Äike. Artur I. Erich

oled täitsa šikk! See paraadülikond sobib sulle hästi,” ütles ta.

      Nad olid ilus paar – nagu noored inimesed ikka.

      „Ega teenistusmundrilgi viga ole,” sõnas Georg naisele laisabakasukat selga aidates. „Ma ei kujuta ennast tööl teisiti ettegi kui kalifeede ja säärikutega.”

      „Jah. Mäletad, paljud pidasid ju algul teid selles uues mundris välismaa ohvitserideks, see oli vist ülemöödunud aastal? Ainult värv oleks võinud teine olla.”

      „Punane või?” naeris Georg. „Oma nelikümmend aastat tagasi, vaat siis kandsid sõjaväelased küll eredaid mundreid, inglastel oligi see punane.”

      „Huvitav.”

      „Huvitav jah,” muigas Georg. „Muuseas, võiks arvata, et punane munder on vastasele väga hea märklaud, aga tegelikult pole see hoopiski nii. Ükskord tehti selline katse, et võeti kümme sõdurit ja rõivastati nad paarikaupa: üks paar helehalli, teine helepunasesse, edasi tumehalli, tumesinisesse ja tumerohelisse. Kui need sõdurid siis üheaegselt eemaldusid, kadusid silmist kõigepealt helehallid mundrid, siis punased. Kõige kaugemalt paistsid ära tumesinised ja tumerohelised.”

      „Miks teie mundrid siis rohelised on?” imestas Meeri.

      „Kullakene, tee kapiuks lahti ja vaata! Kas see on sinu arust siis roheline? See on hallikasroheline või rohekashall, aga mitte roheline.”

      Trepi ees ootas neid auto. Taksojuht avas teenistusvalmilt ukse.

      Ball toimus Estonia Valges saalis.

      „Major Õigus abikaasaga!” teadustati nende ilmumist.

      Saali sisenedes äratas Meeri oma uues Pariisi moekleidis tähelepanu. Temast õhkus otsekui ettevaatlikku julgust ja tagasihoidlikkust ühekorraga. Ohvitseride ning nende daamide poolt sai talle osaks nii ihalevaid kui ka kiivaid pilke.

      Teretati. Grupp ohvitsere piiras nad kohe sisse. Alustati elavat vestlust Pariisi teemadel. Sadas hulganisti küsimusi.

      „Et sa riigiasjad korda ajasid, seda me teame, aga muidu? Kuidas seal ka oli? Moulin Rouge’is oled nüüd muidugi oma poiss?” arvas üks ohvitser naljatamisi. Taipas aga siis, et nende hulgas viibib ju ka asjaosalise abikaasa, ja viis jutu osavalt mujale:

      „Kus hotellis sa peatusid?”

      „Napoléonis.”

      „Tigusid ka sõid?”

      „Ja kuidas veel!” naeris Georg. „Nad olid elusad ja mul tuli neid õngitseda hõbepulkadega portselankausikesest. Ausõna, ma olin päris kimpus.”

      „Aga maitsesid hästi?”

      „Alla ikka kuidagi sain, kuid tundsin, et nad elavad mu sees edasi.”

      Naerdi.

      „Millal me jälle jahile läheme?” küsis korraga kolonel Kõiv, kirglik jahimees, keda Georg oli paaril korral oma Läänemaal Seljaküla piirimail asuvas jahipiirkonnas toimunud jahipidamistest osa võtma kutsunud.

      „Jänesejaht kestab ju kuni septembrini välja,” vastas Georg, „peame plaani!”

      „Poole oktoobrini,” täpsustas kolonel, „aga nii kaua ei jõua ma oodata!”

      „Hea, et te kalamehed pole,” sõnas Georgi adjutant tõsiselt.

      „Jääpüügil…”

      „Kuidas ei ole?” ei lasknud leitnant tal lõpetada. „Oleksite te näinud, millise haugi Georg läinud suvel välja tõmbas! Näe, niisuguse…!” Ta ajas käed laiali.

      „Jahimehejutt!”

      „Kalamehe ikka!”

      „Ei, ausõna, eks ju, Georg! Sa ütle neile, palju see haug sul kaalus! Oli see neli kilo või rohkem? Purakas oli ta igatahes, ma nägin oma silmaga.” Ja pöördudes Georgi adjutandi poole, vabandas: „Anna andeks, ma segasin vist vahele!”

