Aloise. Eve Laur

küngaste vahel haugatas hirvesokk.

      Hea küll. Oletagem siis, et ka inimesed peavad mingil kombel omavahel kokku puutuma, et nende veri seguneks ja sellest lapsed tuleksid. Aga miks polnud siis minu kuninglikud vanemad seda teinud? Miks? Mis neid takistas? Miks pidin mina, nende ainuke järeltulija, pärinema kusagilt mujalt? Kusagilt metsast? Mingist teadmata soost, mis oli võrreldamatult madalam kui Habingeni sugu?!

      Ma olin kohutavalt pettunud. Nördinud. Solvunud. Ja vihane oma isa peale, et ta polnud mulle poolt sõnagi öelnud! Miks ta siis ei öelnud? Ta oleks pidanud vähemalt… Ütlema mulle, et ma olen mingi sugupuuta krants? Et ma olen eksikombel kuningakotta sattunud? Et ta on mind lihtsalt kristlikust halastusest üles kasvatanud ja jätnud mulle kristlikust halastusest mainimata, kes ma tegelikult olen?

      Oh, jah. Aga teiselt poolt oli see ju temast kena. Kui tõde oli nii alandav, nagu see oli, siis tundus usutav, et isa ei tahtnud mulle haiget teha. Sest see oli valus. See teadmine. Ja kui Karl oli tahtnud mind teadasaamise valust säästa, siis võisin ma talle selle eest ainult tänulik olla.

      Seega pidin ma vihastama hoopis selle mehe peale, kes mulle tõtt rääkis. Ja kogu mu ilusa elu ära rikkus!

      Ma põrnitsesin teda altkulmu.Ta vaatas mulle vastu, silmad päikese käes kissis.

      „Kas käsi valutab?”

      Ma ei oodanud seda küsimust. „Mm. Jah,” kohmasin mokaotsast.

      „Küll see varsti üle läheb. See ei olnud sügav hammustus.Ta lihtsalt hoidis teie kätt kinni.”

      Vaatasin tumedaplekilist sidet. Kui see oli kinnihoidmine – milline see sügav hammustus siis veel olema pidi?

      „Andke mulle andeks, armuline kuningatütar! Ma ei mõelnud teda teile kallale ässitada.Ta lihtsalt hüppas enne, kui ma jõudsin teda hüüda. Mulle ei tulnud meelde, et ta on niimoodi õpetatud.

      Et ta ründab. See ei olnud nii mõeldud, ausalt!”

      „Hmh!” mühatasin ja torkasin käe kaenla alla tagasi. „Miks te siis õpetate oma koerale sääraseid kunsttükke!”

      „Ma pean ju ennast kuidagi kaitsma.”

      „Kuulge, teil ei oleks tarviski ennast kaitsta, kui te ise teiste inimeste vara kallale ei kipuks!” Olin kindlalt otsustanud talle alanduse eest kätte maksta. „Te olete kindlasti kuninga metsas ka küttinud?”

      „On ette tulnud.”

      „Kas meie metsavaht teab, kust teid leida?”

      Eichenbach lasi aerud alla ja pidas paadi keset voolusängi kinni, surudes aerudega vastu vett. „Kas te tahate jala edasi minna?”

      Ma vaatasin ringi. Ümbrus oli endiselt tundmatu.Aga mulle näis, et me oleme siiski hulk maad edasi jõudnud. Kaldaid ääristasid juba kolletunud lehtedega tammed ja eespool hakkas mulle pikkate rippuvate okstega pajusid silma. Seega ei saanud järv enam väga kaugel olla. Loodetavasti.

      „Jah,” ütlesin ma selga sirutades. „Ma lähen jala edasi.”

      „Väga hea.”

      Mees tüüris paadi kalda äärde, sidus otsa ühe vana rondi külge kinni ja hüppas vette, et mind kaldale aidata. Ma lasin tal end tõsta. Ma ei oleks pruukinud seda teha – kui ta käed minu poole sirutas, tekkis mul esimesel hetkel soov talle kähvata, et ma saan ise ka hakkama. Aga järgmisel hetkel sain aru, et mulle ei meeldiks lirtsuvate jalgadega edasi kõndida. Sestap usaldasin ma end mõneks hetkeks tema sülle. Ja noogutasin talle armulikult, kui ta mind teerajale maha pani.

      Ka tõi ta mu toidumoona paadist ära ja andis minu kätte.

      „Sinna jääb veel umbes tund aega astumist,” ütles ta allavoolu osutades. „Kui te ikka tõesti tahate jala minna.”

      „Tahan küll!”

      „Olgu siis peale.”

      Ta kõhkles veel mõne hetke, seistes mul tee peal ees.

      „Kas oli veel midagi?” küsisin ma, nähes, et ta ei kavatsegi rajalt kõrvale astuda.

      „Ei,” ütles Eichenbach. „Ma tahtsin lihtsalt öelda, et olge siis ettevaatlik!”

      „Küllap ma olen,” kostsin muiates. „Olge teie ka!”

