Äike. Artur I. Erich

pööritus kordus. Vist on küll asjad niiviisi. Mida teha? Uus beebi tooks ju jälle kulutusi juurde. Algul küll mitte palju, kuid kulutused kasvavad koos lapsega. Siis tuleb küll välismaasõit mägede taha jätta! Anton lubas ju talle eeloleval sügisel ühe välismaareisi. Muidugi mitte Nizzasse, kus Olli nii tihti endale sügisekuud päikseliseks tegi. Aga Riiga või vähemalt Helsingissegi, need ei maksnud ju väga palju. Bernhard sõitis mõnikord oma nädalalõppugi Helsingisse veetma. Mine tea, mis või kes teda sinna tõmbas. See mees risti ette ei löönud. Oli juba loodud üks Pummel-Frits. Ja naisi armastas ta ka. „Mina võin seda endale lubada!” hooples ta, kui Ollit kuuldekaugusel polnud. „Naised ise kleebivad mulle külge nagu mesilased magusale!” – „Rohkem küll tema raha peale,” täiendas Anton, kui Bernhard oli eemaldunud.

      Pööritus kordus ja Greta istus trepile. Kohe läheb üle, ta teadis seda. Kõigepealt tuleb Antoniga nõu pidada. See oli nende kahe asi, mitte kellegi teise. Ollile see korda ei läinud, ehkki ta võis vanema õe õigusega hulk aega tänitada. Greta ohkas. Küll ta ikka rasestus kergesti. Nagu Anton naljatades ütles: „Sinu lähedale ei või oma püksegi riputada.” Kaks korda, ei, kolm korda isegi pidi ta operatsioonile minema. Iga kord lubas ta, et seda ta enam ei tee ega suuda. Aga olukord oli jälle niisugune, et raske aeg, ja sünnitamine jäi ära. Jah, temale hakkas laps nii ruttu külge, aga Allale mitte. Ometi olid nad ühest ja samast perest. Vaene Alla! Ta muudkui lootis ja ootas seda ainust lapsukest. Kui tühi on lasteta elu!

      Uksekell helises. Greta tõusis ning ruttas avama. Ukse taga seisis valge kitliga noor mees.

      „Tere.”

      „Tere.”

      Kuna mees rohkem midagi ei öelnud, siis arvas Greta, et tema ees seisab kas arst või sanitar. Aga kes teda siia kutsus?

      „Keda te soovite?” küsis Greta viimaks, kui nad olid tükk aega teineteist sõnatult vaadanud.

      „Teid!”

      Greta punastas. Ja kuna ta seda tundis, siis oli ta enese peale pahane. See nüüd veel puudus. Taevas hoia, mida võõras mees temast mõelda võis! Et tal see paha viga plikapõlvest saadik ikka veel küljes oli, ise juba ammu abielunaine!

      „Mida te minust soovite?” küsis Greta nüüd veidi teistmoodi.

      „Tõin teie piima ära.”

      „Ah!” Alles nüüd märkas Greta, et mehe kõrval trepimademel seisab ka piimanõu. „Ah et piima tõite? Kus siis vana piimamees on?”

      „Isa jäi haigeks.”

      „Ah nii, teie olete siis meie piimamehe poeg?” Greta tundis kergendust. Talle tundus mõnusam suhelda lihtsamate inimestega. Olgu nad siis kas või noored ja kenad mehed. Oleks tema ees tõepoolest arst seisnud, siis oleks ta endaga hoopis kimpu jäänud. „Mis isal viga?”

      „Tõmbas end ristluudest ära. Kuhu ma siis valan?” küsis noormees ning vaatas Gretat päris häbematult.

      Greta punastas jälle.

      „Ma toon kohe kannu,” ütles ta ning taganes esikusse. Seal vaatas ta end peeglist. Häbi kohe selle punastamise pärast, nagu kooliplika! Aga peegel näitas, et puna muutis teda kaunimaks. Greta läks kööki. Häbi, häbi! See mees vaatas teda ju lausa läbi, nagu poleks kleiti seljas olnudki. Greta kohendas oma kitlit. Nööbid olid kõik suletud. Kuid häbi oli ikkagi. Ta katsus oma palgeid, need lausa kuumasid. Oleks Anton teda nüüd näinud! Anton ütles ju alati, et Gretast ei saa mehed mööda vaadata, ja kui nad teda juba vaatavad, siis ei saa nad rahulikuks jääda. Seda oli muidugi hea kuulata, sest milline naine ei tahaks meestele meeldida, armastagu ta oma meest või mitte. Igas naises istub ikkagi väike edevusekurat sees, kes hakkab noori mehi nähes kui kutsikas saba liputama.

      Antonil oli endal kah silma naiste ilule. Gretat see aga kiivaks ei teinud, sest ta teadis, et mees pidas teda siiski kõikidest kaunimaks. Oli see ikka nii? Küllap oli, päris kindlasti kohe! Kui Greta ja Anton alles kurameerisid, siis ütles Anton: „Olete kõik neli õde paganama ilusad tüdrukud. Kõik olete ahvatlevad, ja kui ma juba sind ei armastaks, siis oleksin dilemma ees, keda võtta või keda jätta! Olli on ainult liiga külm.” Seda märkas Antoni terav silm kohe. Ja see oli õige, seda oli Bernhardki vindise peaga kurtnud.

