Appassionata. Märt Laur

Itaalias. Neitsi Maarja nimel, mul läksid esimest palgatšekki nähes jalad nõrgaks!”.

      Vana Manzo teraste silmade all olid nende saapakujulisel poolsaarel kasvanud maksud, hinnad ja rahvaarv võrdväärselt hullus tempos, kuid maa muutunud järjest väsinumaks ja linnadest saanud hingitsevad mädapaised. Õige pea ilmusid välja noobleis rõivais ja kerge aktsendiga agendid, kes „väga mõistliku tasu eest” pakkusid paesanodele kohta laeval ja tööotsa teisel pool ookeani.

      Teise kümnendi alguses hakkasid rändlinnud juba hoolega tiibu lehvitama, jõudes lääneranniku suurlinnadest üle kogu maa ja kontinendi. Nende usinusega ehitati üles terved linnad ja pandi maha sadu kilomeetreid rööpapaare, ning pärast paari-kolme aastat tööd võisid nad jõukatena pöörduda tagasi oma kodukülla, elava tõendina kõigile kahtlejaile, et Ameerika pakkus rohkem kui vaid lubadusi. Mõnest perest sõitis ära üksnes meespool, samas kui teised läksid tervete suguvõsadena.

      Vana Manzo tõusis öösel üles, läks tagatuppa, süütas kobamisi küünla, puhus tikule ja istus raskelt. Ta oli unes näinud seda maad, kus tänavad on sillutatud kullaga ja häid töölisi nagu tema võetakse vastu kui kuningaid. Ta mõtles oma tunnitasule, mis parematel aegadel ulatus ümberarvestatult veerandi dollarini, aga sageli oli veel väiksem, sellal kui Ameerikas teenisid temasugused vähemalt topelt nii palju. Oleks see seda väärt? Vähe sellest, teda painas kuulujutt, et puusepad pidid tasku pistma lausa kaheksa dollarit tunnis, mida oli kordades rohkem võrreldes sellega, mida said ametivennad Rooma lähistel. Numbrid tantsisid ta vaimusilmas, ahvatledes piltidega tugevast söögist, kallitest napsudest ja väärikast elupaigast. Ka tema võiks puusepaks hakata, küll ta õpib – oli ju vanavanaisagi puusepp ja üks emapoolne käli kah, too, kes nüüd Parma kandis elab… Ta tõmbas sõõmu värske puidu ja vaigu lõhna, mida põrand ikka eritas, mõeldes: oleks see seda väärt?, ning seintel võbeles küünlaleegi vari nagu tema kõhklev meel.

      Reisilaev „S/S Providence”, kui see seisis 1926. aasta 30. augustil Napoli sadamas, oli suurim asi, mida Silvia oli oma lapseaastate jooksul näinud. Kesk hommikuudu joonistus välja kolm suurt korstent, valget värvi rõngad ümber, pahvimas hõredaid suitsunooli, ning ees ja taga sirutusid mastid loiult õõtsuvate lippudega. Laev ise oli nii pikk, et kui nad ahtri juures seisid, paistsid inimesed laevaninas vaid mustjashallide kriipsukestena. Ja see oli viimane seesugustest – mitu aastat olid laevad vedanud uue elu otsijaid üle Atlandi, kuid siinsamas kailgi räägiti juba piirangutest, sisserändajate tagasisaatmisest ja isegi kogu nende vara äravõtmisest.

      Ta vaatas isa, keda nad hellitlevalt Nonnoks kutsusid, ja märkas, kuidas ta käsi liikus mitu korda põue, et kobada rahakotti. Jumal teab, mitu Manzode pärandina edasi antud prossi või sõrmust olid kellegi väledad sõrmed selle eest vastu võtnud. Tupruvas vahus kõlasid hääled õõnsalt ja kaeblikult, kogu aeg hõigati kedagi taga, kogu aeg lendlesid ebamäärased käsklused, kuigi näha polnud ei hüüdjaid ega käsutäitjaid.

      Paistis, et ka isa tundis võõristust, kuid vähemalt oli töö teda Monte dell’Angelost kaugemale viinud. Ülejäänute jaoks oli Napoli, kui nad ennist seda läbisid, suur ja hirmutav. Sadamalinnana koondas see kümneid nahavärve ja aktsente: siin olid haukuva hääletooniga mägilased, laialt naervad kreeklased, kelle sitked käed laevu taglastasid, poolsaare teiselt poolt tulnud rumeenlased, mehed Sardiinia saarelt, kortsulise näoga sitsiilia kaptenid ja isegi mõned prantslased, enim aga napollasi, kelle keel sisaldas sõnu, vorme ja fraase kõigist eelnevaist. Viimase omataolise laevana oli „Providence” kohale toonud kirju seltskonna üle Itaalia, isegi sadade kilomeetrite kauguselt Toscanast ja Calabriast, ning hulga inimesi, kes nimetasid oma elupaigana külasid ja asulaid, mis panid teisi üksnes nõutult pead raputama.

      Järsk mäenõlv, mida ühelt poolt kaitses kaljumüür, oli täis valgeid kahe- ja kolmekordseid kandilisi maju ning ennist alla sadama poole tulles olid nad imetledes vaadanud võlvitud läbikäike ja rõdudelt rippuvaid riideid. Kitsaste munakivitänavate kohale kaardusid oliivipuud, vahel otse mäenõlvast välja pressides, ja iga rõdu raamisid lillepottidest sirguvad viinapuuväädid. Alumistel korrustel, suurte päranilükatud uste kõrval, müüsid vestides ja õlgkaabudes mehed puust lettidelt tomateid ja apelsine sinistes pihikutes ja pearättides naistele. Napoli lahe sellel osal, mis oli merest kaiga eraldatud, õõtsus paar purjelaeva; mõned kalapaadid olid lohistatud kaldale ning päikesekullatud turjaga mehed istusid nende ääres, piip suunurgas, tihendades laudu taku ja tõrvanööriga.

