Äike. Artur I. Erich

nii et Meerigi oleks kaasa naernud. Lolat aga polnud enam. Ainult hauaplaat Pärnu kalmistul andis tunnistust sellest, et kunagi elas tütarlaps, kes oli surres alles kahekümne kahe aastane.

      „Kahekümne kahe aastane…” sosistas Meeri ja talle meenus, et Paul on sama vana. Sellele peab lõpp tulema, otsustas ta, tuleb midagi ette võtta… Võib-olla siiski rääkida kõigest Georgile? Kohe taipas ta selle mõttetust. Ta kujutas juba ette skandaali vendade vahel ja süüdistusi, mis võiksid seejuures temale osaks saada…

      Georgi juurde ei tohtinud ta praegu veel minna, ta oleks ennast kohe reetnud, tarvis oli rahuneda.

      Georg pani Meeri muutunud oleku peret tabanud õnnetuse arvele ja oli liigutatud, et Meeri seda nii üle elas.

      VII

      Paul istus Kadriorus pingil ja sirgeldas nagu poisike kepiga liivale Meeri nime. Siis aga, kartes mõne juhusliku möödamineja ees ennast reeta, kustutas selle kiiresti ära.

      Paul armastas tiigiäärset parki. Siin oli ta esmakordselt Meerit näinud. Georg ja Meeri istusid sellelsamal pingil, ja kui Georg Meerile oma venda tutvustas, ei saanud Paul teisiti, kui pidi Meerit lausa üksisilmi vaatama. Talle meeldis venna väljavalitu kohe esimesel silmapilgul. „Poiss, poiss, nii kaua ei tohi noort daami vaadata!” noomis Georg naljatamisi ja Meeri puhkes heledalt naerma.

      Siis oli Paul alles kaheteistkümneaastane ega osanud aimata, et sellest meeldimisest puhkeb kord tuli, mille lõõm muutub päevpäevalt piinavamaks. Viimasel ajal ei suutnud ta palju muule mõeldagi – iga hetk oli Meeri tal mõtetes.

      Paul ei muretsenud enam oma teenistuskoha pärast, õigemini selle pärast, et tal teenistuskoht puudus. See kõik oli teisejärguline.

      Ta oli sõjakooli juba lõpetanud. Enam ei olnud ta kadett, vaid lipnik. Jah, sõjaväelise auastme oli Paul küll saanud, aga teenistuskohale ei olnud teda määratud, ta oli arvatud reservi. Ja Paul mõtles kadedusega Georgile, kes oli sõjakoolis oma ülalpidamisega eeskujuliku kadeti nimetuse teeninud ja pärast lõpetamist kohe kohale määratud. Georg tõusis ametiredelil küllaltki ruttu, kuulu järgi pidi ta saama isegi pataljoniülemaks – kuigi see viibis veel millegipärast. Kuidas nad, kaks venda, küll nii erinevad olid?

      Paul muigas. Ta oli oma sõjakooliaegsed kartserisistumised kokku arvanud, neid sai kahe aasta peale viiskümmend kolm. Aga mis sellest, nüüd oli ta ikkagi ohvitser, kuigi teenistuskohata. Taevale tänu, et isa seda ei tea, mõtles Paul. Isa ei kaotanud elupäevade lõpuni lootust oma noorema poja suhtes, tahtis näha Pauli võrdväärse mehena Georgi kõrval.

      Õnneks ei olnud Paulil muret elatise pärast. „Kuni sa korraliku teenistuse leiad, pean ma sind üleval,” oli ema kinnitanud, ja Paul ei muretsenudki. Rakverre, kusagile relvastusosakonda, oleks talle ju koht leitud, aga Paul ei tahtnud Tallinnast ära minna. Nüüdki tundis ta piina igast tunnist, mil ta Meerit ei näinud.

      Oma kujutlustes kaunistas ta vennanaist kõigi nende omadustega, mis tal endal puudusid. Väliselt pidas ta Meerit aga lausa naisterahva ideaaliks. Paul võttis taas maast ühe pulga ja hakkas Meeri kuju mullale joonistama. Tal oli joonistamiseks eeldusi, gümnaasiumis oli ta sellega silma paistnud. Ja ehkki modelli polnud praegu siin, seisis naise kuju ju alati tema silmade ees.

      Paul joonistas otse ahnelt, nagu suudaks ta sellega oma kirge vaigistada. Vaadates ülisaledat naisekujutist, millel oli ahvatlev kõrge rinnapartii, jäi ta oma tööga rahule. Nägu ta ei joonistanud, sest teadis, et tabab ka näo sarnasuse.

      „Oo, milline figuur!” ütles korraga üks Lenderi mütsiga piiga teisele. „Liiga volüümikas praeguse aja kohta,” laitis teine. Plikad ise olid poisilikult saledad, peaaegu lamedate rindadega. Naeru kihistades kõndisid nad edasi.

      Paul vaatas neile üleolevalt järele. Tema meelest võis ahvatlev olla ainult niisugune sale naine, kellel on kõrge rind. Nagu Meeril. Iga kord, kui ta kuulis Meerit vannitoas dušši võtvat, ta lausa oigas naise alasti keha ette kujutades.

