Aloise. Eve Laur

Читать онлайн.
Название Aloise
Автор произведения Eve Laur
Жанр Героическая фантастика
Серия
Издательство Героическая фантастика
Год выпуска 2011
isbn 9789949270545



Скачать книгу

panna. Seinu ehtisid arvukad hirve- ja metskitsesarved ning üks täistopitud metskuldipea. Kolde ees seisid kaks tooli, millele olid pehmenduseks peale laotatud lambanahad, ning jalasoojaks laiutas toolide vahel suure isakaru kasukas.

      „Te vist armastate väga jahil käia, härra von Eichenbach,” märkisin ma.

      „Oh, ei sugugi!” tõrjus parun. „Mina olen päris kodune inimene, ma ei käi eriti kusagil kaugemal. Minu kasupoeg on see, kes kogu aeg mööda metsi ringi hulgub. Ja kõik see, mida te siin näete,” ta näitas käega söögisaalis ringi, „on tema meelelahutus.”

      „Ah nõnda. Ja kus ta ise praegu on?”

      „Peaks teile järele tulema, ma loodan.”

      „Tõesti? Nii et ma ei olnudki päris ihuüksi tolle hundikarja meelevallas?”

      „Mis hundikarja?”Vanamees tõmbas murelikult kulmu kortsu. „Te ei taha ometi öelda, et nad tulid teile kallale?”

      „Peaaegu. Nad ajasid mind üles jäärakule ja sõid mu koera ja hobuse ära. Mina ise ei olnud vist nii isuäratav.”

      „Hmh.” Papi mõtles natuke aega, hõõrudes oma ninajuurt. „Ega te viga ei saanud?”

      „Ei.”

      „Jumal tänatud!”

      „Härra von Eichenbach, ehk olete nüüd nii lahke ja seletate mulle ära, miks te lasite mind nii eriskummalisel viisil siia tuua?”

      „Ee… Jah.” Mees otsis sõnu, teadmata, kust pihta hakata. Siis otsustas ta vist kõige lihtsama vastuse kasuks. „Selleks, et teid kaitsta.”

      „Mille eest?”

      „Tapmise eest.”

      Noo, see jutt kiskus õige huvitavaks! „Kes mind siis tappa kavatseb?”

      „Wolfhart.”

      Ma ei taibanud. „Wolfhart? Milline Wolfhart?”

      „See sealt teiselt poolt mägesid.”

      „Kuningas Wolfhart?”

      „Tema ise.”

      Olin üllatatud. „Kuulge, mis juttu te ajate?! Kust te võtate, et tal minu suhtes mingid mõrvaplaanid on? Alles ta saatis oma noorema poja mulle kosja, miks ta peaks…”

      „Teie kõrgeauline isa ei võtnud ju kosje vastu.”

      Uurisin oma võõrustajat õige terase pilguga. „Mida te sellega öelda tahate?”

      „Seda, et Wolfhart kogub piiri taga vägesid. Ja mul on alust arvata, et ta tuleb nendega lähemate päevade jooksul üle mägede. Just nimelt nüüd, kui te siin jahil olete, täiesti kaitsetult oma väikeses suvemajas, ja teil pole tema rünnakust kõige õrnematki aimu.”

      „Aga kust teie seda teate? Te ju ütlesite, et ei käi peaaegu üldse kodunt väljas.”

      „Ma ütlesin ka, et mu kasupoeg armastab väga jahil käia.”

      „Ah nii. See tähendab – jahil? Teisel pool mägesid? Teise kuningriigi piirides?!”

      „Vahel küll,” tunnistas Eichenbach. „Seal pidavat väga kenasid mägilambaid olema.”

      Panin käed rinnale vaheliti. „See on häbematus niimoodi võõra vara kallale kippuda!”

      Isand tõmbas lauba kipra ja silitas nõutult habet, leidmata sobivat vabandust. „Paraku pean ma teile õiguse andma,” lausus ta lõpuks. „Andreas on salakütt.Teolt tabatud, süüdi mõistetud ja karistatud. Ja mis te arvate, kas ta parandas selle peale oma kombeid? Mitte põrmugi! Ma tõesti ei tea, mida temaga teha, et ta endale mõne ohutuma ja ausama meelelahutuse leiaks.”

      „No hea küll.Aga mida see teie salakütt seal teisel pool siis nägi?”

      „Vägede kogunemist.”

      „Kui palju neid oli?”

      „Tema arvates umbes viis tuhat meest.”

      „Viis tuhat!” oigasin.

      „Aga ta ei pruukinud kõiki näha, sest org oli kitsas ja käänuline, mõned nõlvad segasid vaadet.”