      Nad astusid trapist üles, pigistades nööri, mis lahutas neid ja musta vett, mis peksles laevakere ja vetikatest ligase kai vahel. Mehed põrnitsesid sadamaehitisi ja kaugemaid nõlvu sellise pinevusega, nagu üritaks nad end nende külge aheldada. Nende silmad olid punased ja neelatused valusad. Oli naisi, kes viimasel hetkel ümber mõtlesid ja läbi pisarate sõneledes üritasid veenda oma meest pöörduma tagasi koju, kuid seismine kesk teisi – neid, kes olid meelekindlamad – muutis nii mõnegi pehme südame kõvaks.

      Vesi pulbitses. Läbi metalli kostis rütmilisi mootoritukseid ning laevatekilt kandis tuul laiali laste ülemeelikut naeru ja vanemate karme keelde. Meeste peaaegu kurjades pilkudes oli kahetsust – ehk oleks nad suutnud veel midagi teha? Ehk sai oldud liiga allaheitlik? Kui oleks kõik üheskoos läinud ja… Selle asemel mängisid nad oma pered maha joobnu muretusega. Lasid end heidutada, kui tööandja neile, käed puusas, lausus: „Mul pole tarvidust kümnele inimesele, kui viis sama töö ära teevad, ja teevad armastusega, teevad nagu endale, sest nad teavad, et kui ma nad ukse taha tõstan, pole neil kusagilt mujalt tööd leida.”

      Kas Manzode vaarisa oleks lasknud endaga nii teha, oleks ta kaabulodu sõrmede vahel mudinud ja abitult üritanud oma kitsikust selgitada nagu nemad, oleks ta lasknud oma „aga”-d ja ”kui”-d summutada? Oleks ta jätnud viinamarjad eikellelegi küpsema?

      Karjudes loopisid jässakad mehed suuri puust kaste, vedrutades neid oma tumepruunidel käsivartel ning naerdes, kui päike lõikas silma. Nemad olid jääjad, ja kui nad kodus või trahteris ka mõtlesid Mussolinist ja mustsärklastest, siis siin lükkasid nad soni kuklasse ja sülgasid lõbusalt. Polnud vahet, mis lipu all laev sadamasse sõitis, töö oli ikka sama.

      Madrused üritasid tõuklevat rahvamassi omapoolse tõukamise, pressimise ja nügimisega suunata õigeisse käikudesse. Kaptenisillal haaras keegi plekkruupori. „Ärge trügige. Säilitage rahu. Keegi ei jää maha.” Ja veel kord, iga sõna rõhutades: „Ärge. Trügige. Ometi.” Tal olnuks vaja laevakorstna suurust ruuporit, et end päriselt kuuldavaks teha.

      „Jäta, sa teed haiget!” ütles ema. Silvia haaras lisaks randmele ka seelikuvoldist. Ta nägi üksnes suurte inimeste jalgu, kohvreid, kompse, moonakotte ning üleval lapikest taevast. Ta proovis kinganinadel tippida, sest kõik näisid talle peale pressivat ja ta kartis, et keegi astub talle varbale, aga see väsitas teda ja ta laskus alla; kohe astuski keegi kogu kontsaga ta varvastele, ta aietas ning pisarad tulid silma. Isa rääkis midagi, mida ta ei kuulnud. Nad seisid juba tükk aega keset surnud õhku ning niiskest otsaesisest said piisakesed ninaküljel, mis soolasena suunurkadesse kogunesid, siis hakkasid riided selja külge kleepuma, siis oimukohad tukslema. Hooti valdas Silviat tunne, et ta on muutunud kaalutuks ning kohapeal samme tehes tundis ta, nagu võiks end vedrutada taevasse. Ta õõtsutas oma udusuleraskust, tundes äkilist rõõmuhoogu, kuni keegi – ja see oli küll rumal nali – viskas suure musta riide nende üle. Ema sikutas ta püsti – ta oli põlvili vajunud, rohkemaks polnud ruumi. „Ära lollita niiviisi,” ütles ta vaid.

      Aegaviisi see inimsumm siiski liikus, juhatati mööda pealisehitistest ja suunati alumistele tekkidele. Eemalt oli mustav uksesuue tundunud ahvatlevalt jahe, ahvatlevalt varjupakkuv, aga pärast kõrge ava ületamist tundus, et nad on astunud hoopis teise elemendi sisse, mis paksuselt asetses õhu ja vee vahepeal. Silvia maigutas kuiva suud. Heledas vormis sünge madrus näitas sõnagi lausumata trepile, jagamata ühtegi pilku. Hääled sumbusid kitsas trepikäigus ning käsipuu oli loendamatutest higistest peopesadest libe. Kusagilt eestpoolt kostis tiraad selliseid vandesõnu, et ema lasi pärast hetkelist tardumust kompsudel kukkuda ja pani käed Silvia kõrvade ümber.

      „Ära rahmi,” viskas papa.

      Kui nad alumisele tekile jõudsid, lõi ema käe suule.

      Väheste