      „Minu Gretchen on nendest Läte tüdrukutest ikka kõige ilusam!” kiitis Anton nüüdki veel, kui juhtus, et kõik õed koos olid.

      Kuid see ei ole päris õige, mõtles Greta, kõige ilusam on ikkagi Meeri. See oli nüüd küll kindel. Nad olid küll väga sarnased, kuid Meeril oli juures veel mingi salapärane sära. Neile, kes neid vähe tundsid, paistsid õed eriti sarnased, kuna kõigil olid tumedad lokkis juuksed ja sügavpruunid silmad. Tuli isegi ette, et neid mõnikord ära vahetati – Gretat Meeri või Allaga. Alles mõne aasta eest, kui Greta oli veel niisama sale kui õed. Nüüd oli ta aga juurde võtnud. Ei, ega ta veel paks olnud. Ent veidi täidlane siiski. Greta katsetas juba dieetigi. Kuid Anton naeris ta lihtsalt välja. Talle meeldis selline Greta väga, Anton ütles, et naisel peab ikka pehmeid kohti ka olema, et oleks kuskilt kinni võtta. Teised õed olid oma saleduse säilitanud.

      Meeri on isegi liiga sale, arvas Anton. Ei, mõtles Greta, Meeri on kõige ilusama kehaga ja üldse kõige ilusam. Et nad Pärnus kõik pilkupüüdvad tüdrukud olid, seda teadsid ja tundsid nad juba plikapõlves. Nende tõmmus ilus oli midagi lõunamaist. Samasugune oli nende emagi, nüüd muidugi juba halli peaga. Ja sama tõmmu oli ka emaema olnud. Meremehest emapoolne vanaisa oli oma naise kuskilt lõunamaalt kaasa toonud – Argentiinast või Brasiiliast. Kes seda täpselt mäletas või uurinudki oli.

      Greta võttis piimakannu ja läks trepile tagasi.

      „Ma mõtlesin juba, et läksite savivabrikusse,” ütles mees ja ta silmad vaatasid naerdes perenaist.

      „Miks te niimoodi arvasite?” ei mõiganud Greta, ehkki ta ei olnud muidu just pika taipamisega.

      „Noh, kannu tellima!”

      „Aa… Nojah, mul läks veidike aega, kann ei olnud pestud,” vabandas Greta ja punastas juba kolmandat korda tolle võõra noore mehe ees.

      Päris lollakas kohe, sisistas naine omas mõttes ning kummardas kannu hoides oma pea hästi alla, et piimamees võiks arvata, nagu oleks sellise asendimuutuse pärast veri talle pähe valgunud. Mees võttis suure piimanõu nagu mänguasja sülle ning kallutas sealt piima Greta kannu.

      On ikka jõudu, justkui karul, mõtles Greta.

      „Palju me panime?” küsis mees, kui kannul oli peaaegu kuhigi peal.

      „See on mul kolmeliitrine kann ja kolm liitrit saame ülepäeviti,” ütles Greta. „See on meil ette makstud.”

      „Jajaa, isa ütles,” teadis mees isegi ning vajutas oma piimanõule kaane peale. „Mis siis ikka, tuleb edasi minna! Head tervist, ilus proua!” Ja hakkas ilmse vastumeelsusega trepist alla minema.

      Sealt vaatas ta veel kord tagasi.

      „Head aega!” vastas Greta ning lükkas ukse kinni. Siis raputas ta pead. „Uh,” ütles ta iseendale kõvasti, „häda nende meestega!”

      Seoses äsjase vahejuhtumiga pidi ta kohe Meeri peale mõtlema. Süda valutas lemmikõe pärast, nagu aimaks midagi halba. Ja tihti olid Greta eelaimdused täppi läinud. Peaks Meeril ikka hästi minema! Ega ohvitseri naine ole kerge olla. Omal ajal meeldisid neile kõigile mundrimehed. Eks munder anna mehele veerandi juurde, kui mitte enam. Ja nüüd ongi Meeri ja Alla abielus mundrimeestega. Alla mees on küll Georgi kõrval väike tegelane, aga kannab ikkagi mundrit… Aga mida ta mõtleski, mille pärast see süda valutama hakkas? Ah jaa, Georg on üsna sageli ametisõitudel ja Meeri peab üksinda olema. Ja nendega koos elab Georgi vend, noor kena meesterahvas. Viimane kord, kui Greta Meerit kohtas, siis oli Meeri nii elevil ja tundus veelgi ilusam. Pärast hakkas Greta õesüda valutama: järsku on Meeri armunud! Ja ta otsustas Meeriga väga avameelselt kõnelda, niipea kui selleks võimalus avaneb. Nende kahe vahel ei olnud siiani saladusi olnud, nad rääkisid omavahel rohkem kui teiste õdedega. Isegi kõige intiimsematest asjadest. Ehkki Allaga oli neil ainult kaks aastat vahet, ei saanud Greta temaga sellist kontakti. Alla ei