Appassionata. Märt Laur

näljane.”

      Maantee, mida mööda nad hiljem mäe poole astuma hakkasid, viis nad ainult pooleldi sihile. Pietro kõndis oma kohvriga sinjoora Manzo kõrval ja vahel ka samm tagapool, sest naine oli üllatavalt kärme. Peale kulunud märgistusega asfaldi, kusagil nähtamatuna laulvate tsikaadide ning sammude rütmilise krudina polnud siin midagi. Sinjoora Manzo, kes suutnuks ühe hooga ära lobiseda maailma tema algusest kuni lõpuni, oli muutunud sõnadega kokkuhoidlikuks ning Pietro leidis, et nii ongi parem, sest selletagi oli tal õhk kogu aeg kopsudest lõppemas. Vahel naine küll teatas: „Nüüd tuleb auto, ettevaatust” või „Sellesse tamme on äike kolm korda löönud” või „Siit järsakust sõitis vana Benito sügisel alla”, aga rohkem olid nad vait. Need paar autot, mis peatusid küüdi pakkumiseks, saatis sinjoora Manzo käega vehkides minema: „No, no, sõitke edasi, küll me saame.” Tagatuled kadusid käänaku taha ja Pietro higisele näole sadestus imeõhuke hall tolmukiht.

      Sealt, kus tee keeras paremale, et pärast mäeharja ületamist loogelda alla Sanza linnakese poole, läksid nad vasakule. Kiviklibune jalgrada tõusis põiki mööda mäenõlva, nii et Pietro nägi kogu aeg puude vahelt Monte dell’Angelo kaunist orgu. Ta tundis end näljasena, kuigi sinjoora Manzo väsimatu pealekäimise tõttu oli ta alles söönud kausitäie minestronet ja hulga lihalõike, ning kohver sikutas ta kätt nagu ämbritäis märga liiva.

      Varsti jõudsid nad lameda seljakuni. Punakas liivarada, ääristatud üle luupekse ulatuva heinaga, viis eemalt paistva ühekorruselise majani, mida ümbritses vöökõrgune kiviaed. Maja ees oli marmorimustriga laud ja paar tooli viltuse päikesevarju all.

      „Istuge,” palus sinjoora Manzo. „Ma teen enne temaga juttu.”

      Kui uks sulgus, naasis ümbrusesse jälle vaikus, millest Pietro kõrv noppis mõned kärbsepirinad ja lehekahinad. Päike polnud veel kõrgpunktis, aga kiire mäkketõusu väsimus ja rammestav soojus hakkasid end kontidesse ladestama. Korraks tundus, et majast kostis valjemaid hääli, aga Pietro polnud kindel. Heameelega teinuks ta une peletamiseks tiiru ümber maja, aga kartis näida ebaviisakana, pealegi ei erinenud see siin kuigivõrd teistest majadest Monte dell’Angelos oma lubjakivist seinte, savitellistest katuse ning mustjaspruunist puidust aknaraamide ja uksega. Katusealune paistis nii madal, et ainult laps oleks saanud seal püsti seista, ning kolm tumedat akent seirasid teda vaikselt. Siis uks avanes ja sinjoora Manzo viipas käega, öeldes: „Tulge nüüd. Antonio võtab teid vastu.”

+ + +

      Komissar hakkas ukselinki vajutama, aga krimpsutas nägu, mõeldes: jälle. Jälle üks hommikuid, kus ta liigesed käisid kangelt ja randmetes hõõgus paistetus, vahelduseks sellistele, kus aeg-ajalt sähvas sõrmedesse valu või tõmbusid need krampi. Isegi kõige tühisemad asjad nagu ukse avamine andsid valuga tunda… Aga tal polnud vaja, et teised teda sellisena näeksid ja saaks hakata levitama jutte, mis jätaksid ta ilma viimastestki asjalikest tööotstest. Ta tõmbas sügavalt hinge, lükkas ukse lahti ja kõndis kiiresti ruumi etteotsa. Mõru äratundmisega heitis ta pilgu neile kümmekonnale uurijale, kes olid viitsinud end kohale ajada ja lösutasid juba ette tüdinult keskmiste ridade toolides, ning tegi lühikese sissejuhatuse, enne kui jõudis kõige magusama osani.

      „Kuulasime üle ka mõned haiglaõed. Nende tunnistustest selgub, et plahvatuse toimumise päeval, kuuendal aprillil, oli üks fotol kujutatud mehele sarnanev isik tõepoolest peapõrutuse ja pindmiste vigastustega haiglasse toodud. Siin on kirjas: patsiendil iiveldus, koordinatsioonihäired, kõnehäired, kurdab kumina üle kõrvus…” – ta keeras lehte – „no ja nii edasi, see polegi lõpuks oluline. Küll on aga huvitav, et ta andis registreerimisel nime, mis ei ole Carillo, Gravano ega mõni muu meile teada olev pseudonüüm. „

      Selle peale tõusis ruumis väike sahin. Cesare vaatas neile otsa, lasi neil veel praadida. Kõik teadsid, et riigipolitseil olid käed tööd täis: „Punased brigaadid”, pommipanekud, poliitilised- ja maffiamõrvad ning vandenõud, millest iga tõelise kohta tuli üheksakümmend üheksa väljamõeldut. Lisaks noored neofašistid ja maoistid, kes lõid lärmi ideaalide eest, millest nad polnud võimelised rohkem kui pealiskaudselt aru saama. Aga kui see on lõpuks õige jälg…

