Aloise. Eve Laur

kas mind siis võeti kuningakotta kasvatada? Või vahetati hällis ära? Ma ei saa aru!”

      „Keegi ei vahetanud teid ära,” kostis sõudja naeratades. „Teie ema on kuninganna Gerlinde.Aga teid ei sigitanud mitte kuningas, vaid keegi teine. Ja muide, mina ei usu, et mu isa või vennad sellega hakkama said. Ma olen sellest oma vanemate õdedega rääkinud. Ja nemad kinnitavad jumalakeeli, et Gerlindel polnud meie vendadega mingeid erilisi suhteid, kuigi nad olid muidu head sõbrad. Aga minu isa… No jumal hoidku, kui ema oleks kahtlustanud, et isa nii kõrgest soost armukest peab…” Mehe suu venis kõrvuni pähe ja ta raputas pead, justkui oleks tal midagi väga lõbusat mõttes. „Oi, seda kisa poleks keegi jõudnud ära kuulata!”

      Vahtisin teda endiselt täielikus mõistmatuses. Ma ei teadnud, kas ma peaksin samuti muigama.Vähe sellest, ma ei taibanud, mis talle ülepea nalja teeb!

      Eichenbachi naeratus kustus ja ta uuris mind kerges segaduses. Ta ei saanud aru, millest mina aru ei saa.

      Me tunnistasime teineteist hulk aega, kuni tema lõpuks taipas, milles asi on.Ta pahvatas korraga laginal naerma, nii et paadipõhjas magav hunt peremehe hääle peale pead kergitas ja pahaselt uratas.

      „Vabandage mind, aga mina ei leia siin midagi eriti naljakat,” kähvasin.

      „Eks muidugi,” turtsatas mu teekaaslane ning üritas naeru alla suruda. „Andke andeks! Ma ei tulnud selle peale.”

      „Mille peale?”

      „Et te olete hästikasvatatud tütarlaps ja ei tea maailma asjadest mitte tuhkagi!”

      Lõin selja sirgu, kergitasin lõua üles ja hingasin sügavalt sisse, et mitte vihastada. „Ehk te siis olete nii lahke ja seletate mulle neid maailma asju, millest ma midagi ei tea?”

      „Huu,” ümises mees. „See on nüüd küll raske ülesanne.”

      „Miks? Kas te ei saa naeru peetud?”

      „Saan küll, aga ma mõtlen, kust otsast sellega pihta hakata.”

      „Algus oleks vist sobilik koht?”

      „Hea küll.”Ta noogutas mõtlikult ja pidas veel veidi aega aru. „Te teate, et Jumal on loonud inimese meheks ja naiseks. Ja niisamuti ka kõik muud loomad nende soo järgi ja linnud, ja kalad ja…”

      „Jajah, seda ma tean. Aga mis on sellel pistmist sellega, et Karl ei ole minu isa?”

      „No kuidas ma seda seletan.” Eichenbach vaatas kõrvale, huul hambus, ning tegi aerudega mitu tõmmet, enne kui lõpuks sobiva võrdluse leidis. „Te peate ju jahikoeri, eks ole?”

      „Jah.”

      „Kas te teate, mis vahe on segaverelisel ja puhtaverelisel loomal?”

      „Muidugi! Puhtaverelise koera vanemad on hoolikalt valitud, et kutsikatele kõige paremaid omadusi edasi anda. Aga segaverelisel… Noh, kui näiteks urukoer linnukoeraga kokku lastakse, siis on tulemuseks midagi vahepealset, mis ei kõlba õieti kuhugi.”

      „Mhmh.” Andreas noogutas rahulolevalt. Ilmselt olin ma seni õigel teel olnud. „Aga kui me vaatame näiteks seda lontrust siin,” ütles ta, nooksates lõuaga hundi poole, kes oli taas pea käppadele lasknud ja paadipõhja tukastama jäänud. „Mis te ütleksite, kes tema vanemad on?”

      „Hunt ja mõni suurt kasvu koer ilmselt.Ta on tavalise hundi kohta liiga suur, liiga nõtke kehaehitusega. Hundid on jässakamad ja madalamate jalgadega. Ja heledamat karva. Aga tema on…”

      Mulle jäid korraga sõnad kurku kinni.Vaatasin hunti ning jälle Andreast. Mul olid silmad nii pärani, et hakkasid vett jooksma.

      Mees nägi mu pisaraid ja lõi pilgu maha.

      „Andke andeks, ma ei tahtnud teile haiget teha,” ütles ta väga vaikselt. „Aga te küsisite, kuidas mu isa surma sai, ja ma ei tahtnud teile valetada ka.”

      Tegin suu lahti, et talle midagi vastata, aga ma ei teadnud isegi, mida. Mõtted olid segi ja kõri oli lukus, justkui oleks see korraga paiste läinud. Hõõrusin terve käega oma kaela ja vaatasin abi otsides Eichenbachi otsa, aga ta ei öelnud mulle rohkem midagi. Ainult silmitses mind ja naeratas. See oli kurb naeratus, üldsegi mitte kahjurõõmus.Aitäh sellegi eest! Mul oli praegu uppumistunne, nii et kui ma oleksin tema näos parastavat ilmet näinud, siis oleksin siinsamas jõkke hüpanud.