      „Pole viga. Ma tahtsin ainult öelda, et olge ettevaatlikud jääpüügiga,” hoiatas adjutant. „Kuulsite ju küll, et kuu algul tapeti Peipsil kaks Eesti piirivalvurit. Kas sa ei teagi?” pöördus ta Georgi poole.

      „Ei, ma olin ju ära. Kuidas see juhtus?”

      „Vene piirivalve tappis.”

      „Vene piirivalve?!”

      „Nojah. Eesti poistel oli veel kaasas küüdimees hobusega. Eraisik. See oli vist tahtnud kala püüda. Lasti ka maha.”

      „Ehk läksid liiga kaugele?”

      „Ei. See oli tükk maad enne piirijoont. Viimasel ajal juhtub Peipsi ääres nii mõndagi. Juba ammu on sealt kandist kalureid Venemaale küüditatud.”

      „Seda küll,” nõustus kolonel, „kuigi minu teada pikendati mittekallaletungilepingut Nõukogude Liidu ja meie vahel alles mõni aasta tagasi.”

      „Jah. See oli neljandal aprillil kolmekümne neljandal aastal Moskvas,” teadis Georg täpselt. „Pikendati kuni neljakümne viienda aastani.”

      „Kas sa arvad, et see neile midagi loeb?!”

      „See pole ju kallaletung,” arvas keegi.

      „Mis see siis sinu arust on?”

      Meeri kuulas ohvitseride vestlust huviga.

      Kolonel Siiner piidles neid eemalt. Ta nägi Meeri luigekaela, märkas naise tumedate silmade tõrjuvat vaadet ning tal tekkis kirglik soov see tõrges pea alla painutada.

      Kolonel Siiner oli mõistusega mees, ent tal oli üks suur nõrkus – ilusad naised. Ning mis salata, harva leidus naist, kes talle ei ütles. Kolonel Siiner oskas panna naisi ihast ja kirest õhetama, ta oskas panna neid endale järele jooksma ja tähelepanu anuma. Kuid ta ei suutnud teha õiget valikut ning oli ikka veel poissmees.

      Kõigist talle seni tuntud naistest paistis vaid Meeri olevat teisest puust.

      Meeri oli seni tõrjunud kõik kolonel Siineri lähenemiskatsed, ning tõrjudes ka praegu tema pilku, haaras Georgil varrukast.

      „Mul on janu,” ütles ta tasakesi, otsides põhjust, et koloneli pilgu piirkonnast kaduda.

      „Jah, muidugi,” nõustus Georg, vabandas ohvitseride ees ning eemaldus koos Meeriga.

      Kolonel Siiner vaatas Meerile järele, nägi tema nõtket keha ja pehmet, otsekui kassilikku kõnnakut ning kortsutas kulmu. Kas võib tõsi olla, et üks naine ei pane teda tähelegi? Poolsuletud laugude alt piidles ta ikka veel Meerit. Naine oli toetunud seljaga vastu valget sammast ja ütles parajasti midagi naerdes oma mehele.

      Kas ma olen tõesti majori proua suhtes võimetu? mõtles kolonel Siiner.

      Ta otsustas selles kohe selgusele jõuda. Ent see oli tema viga.

      Energiliste sammudega lähenes ta Meerile ja Georgile.

      Tähelepanelik Georg märkas teda kohe. Ta haaras Meeril randmest ja sosistas vaevu kuuldavalt:

      „Sa ütled seda nüüd!”

      Meeri pööras segaduses pea Georgi poole, tabas tema käskiva pilgu ja mõistis, millest mees räägib.

      „Ei,” sõnas ta vaikselt, „ma ei ütle! Sa ei saa seda mult nõuda!”

      „Oo!” ütles samal momendil nende juurde jõudnud kolonel Siiner. „Milline üllatus! Major Õigus on Prantsusmaalt tagasi jõudnud! Armuline proua!” Ta kummardas Meeri poole.

      Meeri ulatas käe ja naeratas võrdlemisi jahedalt. Kolonel Siineril aga oli ta kätt suudeldes tunne, et naine on õige pea tervenisti tema oma. See käesuudlus oli tavatult pikk.

      Just nagu taibates mehe mõtteid, võpatas Meeri, tõmbas käe ära ja ütles tõrjuvalt – ning küllalt valjusti, nii et lähedalseisjad seda kuulsid:

      „Te olete häbematu võrgutaja! Te ei ole väärt kandma oma ohvitserimundrit!”

      Saal jäi vaikseks.

      Kolonel