Appassionata. Märt Laur

on pöörane.”

      „Majutus on kompanii poolt, töö on ootamas, mida sa veel passid? Sa ei taha siia jääda,” rõhutas Beppo. „Mõtle neile sadadele ja sadadele, kes iga päev laevaga siia voorivad. Isegi kui sul praegu on tööd, siis varsti söövad nad su välja.”

      „Kesse?”

      „Noh, rumeenlased ja kreeklased ja kuradi iirlased, nad töötavad ju kas või näljapajuki eest. Anna leivakonts ja kruus suppi ja muud nad ei taha. Meiesugustel pole siin lootustki.”

      „Küllap vist,” nõustus isa ja kratsis kümne sõrmega pead. „Hüva, hüva, ma leian selle raha.”

      Beppo laksas talle vastu õlga, nii et teine tuikus. „Mehejutt!” hüüdis ta. „Ma tulen nädala pärast läbi, pane selleks ajaks dollarid valmis. Küll ma siis seletan täpsemalt.”

      Ta surus kahe käega isa kätt ja patsutas teda veel kord õlale. Sellegipoolest olid õhtusöögilauas isa näol vaevaviirud. „Ausõna,” pomises ta, „kui ma veel kord kelleltki kuulen, et paesano see ja paesano too, siis virutan tal nina kukla taha.”

      Laupäeval pidi tehtama otsus. Silvia, keda meeste kõrvale ei lubatud, istus teise korruse trepiäärel, jalad pulkade vahelt väljas ja jälgis pingil, vahtrate hallis varjus konutavat nelja meest. Nende pilgud olid tühjad, nägudele ununenud sünge ilme. Nagu vedrust üles keeratuna olid nad viimase tunni jooksul kätega vehkinud, vaieldes raha ja pere ja uhkuse ja töö üle, kuni pausid lausete vahel venisid üha pikemaks, jutt rebenes heietusteks ja lõpuks peatusid needki.

      Beppo oli käinud nende kõigi juures ja rääkinud sama juttu. Ja isegi kui poleks käinud, nägid nad oma silmaga, kuidas tööotsad kokku kuivasid. Talvest polnud loota midagi head, aga sügistalvel see õige apelsinikorjamise hooaeg just algaski – varajased sordid pidid valmima oktoobris, ülejäänud novembris-detsembris.

      „Apelsinipuudel on jubedad okkad,” ütles keegi.

      „Kuismoodi nad siis nii jubedad on?”

      Ta näitas mõõtu kahe sõrme vahelise kaugusena. „Sellised, neliviis sentimeetrit. Mul üks semu rääkis, kelle nõbu on seal käinud.”

      Teised vaatasid ja kehitasid siis õlgu. Minemine või minemata jätmine ei sõltunud sellest, kas puudel on okkad, habemenoad või hanesuled. Neist kellelgi polnud liigset raha ja mõni oli peaaegu sama räbalas seisus kui Manzod. Beppo küsitu polnud lihtsalt varandus, see oli eluliin, mis oleks nad aidanud läbi eesootava külma talve ja kevade.

      Siis mõtlesid nad uuesti oma naistele ja lastele ning teadmine, kumba pidi otsustada, hakkas neis selginema.

      Mõni päev hiljem jooksis Silvia tuppa ja hüüdis, et onu Beppo tuli.

      Isa ohkas. „Saada ta siia.”

      Beppo astus sisse, liiga suur nende toa jaoks, ja surus isal kombekohaselt kätt. Ta võttis kaabu kõhklevalt sõrmede vahele, nagu kardaks, et midagi tema palja pealae ära määrib, ja istus pakutud toolile isa vastas. Ta tegi liigutuse, nagu tahaks kaabu lauale panna, aga võttis selle kohe tagasi.

      „Sa ei ole ikka mulle raha toonud.”

      Isa ei öelnud midagi, aga Beppo vangutas halvakspanevalt pead. „Kas sa tahad siis seda tööd või mitte? Asjaajamine maksab. Load maksavad. Isegi meelehea õigetele inimestele maksab. Kaua sa mõtled, et sellega saab oodata?” Ta naksutas keelt. „Kas sa seitungeid siis ei loe?”

      Isa urises midagi ja tõusis. Ta võttis köögikapist purgi, selle seest rullikeeratud raha ja lõi selle patsakaga Beppo ette. „Säh, võta,” ütles ta ja vaatas kibeda ilmega, kuidas teine hoolikalt rahatähed üle loeb.

      Ta oli maha müünud peaaegu kõik, mis neil andis müüa, ning võtnud kahest kohast protsendiga laenugi, lootuses kevadel kõik tagasi maksta. Ta pilk oli kinnistunud rahale Beppo sõrmede vahel. Ta hoidis kätega lauaservast, pigistades seda nii kõvasti, et tuksatused jooksid läbi käsivarte, ning kogu ta olek oli nagu hüppevalmis metsloomal.

