba niisutas. Minu hobi on end vihmaste päevade vastu, mis mind tulevikus võib-olla ees ootavad, võimalikult hästi kindlustada. Tahan, et teaksite seda. Ma ei tea, kuidas ööklubid seestpoolt välja näevad, joon ainult teed, mul pole soovi ühegi mehega oma elu jagada ning ma hoian oma sääste viies eri pangas.”

      “Preili Cherry,” lausus Bob Hart talle omase lepliku tõsidusega. “Tehke, nagu heaks arvate. Kleebin oma kaabule sildi “Puhtalt äri” ja kirjutan sama oma meigikarbile. Ka mina unistan mõnikord, kui mul und ei tule, kuid mina näen vaimusilmas viietoalist bangalot Long Islandi põhjakaldal, jaapani kokka, kes on köögis ametis rannakarbisupi keetmisega, ning ennast rõdul võrkkiiges “Aafrika avastamist” lugemas, samal ajal kui mu pesusiidist kuue põuetaskus krabiseb leping. Peale meie kahe pole ümbruskonnas hingelistki. Teid pole vist Aafrika kunagi huvitanud, preili Cherry?”

      “Mitte üks raas,” vastas Cherry. “Kogu oma raha panen ma panka. Igalt hoiustatud dollarilt saan neli senti kasu. Arvestasin välja, et oma praeguse palga juures saan ma kümne aasta pärast ainuüksi intresside pealt iga kuu viiskümmend dollarit. Asutades väikese äriettevõtte – näiteks kübaratöökoja või ilusalongi – , võin rohkem teenida.”

      “Teil on õigus,” ütles Hart. “On tark ja sünnis enda tuleviku eest hoolitseda. Suurem osa näitlejaid ei suuda end sundida vihmaste päevade eest kindlustama ja pilluvad raha tuulde. Mul on hea meel, et teil on ärist õige arusaamine, preili Cherry. Mõtlen ise samamoodi ja usun, et minu sketš vastab meie mõlema ootustele ning toob nii palju sisse, et meie mõlema säästud vähemalt kahekordistuvad.”

      “Hiiremängu” järgnev ajalugu on sarnane kõigi edukate näidendite omaga. Hart ja Cherry lõikasid selle osadeks, sobitasid tükid uuesti kokku, paigutasid ümber, kirjutasid dialoogid ja tegevustiku suures osas uuesti, vahetasid ridu, taastasid neid, lisasid uusi, lõikasid need jälle välja, sõnastasid ümber, taastasid esialgse kuju, kirjutasid need uuesti, asendasid püstoli pistodaga, tegid ümber ja jätsid ikkagi püstoli – niisiis kasutasid kõiki võtteid, mis on vajalikud sündmustiku tihendamise ja parandamise protsessis.

      Nad harjutasid oma etteastet vanamoelise pansioni haruharva kasutatavas salongis niikaua, kuni iga tunni ja viie minuti järel helisema pandud äratuskell tegi häält täpselt pool sekundit enne seda, kui plõksatas Helen Grimesi laadimata revolvri päästik, mida sketši kulminatsioonis kasutati.

      Jah, see oli põnevuslugu ning suurepärase töö näide. Etendusel kasutati tõelist 32-kaliibrilist revolvrit, mis oli laetud ehtsate kuulidega. Helen Grimes – Metsiku Lääne tüdruk, kes kahtlemata on oma keevalise ja kartmatu iseloomu pärinud Buffalo Billylt endalt, armastab kirglikult Frank Desmondit, kes on Heleni isa, Arapahoe Grimesi, stsenaariumi järgi kusagil Amagansetti bädländi kandis veerand miljoni dollarilise karja ja rantšo omaniku erasekretär ja kõigi eelduste kohaselt tulevane väimees. L. I. Desmond (tavaelus härra Bob Hart) kannab sääremähiseid ja firma Meadow Brook Hunt ratsapükse ning on oma ütluse kohaselt pärit New Yorgist, jättes vaataja imestama, mida ta otsib Amagansetti bädländi piirkonnast (ehk põgeneb seadusesilma eest?) ning arutlema selle üle, miks peaks karjakasvataja vajama oma rantšos sääremähiseid kandvat sekretäri.

      Nii või teisiti, tead sama hästi kui minagi, et sedasorti näidenditel on minekut ja – kas me tahame seda endale tunnistada või mitte – meile meeldib midagi “ Noore Sinihabeme” ja vene “Cymbeline’i” vahepealset.

      “Hiiremängul” oli kaks pea- ja üks kõrvalosatäitja. Peaosatäitjad olid loomulikult Hart ja Cherry. Frakis kõrvalosalisel oli ainult üks väike paarist lausest koosnev etteaste, kus ta paanikas lavale tormab, teatab, et indiaanlased on maja ümber piiranud ning keerab gaasilambi leegi madalamaks, öeldes, et see on peremehe käsk.

      Sketšis on veel üks naistegelane. See on Viienda avenüü vuhva, kes püüdis Jack Valentine’i – Kolmanda avenüü rikast klubiomanikku enne tolle laostumist oma võrku püüda. Stsenaariumi järgi ilmub naine rantšosse raamitud foto kujul, mis seisab rantšo kaminasimsil. Helen on loomulikult armukade.

      Nüüd aga närvikõdi juurde. Ühel ööl sureb vana Arapahoe Grimes rinnaangiini – sellest teatab meile Helen vaiksel lavasosinal, mis on võrreldav aurupraami müraga. Surmahetkel oli tema juures ainult sekretär. Päeval on saabunud kuuesaja neljakümne seitsme tuhande dollariline sularahasaadetis, mis on saadud Itta aetud suure veisekarja müügist (mida me kõik veiseprae eest oleme nõus maksma!). Raha on pandud