Appassionata. Märt Laur

kohtadest, mis olid esimeste õnnelike valduses ja sumasid tahapoole, tundes üha lämmatavamat higi ja pesematuse lehka. Ta nägi töinavaid lapsi ning kümnete kaupa konutavaid, hingeldavaid ja lamavaid inimesi; ukseavast voogas neid üha juurde. Silvia lohises koos õdede ja vennaga kaasa, kuni nad leidsid vabad koikud ruumi keskosa küljel.

      Esimene asi, mida isa ütles, kui ta oli koikule istunud ja käed reitele toetanud: „Sihke raha sai makstud siukse saadanama jama eest!”

      „Vannu palju tahad, aga see on viimane laev,” teatas naaber kõrvalkoikult. „Nad ju teavad, et võivad meid nöörida, nagu tahavad, ja mis sa teed, kui ei meeldi, lähed kalapaadiga või?”

      „Omasid ei tohiks nõnda koorida.”

      Naaber kehitas õlgu. „Viimane laev, tuleb võtta mis annab. Sa, külamees, teeks ise samamoodi.”

      Hapuka õhuga ruumi, mida teistes oludes oleks jaganud viiskümmend reisijat, mahutati lõpuks enam kui kolmsada. Samamoodi täitusid sarnased ruumid laeva teistes osades, kuni kõige viimased said õnnetud kohad tekil, kuhu uhkas korstnasuitsu ja mis pidi merel kõige hullemini õõtsuma, aga kust nad üles vaadates nägid teise klassi reisijate kabiine ja võisid unistada esimese klassi luksuskajuteist.

      Siis käis laevakerest läbi võpatus ning mürisedes ja vett vahule pritsides hakkas „Providence” kaist eemalduma, lastes sireenil kaikuda. Sadamatööliste visatud köied tõmmati tekile ja madrused hõikasid viimaseid teateid, sellal kui laev keeras end aeglaselt ringi ja võttis suuna merele. Oleks ilm olnud vesine ja kõle, poleks Silvia tundnud lahkumisvalu kipitust, kuid praegu, kus loodus oli välja toonud oma aprilli parima, näis kõik osatavat Itaalia kaunidust.

      Juba laeva esimeste kergete õõtsatuste peale avamerel tegi ema „oih” ja luksatas pahaendeliselt. Ta lasi uurida, kaua laev sõidab, ning kuuldes kahest nädalast, krimpsutas nägu. Kahvatu ilme jäi ta näole kogu selleks ajaks, mil laev väledalt piki laineid lõikas või mürtsatades neisse risti maandus.

      Kui Silvia peopesa vastu põrandat pani, tundis ta võbinat. Ka lavatsite raamid värisesid. Tugevama tuulega laulsid narid nagu külmasaanud kilgikoor ja kui vöör raius suuri laineid, krääksatasid ühenduskohad üheaegselt. Läppunud hingeaurust ja läbitungivast niiskusest tekkis seintele läikiv kirme ning tumedad piisad jooksid ridamisi üle lae ja varisesid roidunud nägudele, supikaussidesse ja leivaviiludele.

      Neljateistkümnendal septembril sisenes laev New Yorgi sopilisse lahte ning Silvia, elevil ja ärevil, rüsis koos teistega tekile. Ta puges inimeste vahelt läbi ja jõudis laevaninasse parasjagu siis, kui nad olid möödunud kahest majakast, mis seisid valvuritena mõlemal pool suuet. Laht tundus talle hoomamatult suur – ainuüksi nende läheduses loendas ta kaksteist laeva, mis vedasid enda järel kiiluvee valgesäbrulist joont. Igal maanukal oli maja majas kinni ja ainuüksi ühel neist poolsaartest pidi elama rohkem inimesi kui terves Monte dell’Angelos kokku. Siis lippas ta juba vööri poole, et klammerduda reelingu külge, vaadata aukartusega kaugelt paistvaid maju ja sisimas – juubeldada!

      Majakobarad, mille kõrval puud paistsid madala võsana, seisid ühtaegu sünge ja võidutsevana ning Silvial tekkis küsimus, kust on leitud üldse nii palju inimesi, et kõik need täita. Hoonete kohal, keset selget päeva, rippus poolläbipaistev kuusirp nagu õrn jääkirme taevalombil. Vaatepilt ei jätnud külmaks isegi keskmise põllukivi huumorimeelega abrutse, kuid kõige suuremas hämmelduses olid siiski lauskmaalased, kes nügisid üksteist küünarnukkidega ja panid käsi puusa, lausudes muudkui kassanäe ja savaatavaid, imestades, kuidas on võimalik majad nii kõrgeks ehitada. Laev aga keeras aegamisi külje ette ja võttis suuna väikese saare poole, keerutades üles laineid, mis rullusid nagu mõnust püherdavad vaalad.

      „Providence” maabus puust kai ääres väikesel maalapil, mida mõned kutsusid Pisarasaareks, L’isola delle lacrime. Vastaskai ääres seisid juba kaks väiksemat laeva, mis paistsid „Providence’i” kõrval nagu kalapaadid ja kust kreekakeelse padistamise saatel lohistati välja suuri kaste. Nemad aga aeti laevalt lambakarjana maha ning oma puust kohvreid ja linasesse riidesse mässitud kompse ligi hoides paistis nende silmist põhjatu kahkvelolek.

