Aloise. Eve Laur

edasi selle teadmisega, et mina olen tema surmas süüdi, kuna mina oleksin võinud talle sõna viia, aga ei viinud?” Ma vaatasin nooremale Eichenbachile sügavalt silma. „Kas te kujutate ette, mis tunne mul siis oleks? Ma… ma suren häbi kätte ära, kui ma millelgi säärasel juhtuda lasen!”

      Mees vaatas mulle vastu ja mõtles.Väga tükk aega. Lõpuks lõi silmad maha, võttis nahkpauna kätte ja hakkas selle sisus sorima.

      Otsis sealt välja ühe jõhvriidest koti, mille suu nööriga kinni käis, ning minu kööginoa. Siis harutas ta leiva ja juustu minu pealiskleidi seest lahti, pistis need koos kööginoaga väiksemasse kotti ja tõmbas sel nööriga suu kinni. Minu pealiskleidi raputas ta viisakalt toidupurudest puhtaks ja ulatas minu kätte.

      „Pange see selga, jõe peal on tuuline.”

      „Ma ei…”

      „Ma viin teid jahilossi. Paadiga saab rutem.”

      Ohoo! See oli küll teretulnud meelemuutus.Võtsin pakutud käe vastu, kui Eichenbach mind püsti aitas, tõmbasin pealiskleidi selga ja järgnesin talle kõrkjatesse. Mees pani pambud paati, andis hundile märku sisse hüpata ja aitas minulgi paati astuda. Siis tõukas ta paadi mööda mudalibedat kallast vette, tuli meile järele ja ronis ise ka lõpuks paati.Ta võttis aerud kätte, juhtis lootsiku kõige sügavamasse voolusängi ja hakkas sõudma. Jõgi kandis meid ka omal jõul allavoolu edasi ning minul polnud muud teha kui vaadata, kui nobedasti puud meist mööda libisevad.

      Hunt lebas minu jalge ees, käpad paadiservale ja lõug käppadele toetatud, ning jälgis unelevalt laineid. Mu vastas istuv sõudja paistis jõge nii hästi tundvat, et ei vaevunud üldse üle õla kiikama, kuhu ta läheb.Aga minule ta ka otsa ei vaadanud. Selle asemel uitas tema pilk kusagil mõõtmatutes kaugustes. Nüüd, kus mul oli mahti teda pikemalt uurida – ja nüüd, kus ta oli soostunud mind ise koju viima –, tundus ta mulle päris kena mees.Vanust võis tal olla kolmekümne ringis. Päike ja tuul, mis olid tema nägu samamoodi parkinud nagu ta kasuisa oma, ei olnud jõudnud seda veel väga hullusti kortsu ajada. Habet tal ei olnud, kuigi ülearu sageli lõuga kraapida ka ei viitsinud, nagu näha.Tema rohelise kapuutsi alt paistis krässus nisukarva juuksetukk, mis kulmud peaaegu enda alla mattis, ning selle alt jälgisid jõekaldaid kissis silmad. Need olid väga heledat halli värvi, justkui oleks päike needki ära pleegitanud. Seljas olid Eichenbachil peale kapuutsi veel roheline kuub, mustad püksid ja pikk kuivanud rohu karva mantel, mille ebamäärane pruunikas toon mehe sügislehtede taustal peaaegu nähtamatuks muutis.Tema õlgade tagant piilusid välja amb ja nooletupp, vööl aga rippus kulunud nahktupes jahinuga. Mõõka ta ei kandnud.

      „Ma ei teadnud, et nii kaugel ülesvoolu veel inimesi elab,” ütlesin ma, et jutuotsa lahti teha. „Ma arvasin, et siin on ainult mets. Ja mäed.”

      „See on viimane küla. Edasi tulevad lambakarjaste hütid. Siis on juba veelahe. Kaljud ja allikad.”

      Ma noogutasin. Küllap tal oli õigus. Mina polnud nii kaugel mägedes kunagi käinud.Tema oma ameti tõttu nähtavasti oli.

      „See on ikka seesama jõgi, mis järve välja viib? Sealt suure kivisilla alt läbi?”

      „Jah.”

      „Ahah. Siis ei ole meil eksimist karta.”

      Eichenbach ei kostnud selle peale midagi.

      Kiikasin üle tema õla allavoolu, lootes näha paiku, mida ma juba tundsin. Ikka ei midagi.Täiesti võõrad kaldad, kõrged nulud ja kivised leetseljakud. Ei märkigi tuttavatest pajudest ja kõrkjaisse kasvanud jõesoppidest.