      „Tule taevas appi!” Peitsin näo kätesse ja raputasin pead. „Ja te räägite mulle sellest siin, oma kodus, selle asemel et silmapilk kuninga juurde tõtata ja temale kõigest sellest kõnelda?! Jumal hoidku, mispärast ometi?”

      „Ausalt öelda ei ole mul sellest sooja ega külma, kas teie kõrgeauline isa elab või sureb,” lausus parunihärra. „Minul on kuningaga asja ainult siis, kui tema maksukogujad jälle kohale ilmuvad. Kuulu järgi pidi Wolfhart nöörima umbes niisama palju kui Karl, nii et mul on üsna ükskõik, kumb neist minu üle valitseb.”

      Tõstsin pilgu tema poole ja vaatasin talle silma. „Jätkub teil alles ülbust, härra von Eichenbach!”

      Parun vaatas mulle niisama teravalt vastu. „Ma pole harjunud lipitsema.”

      Me puurisime teineteist üle laua pilguga, kuni mina lõpuks laua tagant püsti tõusin, lõug krambis ja käed rusikas.

      „Härra von Eichenbach,” pigistasin läbi hammaste, „ma tänan teid maitsva lõunasöögi ja lahke vastuvõtu eest, aga minu kohus on nüüd koju minna ja kuningat hoiatada.”

      Parun tõusis samuti ning astus mulle ette, kui ma söögitoa ukse poole läksin.

      „Ma kardan, et see on võimatu, armuline kuningatütar,” sõnas ta. „Ma ei lase teil enne kuhugi minna, kui see tapatalgu mööda saab.”

      Ta astus mulle päris lähedale ja hakkas minu üllatuseks mu relvavöö pannalt lahti harutama.

      „Mida te teete?!” karjatasin tema käsi eemale tõugates.

      „Aloise, te ei mõista mind,” ütles mehike rahulikult ning jätkas oma toimetamist. „Ei minul ega kellelgi mu majalistest ole teie suhtes mingeid halbu kavatsusi. Ma tõin teid siia ainult sellepärast, et te viga ei saaks. See oleks ju täielik mõttetus, kui ma hakkaksin nüüd teie kallal vägivalda tarvitama. Aga teades, kui hästi teie ise oskate terariistadega ümber käia…”Ta sai pandla lahti, võttis mõõgavöö mu puusadelt ära, kahmas ka seina ääres seisva ammu oma kaenla alla ning hõikas läbi ukse eestuppa: „Tulge siia, poisid!”

      Uks läks lahti ja söögituppa astusid kaks turjakat sulaspoissi, kes tegid mulle aukartliku kummarduse ning jäid kohmetult ootama, mis nüüd edasi saab.

      „Saatke preili üles Magda juurde ja valvake ukse taga, kuni ta ümber riietub,” käskis majaisand ning lausus mulle oma mõtte lõpetuseks: „Mul oleks oma sulastest kahju, kui nad peaksid teie käe läbi haavata või koguni surma saama. Jumal näeb, et nad ei ole seda millegagi ära teeninud.”

      SULASED VIISID MIND ÜLES KATUSEKORRUSELE VÄIKESESSE PUHTASSE kambrisse, kus mind ootas tuttav pesunaine voodile laotatud riietega. Virtin aitas mul riidest lahti võtta ning seejärel uuesti riietuda. Mulle tõmmati jalga mustad villased sukad, mis kirju sukapaelaga põlve kohalt kinni seoti, kerged nahkkingad ja rasked puukingad. Selga pandi linane alussärk, selle peale villane pikkade varrukatega kleit ja kõige otsa veel varrukateta pealiskleit. Kleidid olid harjumatult lühikesed, varjates vaevu mu pahkluid.Alumine kleit oli musta värvi, pealmine samblaroheline. Olin muidugi harjunud pikka sleppi ja kirkavärvilisemaid riideid kandma – aga küllap aitab selline värvivalik mul metsa vahel märkamatuks jääda, kui ma siit põgenen. Ja kleidisaba ei jää pealegi puujuurikate taha kinni.

      Peakatte osas tekkis meil aga arusaamatus. Kuna Magdal oli kästud naisterahva riided välja otsida, siis oli tema asjast nii aru saanud, et mulle tuleb tuua abielunaise tanu: tihedasti istuv näoauguga peakott, mis kattis ka kaela ja õlgu, ning selle peale kinnitatav helevalge linik. Mina aga osutusin hoopis neiuks, kellele selline peakate vanapiiga arvates sugugi ei sobinud. Niisiis läks ta mulle oma varudest neiupärga otsima. Mina aga ei raisanud aega, tõmbasin tanu endale pähe, heitsin korraks pilgu peeglisse – päris armas! –, võtsin puukingad näppu ja hiilisin akna juurde.

      Tegin