      Cesare tõstis häält. „Ta on kirjas kui Enrico Salvari. Ja enne kui keegi midagi ütleb, siis on selge, et see võib muidugi olla järjekordne varjunimi. Võib-olla ka üldse mitte sama inimene, aga seda tuleb uurida. Sama hästi võis ta olla plahvatusest uimaseks löödud, segaduses, valudes; keegi küsis midagi, ta vastas automaatselt ja täiesti tahtmatult rääkis sellega välja, kes ta on. Võib-olla ta ise ei mäletagi seda, kes teab, igatahes saatsin mehed juba jälgi ajama.”

      Ta tegi korraks pausi, mudis grimassi tagasi hoides rannet ja küsis juba raskemal häälel: „Mida me edasi teeme? Väga lihtne. Esimese asjana paneme tema nime ja pildi lehte. Mis nime, kõik nimed. Ja kõik pildid, mis me temast leiame, kõigisse lehtedesse, mida vähegi loetakse. Libertà, La Repubblica, Corriere della Sera, La Stampa,” rõhutas ta iga nime käega raiudes, „Il Tempo, Il Giorno, L’Italia, Gazzetta di Reggio – kõigisse. Suitsetame ta välja, kus iganes ta ka poleks.”

      IV

      Laua taga istus süngeilmeline mees, kes keerutas rahutult tikupakki sõrmede vahel; ta tõusis järsult ning Pietro märkas, et pikemapoolsest kasvust hoolimata on ta kondisevõitu, nagu oleks hiljuti raske haiguse läbi põdenud. Tema jume oli sitsiiliapäraselt tõmmu, mida kohtas maa keskosas harva. Paksud kulmud, habemetüügas, mõnevõrra araabiapärased näojooned ja lohuke lõual andsid talle morni, kuid samas sitke ilme, millest ometi kumas läbi mingi poisilikkus, mis tegi tema vanusest arusaamise raskeks, kui mitte võimatuks. Nina, see toretsev nook, oli selgesti oma isalt saadud.

      Ja Antonio ei vaadanud talle kordagi silma.

      Pietro sirutas käe, aga Antonio vaatas seda umbusklikult, nagu oleks talle skorpioni pakutud. Pietro ootas veel hetke, siis tõmbas käe ära ja torkas taskusse. Ah siis niimoodi on lood…

      Ta esitas oma standardtutvustuse: elab Averones, õpetab üheksandat aastat kompositsiooni, vahel pakub heliseadete tegemist, vahel koostab klaviire, vahel mängib kohaliku raadio orkestris, nii kuidas parasjagu tööd satub. Rääkides silmitses ta ruumi ega saanud lahti muljest, et maja oli pikka aega tühjana seisnud ning kolitud oli siia alles üsna hiljuti. Võib-olla oli see raske lõhn, milles segunesid muld, niisked kaltsud ja koidest puretud puit; võib-olla oli see hämarus, mis tekitas tahtmise kardinad eest tõmmata, kuigi kardinaid polnudki; võib-olla olid need tolmused pildiraamid, hallid ämblikuvõrkude tombud laenurkades ning suure kappkella pragunenud klaas. Pietro oleks tahtnud hingata hästi väikeste sõõmudega.

      Sinjoora Manzo tajus kohmetust ja vaatas kõhklevalt mõlemale otsa, tehes viimaks pianiino suunas kerge käeviipe: „Mängite vast midagi ette?”

      „Võib küll. Midagi konkreetset?”

      „Ei, ei… mis teile endale aga meeldib.”

      Pietro sättis tooli madalamaks, tõstis kaane ja asetas käed klahvidele. See oli siidja mahagonviimistlusega Bösendorfer, 50ndate lõpust või 60ndate algusest, ilma sostenuto-pedaalita. Õrnalt käsutas ta pillist välja re-mažoorakordi ja kui heli aeglaselt vaibus, tundis ta kergendust; vahetas seejärel helistikku ja siis juba sol-minooris mängis algusmotiivi Mozarti neljakümnendast, jätkates seda vabalt improviseerides. Klaver vajas häälestamist ja mõned suure oktaavi klahvid tegid vajutusel plärinat, aga ta oli valmis sellest esialgu mööda vaatama.

      Ja korraks unustas ta end mujale, väljus kehast, astus iseenda selja taha.

      Vaadake, vaadake mu sõrmi veatult puudutamas klaveriklahve, hüüdis ta viirastusena. Vaadake mu elegantselt mugavat poosi. Kartke oma mõtetes, et te ei hakka kunagi nii hästi mängima, aga olgu see ühtlasi põhjus, miks te, hambad ristis, selle poole püüdlete. Jätke meelde mu nimi, sest te peate kõigile kuulutama, kuidas üks Pietro Salvari oskab imesid teha.

      Ta tundis nooruki lusti, aga see oli ka ainus, mis aitas taluda kogu ülejäänud nüridust. Õpetada, et juhendada teisi õigele teele? Jama! Loeb vaid patuselt meeldiv värin, mida tekitab teadmine mõttest, et sind jälgivad imetlevad silmad.

      Ta