100 valitud novelli. 3. raamat. O. Henry

avenüü tüdruku kohta, kes lavalaudadele ei ilmu. Kes saaks Helenit süüdistada, et kuna teatritrust hoiab piletihindu all, vajutab ta näitlejate lavalekutsuja poisi kellanuppu (teenri pidamine maksab ju nii palju)?

      Kuid oota. Siinkohal on kulminatsioon. Helen Grimesi, nii sassis juustega kui võimalik, haarab pime viha. Ta veenab ennast, et Jack Valentine pole mitte ainult valetaja, vaid ka rahaahne sahkerdaja. Kaotada ühel hoobil kuussada nelikümmend seitse tuhat dollarit ja kallike, kelle ratsapükste sääred langevad samasuguste järskude voltidena nagu tüüfushaige palavikukõver, on piisav põhjus ajamaks ka kõige paremini kasvatatud daami hulluks. Niisiis…

      Nad seisavad raamatukogus, mis on sisustatud põdrasarvedega (kas ka Amagensettis on sarvekandjate piknikud?), ja lõpplahendus algab. Näidendeid vaadates ei tea ma ühtki põnevamat kohta kui see, kui välja arvata proloog.

      Helen arvab, et Jack on raha võtnud. Kes muu saigi seda teha? Suflöör istub kindlalt oma kastis, parteris istujad pole kohalt liikunud ja lavatagusest uksehoidjast ei pääse ükski mees mööda enne, kui tal on ette näidata terjer, auto või mõni muu tõend enda kõlblikkuse kohta.

      Pimedas vihas (nagu enne öeldud) ütleb Helen Jack Valentine’ile: “Petis ja röövel – ja mis veel hullem, usaldavate südamete varas, võta vastu oma saatus!”

      Siinkohal tõmbab ta loomulikult alati usaldusväärse 32-lise välja.

      “Kuid ma olen suuremeelne,” jätkab Helen. “Jätan su ellu – see on su karistus. Näitan, kui kergelt ma võiksin su saata ärateenitud surma. Kaminasimsil on tema pilt. Saadan kuuli, mis peaks läbistama su õela südame, tema kaunisse näolappi.”

      Ja seda ta teebki. Ei mingeid paukpadruneid ega abilist, kes nööre tõmbab. Helen tulistab. Kuul – tõeline kuul – läbistab fotol oleva näo ja – ennäe – salaust varjav paneel liigub kõrvale. Siin see kadunud kuussada nelikümmend seitse tuhat dollarit ongi (veenvatena näivates rahapakkides), ning lisaks kullakotid. See on suurepärane. Sa tead, kui suurepärane see on. Cherry harjutas kaks kuud pansioni katusele pandud märklauale pihta saamist ja temast sai hea laskja. Sketšis pidi ta pihta saama ainult kolmetollise diameetriga vaskplaadile, mis oli peidetud seinapaneeli katva tapeedi alla. Igal etendusel pidi Helen seisma täpselt samas kohas, foto pidi olema täpselt samas kohas, ning tulistama pidi kindlakäeliselt ja usutavalt.

      Loomulikult oli see olnud vana Arapahoe, kes oma varanduse sinna oli peitnud; ja Jack polnud loomulikult sentigi rohkem võtnud kui oma väljateenitud palk (see koosnes kõigi eelduste kohaselt tõepärasest rahapatakast, kuid mida vaataja ei näinud); ja muidugi oli New Yorgi tüdruk nüüdseks kihlatud ehitusplatside hankijaga, kes oli spetsialiseerunud Bronxi kruntidele; ja loomulikult lõppes lugu Jacki ja Heleni poolnelsoniga.

      Kui Hart ja Helen olid “Hiiremängu” täiuslikkuseni lihvinud, andsid nad vodevilliteatris proovietenduse. Sketšil oli suur menu. See oli üks neid haruharva nähtud andevälgatusi, mis raputavad teatrit vundamendist katuseni. Rõdupublik pühkis silmi ja parter ujus pisaratest.

      Pärast etendust tunglesid Hart ja Cherry ümber teatriagendid, lehvitasid tšekkidega, millel rahasumma oli veel märkimata ja püüdsid igaüks oma täitesulepead neile sõrmede vahele suruda. Keskmine pakkumine oli viissada dollarit nädalas.

      Öösel pool kaksteist kergitas Bob Hart kaabut ja soovis Cherryle tolle pansioni ukse ees head ööd.

      “Härra Hart,” ütles naine mõtlikult, “tulge paariks minutiks sisse. Meil avanes võimalus head teha ja hästi teenida. Meie mõlema eesmärk on kulutused miinimumini viia ja säästa nii palju kui võimalik.”

      “Õige,” sõnas Bob. “See on äri. Toimin täpselt samuti nagu teie: panen raha panka ja unistan igal ööl bangalost, jaapani kokast ning vaikusest ja rahust. Kuulan tähelepanelikult iga ettepanekut, mis suurendaks meie puhastulu.”

      “Tulge paariks minutiks sisse,” kordas Cherry mõtlikult. “Mul on ettepanek, mis meie kulutusi tunduvalt vähendaks ja aitaks nii teil kui minul helget tulevikku lähemale tuua. Muidugi on see puhtalt äriasi.”

