Appassionata. Märt Laur

juba laibakottides, morgiautosse tõstab. Üks mundrikandjatest oksendab patrullauto taha, aga keegi ei tee seda märkama.

      Arstide jaoks jooksevad sekundid nulli poole. Nendega, kes on saanud väliseid peavigastusi, on lihtne tegutseda. Kaltsiumikanali blokaatorid, et kaitsta vigastatud närvirakke edasiste kahjustuste eest. Veenisisesed diureetikumid, mis vähendavad paistetust ajus. Lõpuks, kui muu ei aita, ka kolba ülemise osa eemaldamine, et paistetus ei tekitaks rohkem närvikahjustusi. Kõik selleks, et säästa kõige väärtuslikumat organit.

      Kuid kõik need standardprotseduurid varisevad kokku, kui tuleb tegemist teha helilainega, mis läbi aju veeredes jätab endast maha loendamatud mikroskoopilised gaasimullid ja need plopsatades lõhkevad, muutes sellesama organi käsnataoliseks auklikuks materjaliks.

      Arstid talutavad sinises messingivärvi nööpidega jakis mehe kiirabiautosse, kus ta istub teiste samasuguste oigavate, tuiutavate ja veriste inimeste juurde. Juht klõpsab laes tumblerit ning vilkurite sähvides manööverdab masin ülejäänud operatiivautode vahelt läbi, võttes suuna haigla poole.

      VIII

      Kahe kõrge tellismaja vahel ootas juba sadakond inimest raudvarbadest aia taga, täites oktoobrialguse jahedat õhku peene hingeauruga. Peamiselt olid need naised, juuksed krunnis või palmikusse seotud, seljas taskutega seelikud ja üleskääritud käistega pluusid, muutes nad tagantpoolt peaaegu eristamatuks. Nende läheduses seisis ka hulk verinoori tüdrukuid, kes vadistasid ja itsitasid kohatu reipusega, ning eraldi grupina tammus käputäis poisse, kes üritasid meeste moodi olla, tehes tõsist nägu ja vahel maha sülitades. Manzode ilmudes jäid mõned vait ja põrnitsesid neid kahtlustavalt.

      Nad seisid esialgu vaikselt, kuulates jutukõminat. Silvia vahtis pärani silmi ringi, nügis vahel ema ja näitas mõnele möödakäijale, lausudes poolihääli: „Vaata, kui uhkelt läheb…”

      Üks juuksekrunniga naistest keeras end ringi. „Te siin uued?” küsis ta, hääles veidi siinse keele helinat. Ta paistis õbluke ning silmaalused rippusid tal tumedalt, kuid paljad käsivarred paistsid soonelised ja tugevad, lausa terastraadist sõlmitud. Ta kõrval seisis kaks Silviavanust tüdrukut.

      Ema nägu läks omakandi häält kuuldes eredamaks ning varmalt seletas ta, et nad olid tulnud kahe aasta eest, aga seni töötanud mujal. „Te olete vist Campania kandist?” uuris ta.

      „Beneventost. Zacchinisid teate?”

      „Ma ise mitte, aga mu mees tunneb küll, on tööasju ajanud. Millal te ise tulite?”

      „Kolm suve tagasi. Oli see kolm?” Ta vaatas küsivalt ühte tütardest, kes kehitas õlgu. „Vahel on tunne, nagu oleks sellest juba viiskuus aastat. Ega me ei mõelnudki nii kauaks jääda, aga laevad käisid siis korra nädalas ja tundus, et iga hetk on võimalik tagasi pöörduda. Nüüd räägivad, et sellega on üldse lõpp, vähemalt järgmise suveni, aga kes teab, jutte tuleb sadamast igasuguseid.”

      Ema osutas väravate poole, mis olid lõpuks hakanud avanema. „Aga töö, kuidas siin sellega on üldse?”

      „Katsu esimesed kaks nädalat ära kannatada…” alustas naine, kui keegi talle vahele lõikas: „Ma ütlen, kuidas on. Nii pime, et üks silm ei näe teist, töö käib viimase valgeni ja piits tantsib turjal…”

      „Sina oled lihtsalt üks logard, seepärast sul karvad pihku võetaksegi,” ütles Zacchini. „Pealegi, eks proovi vaid mõni parem koht leida.”

      Samm sammu haaval valgusid töölised läbi värava. Manzode taha oli lisandunud veel mitu rida inimesi, kellest mitmed näisid pärinevat eilselt laevalt. Ema märkas seda ja küsis: „Kõik on siin itaallased?”

      „Rohkem kui pooled, seda küll.” Ta pani käed rinnale risti ja nõjatus vandeseltslaslikult lähemale. „Mõnele see ei meeldi, ma tean. Mõni ütleb lausa, et me röövime nende töö ära. Aga ega meie ei saa midagi teha. Vabriku omanik tahaks võtta ainult itaallasi, sest meile saab vähem maksta. Päris kohalikud saadetakse väravast tagasi. Neile peaks rohkem maksma, andma paremad tingimused, seepärast võetaksegi esimeses järjekorras neid, kes pole siitkandist pärit. Peaaegu meiesugused. Nemad ei lähe ametiühingule kurtma, kui palka vähemaks võetakse. Öeldakse, et neil polegi õigust midagi kurta – seadus on selline.”