      „Klapib,” ütles Beppo, pani raha põuetaskusse ja tõusis. „Ülehomseni siis…”

      Nad ootasid kolm päeva, enne kui hinge hakkas siginema kahtlus, ning nädala, kuni kahtlusest sai viha ja siis hirm. Uuesti kogunesid mehed vahtrate alla, kuid kellelgi polnud häid uudiseid. Beppo oli kadunud ja üks tema käsilane, kes ära tunti, polnud ka tubli peksmise peale midagi kostnud. Esimese vihaga olid nad tahtnud ta jõkke uputada, aga oli selge, et raha see tagasi ei tooks, pealegi võis arvata, et Beppo on sellega arvestanud. Nad jätsid verise näoga mehe vabisedes kaldale seisma, raske kett ümber jalgade, ja kõmpisid ükskõikses kuuvalguses tagasi koju.

      Nüüd istusid nad vahtrapuude all teadmisega, et neid on alt tõmmatud, häbenedes üksteisele otsagi vaadata. Kuidas pidid nad veel otsa vaatama naistele, lastele ja kogu ülejäänud perekonnale, kes nendega koos elasid? Süvenevas vaikuses, mida katkestasid ainult õues jooksvate laste hüüded ja akendest kostev kööginõude kolin, jõudis nendeni äratundmine, et see talv võib mõnele neist jääda viimaseks.

      Teine osa

      VII

      On kuues aprill, aga rohelistele piiniatele langeb halle räitsakaid.

      Ainult üks mees tuigub, vaadates laastamistööd. Ta oli olnud ettevaatamatu, jäänud liiga lähedale, alahinnanud plahvatuse löögijõudu ja nüüd röötsib ta kuivalt. Ta nägu on punasetäpiline kohtades, kus pisikesed klaasikillud on nahka tunginud ning ta ninast nõrgub peenike verenire. Ta pühib oma sinise jaki käisega üle näo ja oiatab. Seda kõike on rohkem, kui ta oli ette kujutanud.

      Autovrakkidest tuprub musta suitsu.

      Autost, kus oli pomm, on äratuntavad ainult rattad.

      Üks mees hoiab mõlemat kätt vasaku silma peal ning ta nõgiste sõrmede vahelt tilgub suurte piiskadena tumepunast verd.

      Üks naine on paisatud vastu majaseina, pea viltu, ja rapsib jalgadega.

      Veel üks mees seisab, kobab verise käega nägu ja särki, kuhu keegi oleks nagu purgitäie siirupit visanud, ning tõstab siis käe otsekui päikese ette varjuks.

      Ülejäänud lihtsalt lamavad – selili ja näoli ja külili, seelikud üleval või kingad jalast rebitud, sootud ja rahvusetud.

      Ei saanud öelda, et ta poleks oma arvutusi teinud. Viis kilo lõhkeainet C-4, mis koos detonaatoriga mahub veidi suuremasse diplomaadikohvrisse, on primaarse lõhkeraadiusega kakskümmend meetrit, sekundaarse lõhkeraadiusega nelikümmend meetrit ning detonatsioonikiirusega kaheksa kilomeetrit sekundis. Heli levib ligi 340 meetrit sekundis, närviimpulsid sellest veel kolm korda aeglasemalt. See tähendab, et ajaks, mil aju registreerib plahvatuse, on see juba ammu ära toimunud ning jääb vaid tunnistada selle võikaid tagajärgi. Kuid kui grammid mahuvad tema valemisse, siis nende tagajärje väljendamiseks ei tea ta ainsatki ühikut.

      Viie kilo C-4 plahvatus tekitab tuhandekordse õhusurve, mis purustab kuulmekiled ja virutab aju vastu kolpa, põhjustades pimedust, kurtust ja jäädavaid ajukahjustusi. Kolba sisse tekivad mõrad. Õhuga täidetud organid, nagu kopsud ja sooled lõhkevad rõhumuutusest. Primaarsesse lõhkeraadiusesse jäämine tähendab kindlat surma, sekundaarsesse – surma või vigastusi.

      Lukus olnud majauste raamid on luku kohalt pilbasteks löödud.

      Suits hakkab tasapisi mitte üles tõusma, vaid rulluma mööda tänavat edasi.

      Politseiautosid muudkui tuleb ja tuleb juurde, blokeerides mitmes reas kogu tänava; neile lisanduvad mõned „CARABINIERI” kirjaga mustjassinised sõidukid, oma iseloomuliku punase logoga esiuksel ja suure vilkuriga valgel katusel. Mundris mehed jooksevad ringi, annavad karjudes käsklusi ja kui ajakirjanikud saabuvad, käratavad neile peale ja tõukavad eemale, aga ajakirjanikud tulevad põikpäise järjekindlusega kohe tagasi. Fotoaparaadid plõksuvad.

      Plahvatusele kõige lähemal olnud majade seinad on osaliselt varisenud, paljastades rusu täis tolmuvalged tööruumid.

      Veel sadu meetreid