      Ta naeratas mulle laialt, silmitses mind veel hetke ja sammus siis kaldast alla paadi juurde tagasi. See oli kena, kuidas ta naeratas. Ja ma mõtlesin, et ma jätan vist siiski metsavahile mainimata, et ma siin tema vana tuttavat kohtasin.

      SEE OLI TÜÜTU TEEKOND. JA MA KIRUSIN ENNAST JUBA VEERAND TUNNI pärast, et ma polnud mõistlikum olnud ja end paadiga kohale viia lasknud. Kallas aina venis ja rada aina käänles jõega kaasa. Ja isegi see, et ma hakkasin lõpuks oma vanu ujumiskohti ära tundma ja teadsin juba, kui kaua mul veel minna on, ei teinud mu kõmpimist kergemaks. Puukingad soonisid taldu. Ja tuletasid mulle meelde, et ma ei ole tegelikult üldse kõndimisega harjunud. Ratsutamine, palun väga.

      Aga nii pikad jalgsimatkad – see oli rohkem palveränduritele!

      Viimaks – oh viimaks ometi! – kerkis mu ette suur kahe kaarega kivisild. Rada ronis kaldast üle sillapea juurde ja ühines korraliku kruusaga sillutatud maanteega. Nüüd olin ma peaaegu kohal.Veel veerand tundi astumist ja ma olen kodus!

      Tõttasin edasi nii reipal sammul, kui jalad vähegi kandsid.Veel viimane järveäärne metsariba, veel viimased puud – ja siis seisiski jahiloss täies hiilguses minu ees.Tegelikult ma valetasin.Täielikust hiilgusest oli praegu asi kaugel. Kõige ilusam oli siin tegelikult südasuvel, kui kõik lossiseinad olid terve esimese korruse kõrguselt tiheda roniroosivaibaga kaetud. Neid õitses siin kõikvõimalikes värvitoonides ning nende tumeroheline lehestik moodustas mööda valgeid seinu üles ronides kummalisi pitsimustreid. Nüüd olid aga õied kadunud ja väänlevad varred poetasid kolletunud lehti.

      Selle maja oli ehitanud minu vanaisa.Vana kuningas oli olnud samasugune kirglik jahimees kui Andreaski. See järveäärne koht meeldis talle sellepärast, et siin olid suured tammemetsad, kus sead käisid sügiseti tõrudega maiustamas, ning hirvi, hunte, karusid ja muid pisemaid elukaid jätkus siin samuti küllaga.Tema oli tahtnud endale siia ühte mõnusat pesa, kus oleks hea pärast väsitavat jahilkäiku kolde ees oma valutavaid konte soojendada. Mõeldud, tehtud.

      Päris valmis ta ehitusega ei jõudnud, aga Karl jätkas sealt, kust isal pooleli jäi. Ja kui aus olla, siis tundus mulle, et seda ehitust jõuavad jätkata veel minu lapsed ja lapselapsedki, sest siin oli vaja kogu aeg midagi ümber teha ja vanemad osad hakkasid juba lappimist nõudma, enne kui uuemad valmis said.

      Hoone ise oli kitsas ja kõrge, järsu viilkatusega, mis mahutas kaks pööningukorrust, ning korrapäratu põhiplaaniga, täis igasuguseid soppe, sakke, puust sambaid, etikuid ja rõdusid. Katuse juurde käisid ka veel tornikesed, millel polnud muud otstarvet kui iluasjaks olemine. Lapsena meeldis mulle kitsaid kõrgeid treppe mööda torni ronida ja pisikestest piluakendest välja vaadata.Aga mida suuremaks ma kasvasin, seda kitsamaks ja tolmusemaks seal läks, nii et lõpuks polnud mul enam tahtmistki ennast trepikäikudest läbi litsuda. Siiski, väljastpoolt vaadates nägid need tornikesed päris vahvad välja.

      Lossi ümber laius lopsakas rohtaed väikeste lehtlate, jalutusradade, lillepeenarde ja muruplatsidega. Ühes sellises lehtlas istusid praegu mu õuedaamid. Õhtusse kalduv päike paistis neile peale ja pani nende erksavärvilised rüüd veel kirkamalt särama. Minu tulekut nad ei märganud. Üks luges teistele ette ja teised olid oma näputööd õue kaasa toonud. Keegi neist ei tõstnud tikkimisraami kohalt pead, kui ma neist tasasel sammul mööda läksin.

      Tegelikult polnud mul põhjust neist mööda hiilida – minu tähelepanu oli lihtsalt köitnud vibalik meesterahvas, kes parajasti peauksest välja tuli ja rutuga talli ees ootava hobuse juurde tõttas. Ootajaid oli seal teisigi, terve salkkond kuninga ihukaitsjaid. Paistis, nagu asutaksid nad kuhugi minema. Pistsin üle muru jooksu, sest seda meest oli mul tarvis tingimata kätte saada, enne kui ta kuhugi kaob.

      „Wieshofen!”

      Mees pöördus ümber ja vaatas ringi. Mu hääl oli talle tuttav, aga välimus