      Panin silmad kinni ja surusin pea käte vahele, suutmata talle kauem otsa vaadata.

      Ma olin krants. Ma olin väärtusetu segavereline krants. Ja mu isa teadis seda.

      Mu jumal, kui ta teadis, et ma olen pettusega siia ilma sündinud. Et ma ei ole tema puhtavereline järeltulija. Miks ta ei lasknud mind siis hukata?! Kõlbmatud kutsikad uputati ju ära. Neid ei jäetud elama. Miks ta mind siis elama jättis?!

      Tõmbasin sügavalt hinge. Ei, ei, see ei saanud tõsi olla. See ei olnud võimalik, Karl ei olnud mind iial hävitada tahtnud!Vastupidi, ta oli mind väga hoidnud. Nagu oma silmatera.Või rohkemgi veel.Ta ei olnud mind iial kohelnud nagu kõlbmatut kutsikat.Ta ei olnud mulle iial mõista andnud… mitte millegagi, isegi mitte vihjamisi.Ta ei olnud mitte iialgi lasknud mul aimata, et ma ei ole tema veri!

      See oli ilmne vale. See oli häbematu vale, mida too mees mulle siin paadis rääkis. Sest minu isa ei saanud ju mulle valetada. See ei olnud võimalik.Tema ei saanud mind petta! Hoida mind nagu oma kalleimat vara ja samas teada, et ma olen täiesti väärtusetu, et ma ei olegi Habingen, ma ei olegi tema veri.

      Tema veri.

      Oh, jumal küll! See ju karjus mulle näkku. Ma olin seda kogu elu vaadanud. Ja imeks pannud, miks see nii on. Miks ma oma isa moodi välja ei näe. Samas kui kogu meie suguvõsa…

      Teised olid tõmmud.Vähe sellest. Nad olid mustad. Pigimustade juustega ja süsimustade silmadega. Alates minu vanaemast, kelle silmavalgedki paistsid pisut pruunikad ja kelle nahk nägi välja nagu pärgament.Tema lapsed olid pisut heledama nahaga kui ta ise, lapselapsed veelgi heledamad, üsna viisakat klaari jumet, ning lapselapselapsed juba päris kirju seltskond, kelle hulgast võis leida ka pruune ja pähklikarva silmapaare ning ruugeid juukseid. Aga mitte ühtegi linalakka peale minu.

      Miks too kreeka veri minusse tilkagi värvi ei andnud? Ma olin selle üle imestanud. Ma olin seda küsinud. Ja mulle oli alati vastatud, et ma olen ema nägu. Minu ema oli samuti olnud heledapäine ja sinisilmne – ja mina olin väga ema moodi, nagu mulle kinnitati.

      Aga miks siis kõik minu nõod tõmmud olid? Konrad täiteks.Täiesti isasse. Ei kübetki sarnasust emaga, kes ju samuti kaunite nisukarva patsidega uhkeldas ja kevaditi tedretähti ninale korjas. Miks see hele veri sugugi tema peale ei hakanud? Jah, must veri pidavat kangem olema, nagu mulle seletati – aga kuhu see kangus siis minu puhul järsku kadus?

      Ma ohkasin, haarasin põlvede ümbert ja toetasin näo põlvedele. Hunt lebas mu jalge ees, koon käppadel, ning magas lainete loksumise saatel õndsa und.Ta oli tõesti ilus. Suur. Sihvakas.Tumeda pruunika karvaga, mis päikese käes läikis. Ma oleksin äärepealt käe välja sirutanud, et looma tihedat kasukat silitada – aga too verine side mu randme ümber tuletas meelde, millega see lõppeda võib.

      Veri. See oli naljakas. Piilusin salamisi oma puretud kätt. Minu veri. Seesama, mis minu juuksed heledaks värvis. Seesama, mis tuli ilmselt siis minu emast. Ja minu isast – ükskõik, kes ta siis ka polnud. Seega segu nendest mõlemast. Mis tähendaski, et ma olin segavereline. Nagu see hunt-koer mu jalge ees. Segu hundi ja koera verest.

      Aga mil kombel need siis… Need pidid puutuma kuidagi kokku, et mingi segunemine üldse võimalik oleks?

      Ma painutasin rannet. See oli valus. Hambajäljed tuikasid ja nahk kirvendas valust.

      Kas see tähendas, et mees ja naine, kui nad olid abiellu heitnud… Pidid nad siis ennast kuidagi katki tegema, et nende veri omavahel kokku puutuks?

      See oli veider mõte. Ma ei olnud kunagi selle peale tulnud, et midagi niisugust võiks tarvis minna. Aga kui mõtlema hakata, siis polnud loomadel ju mingit preestrit, kes neid laulataks ja õnnistaks. Ja ometi