      Pool saart oli täis pikitud kahekorruselisi viilkatusega kivimaju, mille vahel kasvasid sama kõrged mägivahtrad, kogu ülejäänud osa võttis enda alla nelja torniga ilmatu kõrge kivihoone, kuhu nad varsti koos teiste põgenike pika joruga sisse utsitati. Keegi neist polnud kahe nädala jooksul pesta saanud ning ühte kohta kogutuna vajus lämmatav hais neile peale nagu vettinud kalts. Katedraalina kõrges ning võõrastest häältest ja keeltest kõmisevas saalis mõõtsid valgetes riietes mehed reisijaid, kärkisid tõlkide peale, täitsid virnade viisi pabereid ja põrnitsesid kõigile tülpinult otsa. Traataia moodi vaheseinad jagasid saali sopiliseks labürindiks. Silvia ehmatuseks eraldati teda, venda ja õdesid vanematest. Ta mõtles hirmuga, et võib-olla teda ei lastagi Ameerikasse, vaid saadetakse õõtsuvale laevale tagasi, ning hakkas vaikselt tihkuma.

      „Kuss, kuss,” tegi Simona, aga temagi silmades värelesid mõned veepiisad. Siiski liikusid laste ja täiskasvanute järjekorrad võrdlemisi sarnase kiirusega edasi, sest kuigi ta isa ei näinud, kuulis ta tema häält vastamas kellegi rangele küsimusele. „Ma non parlo… non capisco…”

      Ta võis kujutleda isa käega abitut liigutust tegemas, otsides sõnu. Sealsamas tuli tema järg ja ta tundis südant traavi laskmas. Torujate vuntsidega mees kordas oma küsimust, kuid Silvia ei osanud muud, kui vaadata teda suurte silmadega, ütlemata midagi. Üleskirjutaja raputas kurjalt pead ja viipas ümmarguste prillidega abilisele, kes küsis juba itaalia keeles: „Mis su nimi on, tüdruk?”

      „Si… Silvia,” puterdas ta peenikesel häälel. „Silvia Manzo.”

      Abilise vahendusel küsisid nad tema vanust ja päritolu, kontrollisid ta silmi, vaatasid keelt ja käskisid nimetada haigusi, mida ta oli põdenud, kuni lasksid ta lõpuks vabaks. Uuesti tabas teda meeleheide, kui ta nägi ainult pikkade inimeste selgi ega osanud kuhugi minna, aga siis märkas ta isa ja tormas tema poole, hüüdes „Issi, issi!”, hüppas talle sülle ja esimest korda Ameerikas naeris, kuid nõnda, et ta silmist tilkus pisaraid. Isa keerutas teda, ta tundis meeletut kergendust ja ühes sellega meeletut väsimust. Ta oli kohal!

      Mõni aeg hiljem seisid nad oma kohvrite kõrval kai ääres. Isa oli käinud juba teistelt uurimas, kust öömaja leida ning kus end tööotsijate nimekirja kanda. Lahe vastaskaldal, küljega nende poole, seisis tõrvikut hoidva naise raidkuju, vaadates otse päikesesse – nagu see opakas naabripoiss, meenus Silviale, kes jäigi poolpimedaks ja kellega ema teda vahel hirmutas. Kuldne valgus raamis naise profiili sädeleva auraga, kuid isa näis isegi sellise vaate kõrval lohutuna, kui vajutas soni sügavamale pähe ja lasi tuulel püksisääri plagistada. Ema hoidis käsi nagu palveks rinnal, nõnda totsakas oma paksus mustas seelikus ja villases kampsunis, pearäti nurgadki laperdamas. Reisi viimased päevad oli ta veetnud ühiskajuti kõval lavatsil räheldes, suutmata midagi süüa; ta laup oli olnud pidevast pühkimisest hoolimata kogu aeg niiske ning silmad püsinud vaevu lahti. Veel praegugi oli ta näotoon tavapärasest kahvatum, kui ta uudistas kauget kuju ettevaatlikul pilgul ja lausus siis otseselt ei kellelegi: „Oh, heldene aeg.”

      Isa kratsis kaela ja vaatas neid pilvisel näol: ema, kelle käed olid ikka justkui palveasendis; nooremat venda Albertot, kes oli kohvrite peale tukkuma jäänud; vanemaid õdesid Simonettat ja Simonat, kes kaipiirde ääres kivikesi vette loopisid, viivuks ka Silviat, kes tabas mureliku, peaaegu kahetseva pilgu, mis mõõtis neid viit, siis nende kohvreid, siis kõrgeid hooneid teisel pool suurt abajat.

      „Jah,” ütles isa. Ta lasi vaikushetkel veel pisut kesta ning muutus ühtäkki väga elavaks. „Võtke teie need pakid.” Ta viipas käega. „Simona! Simonetta! Tulge, aidake asju kanda. Tehke eluga, eluga.” Ta tõstis väikese Alberto turjale ja haaras mõlemasse kätte kohvri.

      Silvia sikutas teda käisest. „Kuhu me lähme?”

      „Näed seda paksu meest seal eemal vankri juures? Kõigepealt tema juurde.”

      Paksu meest kutsuti onu Beppoks ja Silviale meenus, et ta oli teda mõned korrad laeval näinud. Ta muudkui patsutas isa õlale, naeris müginal, nagu tuleksid