      Eile oli ta pärast kasiinot läinud lõbumajja ehk „asutusse”, nagu tema korrektne vend seda elunautijate maja nimetas. Tema tuttavat, preili Lilyd, ei olnud majas. Lily oli haritud tüdruk, kes oskas huvitavalt vestelda ja veelgi huvitavamalt armumängu mängida. Ent kuna eile oli Lilyl vist puhkepäev, sokutas madam Paulile Gabi. Kuid Gabi ei suutnud teda rahuldada. Hoopis vastupidi, igatsus Meeri järele muutus veelgi piinavamaks. Paul ei tahtnud ühtki naist peale Meeri, ehkki teadis, et tarvitseb tal vaid korraks viibata ja nii mõnigi Tallinna peenike preili järgneb tema kutsele. Ema püüdis talle üht lugupeetud tütarlast juba naisekski sokutada. See oli pastoritütar. Nägus ja majanduslikult hästi kindlustatud. Hiljuti kutsus ema tüdruku koos vanematega külla, valmistus seks puhuks kaua ning korraldas väga ilusa vastuvõtu. Kuid Paul šokeeris kõiki.

      Mitte et ta oleks halvasti käitunud, Paul lihtsalt ei tulnudki koju. Külalised läksid pettunult minema ning päris kindlasti ei korda nad enam oma külaskäiku. Ema noomis oma nooremat poega, oli tõsiselt pahane. Paul aga kaisutas teda ja ütles, et mis parata, kukkusime kasiinos pummeldama ja öö oligi käes. Ema andis andeks, mis tal üle jäi. Kõik emad on harjunud andestama. Aga Paul tegi ühe tähtsa tähelepaneku: kui ema teda noomis, siis märkas ta Meeri näos muiet. Tähendab, Meerile oli meeltmööda, et Paul pastoritütre ära põlgas!

      Kui palju iha ja valu oli Paul vennanaise pärast tundnud! Tihti surus ta öösel ärgates pea patja ja kiristas hambaid, kui kujutles, et äkki on Meeri just praegu Georgi embuses. Sel hetkel vihkas ta oma venda, vihkas ja kadestas. Miks pidi Georg Meeri endale saama?! Ometi oleks tema, Paul, kirglikum ja parem armastaja.

      Georg on liialt kaalutlev. Ei, tema ei suudagi naist vääriliselt armastada. Ta ei näidanud emalegi hellust, ehkki ema seda ootas. Paul seevastu suudles ikka ema põsele, enne kui välja läks. Kas Meeri ikka tõesti Georgi armastab? Või on see neil ainult harjumus?

      Oma armastuse eest peab võitlema, otsustas Paul. Ma räägin Meeriga! Ma pean selgusele jõudma!

      Paul jõudis koju alles õhtul ja leidis Meeri üksinda elutoast raamatuid korraldamast.

      „Üksi?!” Pauli hääl otse hõiskas.

      „Päriselt just mitte, Hillar mängib lastetoas. Ema läks Helvega tädi poole, Georg on arvatavasti varsti tulemas,” andis Meeri mehe vennale täieliku ülevaate ja pakkus lahkelt: „Kui sa süüa tahad, siis ma katan sulle laua.”

      Pauli arust käitus Meeri nii, nagu poleks nende vahel midagi olnud. Ometi pidi ühine saladus neid pisutki teineteisele lähendama. Meeri ükskõiksus solvas Pauli. Erutus röövis talt mõistuse, oma tunnetele voli andes lähenes ta Meerile ning tõmbas naise kärsitult enda ligi.

      Paulile ootamatult tõrjus aga Meeri ta eemale, hüüatades:

      „Mis sul arus on?!”

      Pettumusest ei suutnud Paul talitseda ägedat liigutust.

      „Miks sa minust eemale hoiad?”

      „See ei sobi, saad aru!”

      „On see siis sinu meelest nii suur patt?”

      „Patt…! Oh, issand küll… Palun mine ära!”

      Paul vaatas kõheldes Meerit, surus siis hambad kokku ja lahkus toast.

      Uksel põrkas ta kokku oma vennaga.

      Pauli ilmest taipas Georg, ei midagi on juhtunud. Silmapilk tegi ta omad järeldused ning esitas kalgil häälel küsimuse:

      „Mis teie vahel jälle juhtus?”

      Paul tahtis sõna lausumata mööduda, aga Georg ei lasknud.

      Haarates Paulil rinnust, tõmbas ta venna tuppa tagasi, ja kaotanud enesevalitsemise, kisendas:

      „Sina, poisike, lubad endale liiga palju!”

      Meeri tormas Pauli kaitsma:

      „Jäta, Georg, midagi pole ju juhtunud!”

      „Ära sega vahele!” käratas Georg. „Või pean ma nägijatelt täpsemalt küsima, kuidas te kohvi juues teineteisel kätt hoidsite?” Georgi iga sõna ja liigutus olid tulvil raevu, näis,