      Õbluke naine jäi vait, vaatas Silviat. „Kui vana su plika õige on?”

      „Üksteist,” tirtsatas Silvia.

      „Kui teid kirja pannakse, ütle kolmteist. Veel parem – neliteist, muidu saadavad kohe tagasi. Ametiühingud ei luba ju nii noori võtta. Aga mis on ametiühingutel sellest, kas pere saab nii palju lisaraha, et saaks leiva kõrvale piima või kohvi sisse suhkrut… Mis neil üldse millestki on.” Ta puhus kokkupandud peopesadesse ja mudis sõrmi. „Kui talvel üks naine masina vahele jäi, ei tulnud neilt küll piuksugi.”

      Ema ahhetas.

      „Ühe raksuga rebis kolm sõrme küljest,” jätkas Zacchini selgelt iga detaili nautides. „Vaeseke karjus ja oigas nii haledalt, kuni keegi tal käe püksirihmaga kinni tõmbas ja tohtri kutsus. Hea mees oli, sidus haava ega võtnud selle eest sentigi. Vabrik poleks ju maksnud – oleks öeldud, et tööalane lohakus ja kõik. Ja tal läks isegi hästi, mitte nagu tookord, kui…” Ta vaatas kõhklevalt Silviat. „Mind rumalat. Ma poleks pidanud üldse juttu tegema, hirmutab veel lapsed ära.”

      Viimaks jõudis järg ka nendeni. Värava juures, kus kastidest laual seisis kakskeelne silt „Registreerimine”, lasid Manzod end üles kirjutada ja kuulasid siis pinevusega juhiseid.

      Sirutad, lükkad riideotsa sinna, tõmbad kangi, kummardud, tõmbad riide välja, keerad ennast ja tõstad riide järgmise töötaja alusele, seletas Silvia grupile ülevaataja, kes lühikese kasvu tõttu oli roninud mingi tünni otsa. Kõik on nii lihtne, et peaks ka nendesugustele noortele tolgustele jõukohane olema. Töö ajal lobisemist pole. Lõuna on kakskümmend minutit. Töö kestab seni, kuni päevatellimus on täidetud. Makstakse tellimuste pealt, palka saab korra nädalas. Ülevaataja pani käed puusa, lasi umbuskliku pilguga neist üle, vangutas korraks pead ja hüppas ettevaatlikult tünni otsast maha. Kui kõik grupid olid oma juhised kätte saanud, jaotati nad rühmadesse – Simona ja Simonetta määrati õmblejate juurde, Silvia koos emaga käsutati juurdelõikajatele abiks, seejärel viidi nad vabrikusse ringkäigule.

      Esimesel korrusel olid laoruumid kuue meetri kõrguste lagedega. Ka ülejäänud korrused olid ehitatud kõrgeks. Teisest korrusest kuni neljandani, kus töötas Silvia, asusid õmbluskojad. Viies oli juhataja, ülevaatajate ja nende abiliste päralt ning neile oli eraldi sissepääs, et nad ei peaks töölistega kokku puutuma.

      Sealsamas, ülevaataja jätkuvalt morni pilgu all, said nad õues kuuldut kohe rakendama hakata.

      Tõmba, kummardu, tõuse, keera, tõsta. Viis lihtsat liigutust.

      Õhtul istus Silvia madratsile ja jäi poolsuletud silmadega konutama. Ta mäletas vaid seda, et ema sikutas tal saapad jalast, pomisedes: „Talv pidi külm tulema…” Edasi oli pimedus.

      Ta ärkas järgmisel hommikul, kui toauks käis ja ema sisenes pahvaka külma õhu saatel, hoides käte vahel kaussi külma veega. Ta asetas kausi kolksuga pliidiraudadele ja hakkas sobrama kastis pliidi kõrval, kus nad hoidsid leiba ja kuivaineid. Silvia tundis alaseljas tuima kanget valu ja suutis end vaevu istukile ajada.

      „Noh, mis on?” küsis ema, äratades kaksikõdesid, kes klammerdusid ikka veel une külge.

      „Valutab…”

      Ema ei öelnud midagi ja Silvia pidi pingutama, et pisaraid tagasi hoida. Talle tundus, et need nelikümmend minutit, mis nad tööle kõndisid, olid pikimad tema elus, ning ta teadis, et on valmis juba vabrikuuksel põgenema. Ema märkas ta vingus nägu ja sakutas teda kõrvast. „Ära mitte mõtlegi siin lollusi tegema hakata,” sõitles ta.

      Järgnevate päevadega sai ta vabrikust rohkem aimu ning tema esialgne võõristus hakkas kaduma, kui ta nägi, et teised ei olegi nii kurjad, nagu paistis, üksnes väsinud nagu temagi. Neli viiendikku vabriku töötajatest olid naised; mehed olid laotööl ja käisid