      ***

      “Hiiremängul” oli New Yorgis tohutu edu. Bob ja Cherry etendasid seda kümme nädalat – see on vodevillisketšile täiesti paras aeg ning läksid siis tsirkusega ringreisile. Ilma, et peaksime neile järgnema, võib öelda, et kahe aasta jooksul oli see kindel tõmbenumber ning ei paistnud, et selle populaarsus langema hakkaks.

      Sam Packard, ühe New Yorgi tsirkuse mänedžer, on Harti &Cherry kohta öelnud:

      “See on üksmeelseim ja kõrgetasemeliseim tiim, mis iial tsirkustes on esinenud. On tõeline rõõm nende nimesid kavalehelt lugeda. Vaiksed, tõsised tööinimesed, ei tülitse kunagi, alati täpselt kohal, lähevad pärast etendust kohe koju, käituvad alati härrasmehe ja daamina. Ma ei osanud arvatagi, kui vähe on mul nendega tüli ning kui suurt austust ma nende elukutse vastu tundma hakkan.”

      Ja nüüd, pärast pähkli katkihammustamist, on sinu ees asja tuum.

      Pärast teise hooaja lõppu etendasid Hart ja Cherry “Hiiremängu” taas New Yorgis vabaõhuüritustel ja suveteatrites. Nad tegid oma tööd endiselt hästi ning kunagi ei tekkinud kahtlust selle kõrgemale pügalale asetamises. Bob Hartil oli bangaloraha peaaegu koos ja Cherryl oli nii palju hoiuraamatuid, et ta pidi ostma ühe lisariiuli.

      Räägin sulle seda seepärast, et veenda sind, et paljud, väga paljud lavainimesed on tõsised töörügajad, kes oma ambitsioonide täitumiseks vaeva näevad. Nad ei erine millegi poolest mehest, kes tahab presidendiks saada, või poodnikust, kes unistab kodust Flatbushis või daamist, kelle elueesmärk on printsiga abielluda. Ja loodetavasti on mul õigus öeldes, et ilma, et nad üle laipade läheksid, saavutavad nad mõnikord mingil salapärasel viisil oma unistuste täitumise. Kui mitte täielikult, siis osaliselt ikka.

      Kuid kuula!

      Esimesel etendusel New Yorgi uues Vestfaali Teatris (kuhu viletsaid näitlejaid ei lasta), oli Winona Cherry närviline. Tulistanud kaminasimsil seisvat Ida iluduse fotot, ei läbistanud kuul mitte fotot, vaid Bob Harti kaela vasakut külge. Hartile tuli see täiesti ootamatult, ta langes nagu post maha ja Cherry minestas kõige kunstilisemal kombel.

      Publik, kes arvas, et tragöödia asemel olid nad näinud komöödiat, mille põhiprintsiip on peategelaste abiellumine või leppimine, aplodeeris suure mõnuga. Külm Pea, kes alati selliste juhtumite puhul kohal juhtub olema, laskis eesriide alla ja kaks kulissiseadjat lohistasid Harti ja Cherry kehad enam-vähem hoolitsevalt lavalt ära. Algas järgmine esinemisnumber, kus kõik kulges niisama vältimatult kui pulmad alimentide kellahelina poole.

      Keegi lavatööliste hulgast leidis sissepääsu eest noore tohtri, kes roosibukett käes, kedagi ootas. Tohter vaatas Harti põhjalikult üle ja naeris südamest.

      “Sina küll ajalehtede pealkirjadesse ei pääse, vanapoiss,” oli tema diagnoos. “Unearterini on kaks tolli, ja see on vahemaa, mida võib võrrelda kaugusega Flatbushi Punase apteegi esikülje ja Cambridge’i kolledži tagakülje vahel. Sidusin haava rekvisiitori ulatatud tantsutüdruku tüllalusseeliku küljest rebitud volangiga kinni. Mine koju, lase see teie kvartali arstil sündsama sideme vastu vahetada, ning sinuga saab kõik korda. Nüüd aga vabandage mind, sest väljas ootab mind tõsine juhtum.”

      Bob Hart tundis end paremini. Tema juurde tuli Vincente rändžonglöör, kes oli üks parimaid sellel alal. Vincente, keda kodus hüüti Sam Griggsiks, oli pärit Vermontist, Brattleborost. Ta oli tõsine mees, kes igast linnast, kus ta esines, saatis koju oma kahele väikesele tütrele mänguasju ja vahtrasuhkrut. Vincente oli ringi rännanud sama tsirkusega mis Hart ja Cherrygi, ning neist olid head sõbrad saanud.

      “Bob,” ütles Vincente tõsiselt nagu alati, “mul on hea meel, et sinuga midagi tõsist ei juhtunud. Väike daam on sinu pärast meelest ära.”

      “Kes?” küsis Hart.

      “Cherry,” vastas žonglöör. “Hoidsime teda sinust eemal ning ta ei teadnud, kui tõsine su haav on. Mänedžer ja kolm tüdrukut suutsid teda vaevu kinni hoida.”

      “See oli