      „Ma olen siin suviti ikka ujumas käinud,” märkisin jutujätkuks. „Muidugi alamjooksul, järve ääres. Nii kaugele ma ei ole varem sattunud.”

      „Te ei jõuakski nii kaugele ujuda.”

      „Jah? Kui kaugel me siis õieti oleme?”

      „Kaugel.”

      „Õhtuks ikka jõuame kohale?”

      „Jõuame.”

      Hmh, niimoodi ei tahtnud see vestlus sugugi vedu võtta! Ma olin lootnud, et noorem Eichenbach mulle ikka natuke rohkem seltskonda pakub.Aga muidugi, kui ta suurema osa oma elust metsas veetis, siis polnud tal peenemast meelelahutusest üldse aimu.

      „Te ei käi vist eriti sageli seltskonnas?”

      „Ei.”

      „Miks? Kas huntide juures on lõbusam?”

      Ta heitis mulle tuka alt ühe kollakashalli pilgu, millele jõevee peegeldus veel heledat läiget juurde andis – nii et mehe silmavaade meenutas mulle kaunikesti tema segaverelist jahikaaslast.

      „Hundid ei murra omasid.”

      „Ja inimesed murravad?”

      Ta ei kostnud selle peale midagi. Surus aerudele ja sõudis meid mööda jõge edasi, nii et kaldad lausa linnutiivul meist mööda lendasid.

      Niisuguse kiirusega jõuame küll tunni aja pärast jahilossi juurde!

      „Te vist ei tohigi oma nägu inimeste juurde näidata,” arvasin ma. „Kui teil nii palju patte hinge peal on, et te olete nende eest lausa karistada saanud.”

      „Max rääkis, jah?”

      „Ta mainis seda.”

      „Hmh!” tegi noorem Eichenbach. Nähtavasti ei olnud ta kasuisale säärase avameelsuse eest kuigi tänulik.

      „Parun von Eichenbach näeks hea meelega, et te endale mõne ausama meelelahutuse leiaksite.”

      „Kahju küll, aga ma ei saa ka kõiges Maxi tahtmist teha.”

      „Nagu praegugi?”

      „Jah, nagu praegugi.”

      Ma silmitsesin teda, pea viltu. „Kas te ei karda, et teil tuleb pahandusi, kui te mind vastu kasuisa käsku jahilossi tagasi viite?”

      „Ma ei usu,” kostis mu teekaaslane pärast mõningast mõtlemist. „Max saab aru, miks ma seda tegin.”

      „Miks te seda siis tegite?”

      „Sellepärast, et ma tean, mis tunne on oma isast ilma jääda. Ja ma ei sooviks seda mitte kellelegi.”

      Ah, õigus jah! Jumal küll, kui taipamatu ma olin. Ja kui taktitundetu!

      „Mis teie isaga siis juhtus?”

      „Ta tapeti.”

      „Ah nii.Võitluse käigus?”

      „Ei. Põletati oma majja sisse. Koos kõigi teistega, kes juhtusid tol ööl kodus olema. Ema, lapsed, teenijad, sulased – kõik.”

      „Püha taevas! Mispärast ometi?!”

      Andreas lõi pilgu maha.Vaatas hunti, vaatas paati, vaatas jõge.Tegi suu lahti ja pani kinni, otsides vastust.

      „Teie pärast,” tunnistas ta lõpuks.

      „Minu pärast?!”

      Mees noogutas.

      „Kuidas see võimalik on?” küsisin. „Ma isegi ei tunne teie isa, ma ei tea, kes ta oli või miks…”

      „Muidugi, te ei saagi teda tunda.Teie olite alles kaheaastane, kui ta suri.”

      „Aga kuidas siis… Kuidas ma saan milleski sellises süüdi olla, kui ma…Tule taevas appi, kaheaastane laps ei tapa ju kedagi!”

      „Muidugi ei tapa. Ma ei süüdistagi teid tema tapmises.”

      „Milles siis?”

      „Mitte milleski. Ei saa ju lapsele süüks panna seda, et ta olemas on.”

      Tõmbasin kulmud kortsu. „Ma ei mõista.”

      Mu teekaaslane ohkas. „Minu isa ja kaht vanemat venda süüdistati selles, et… Noh, ühesõnaga, arvati, et keegi neist võiks olla teie isa. Aga kuna ei teatud, kes just, siis pisteti neile kõigile tuli otsa lootuses, et õige süüdlane teiste hulgas surma saab.”

      Vahtisin teda