Äike. Artur I. Erich

hakkas tal millegipärast hirm ja ta pöördus tuppa tagasi.

      Georg hoidis kahe krampis käega toolileenist kinni. Meeri sisenedes võttis ta aga kohe pedagoogihoiaku ja hakkas naist noomima. Ta valas oma sõnadesse kogu meelepaha, mida oli pidanud ebameeldivat uudist kuuldes seni tagasi hoidma.

      „Kas sul tõesti eneseväärikust pole? Ma ei uskunud oma kõrvu, kui sellest täna kuulda sain! Kui mitu korda olen ma sind hoiatanud, et sa mind ei kompromiteeriks! Ja veel kellega! Ütle, mis vägi sind selle poisikese poole tõmbab? Sa pole ju veel nii vana, et peaksid noori poisse vahtima! Kui sa nii kangesti tahad kohvikusse minna, tee seda siis mõne sõbranna seltsis, või kutsu nad siia! Jooksed oma õdede vahet, aga kas nemad sinu juures ka nii tihti käivad? Nende jooksmiste pärast oled sa oma emakohustused peaaegu unustanud! Kui minu ema poleks, ma ei tea, mis siis juhtuks!” Ta haaras Meeril õlast ja jätkas naisele silma vaadates: „Mis sa arvad, kuidas ma oma ülemustele veel otsa vaatan, kui nad peaksid sellest teada saama? Kompromiteeritud ohvitseril pole perspektiivi ülenduse saamiseks ega midagi… Ah, ega ma siis sellepärast…” tõmbus ta pisut tagasi. „Saa aru, poiss on noor ja loll, pea on tal pulki täis ja paistab, et ta on sinusse armunud. Aga sina oled ometigi täie aruga naine, temast palju vanem, ära puhu tuld suuremaks!”

      „Taevake!” rebis Meeri end Georgi haardest lahti. „See oli ju nii ammu, vist jaanuaris. Ja pealegi on Paul sinu vend!” Ta läks ägedaks ja kordas kangekaelselt: „Juhtunud pole ju midagi!”

      „Ja mina peaksin sinu arust senikaua ootama, kuni tõepoolest midagi rohkemat juhtub? Kas nii või? Tänan väga! Pealegi ei ole Paulile otsaette kirjutatud, et ta minu vend on. Igaüks, kes teid koos näeb, mõtleb halvasti sinust, mitte temast, pea seda meeles!”

      „Mis ma siis halba olen teinud? Käisin kohvikus, no käisin. Et ma sulle sellest kohe ei rääkinud ja et teised sulle selle teatavaks tegid, see on tõesti minu viga. Aga ma ei öelnud seda kodurahu huvides. Sina oma tobedas armukadeduses tõlgendad ju alati kõike vastupidi. Paul on alles noor ja rikkumata!”

      „Küllalt vana, et sinust rikutud naist teha! Ja kui sa tema suhtumisest järeldusi teha ei oska, siis on see sinu ebaküpsuse tundemärk ja mitte tema viga!”

      „Või ebaküpsuse,” kordas Meeri sarkastiliselt.

      „Täpselt. Ometigi oled sa juba kahekümne kaheksa aastane, sul on kaheksa-aastane tütar ja nelja-aastane poeg. Tema aga on sinust kuus aastat noorem, võta mõistusega! Istuda kohvikus käsikäes nagu turteltuid! Jälestus tuleb peale, just nagu mõni linnuke!”

      „Linnuke!” hüüatas Meeri. „Kuidas sa räägid!”

      „Kas sa tahad kinnitada, et mul pole õigus? Linnuke – see on veel tagasihoidlikult öeldud!”

      Meeri keeras mehele selja ja hammustas huult, et mitte nutma puhkeda. Siis jahmus ta, sest nägi, et väike Hillar on uksele ilmunud ja jälgib tähelepanelikult vanemate jutuajamist. Meeri haaras poisi sülle.

      „Kus on linnuke?” küsis Hillar tasa. Tema silmades oli segadus. Meeri ei vastanud. Ta surus poja tugevasti vastu rindu ja lahkus toast.

      Mõne päeva pärast aga juhtus midagi niisugust, mille suhtes Meeri ei suutnud hiljem kuidagi mõista, kuidas see võis üldse võimalikuks saada.

      Teda ärritas asjaolu, et Paul oli teda järsku vältima hakanud. See riivas tema eneseuhkust. Kas tõesti kardab Paul oma venda? Või on ta tunded muutunud? Meeri otsustas asjas esimesel võimalusel selgusele jõuda. Ta arvas, et kõige sobivam aeg oleks siis, kui ämm läheb koos Helvega kodunt ära. Viimasel ajal oli proua Richt seda üsna sagedasti teinud, jättes Meeri ja Hillari koduhoidjaks.

      Seda päeva ei tulnud tal kaua oodata.

      Ämm läks ja Paul tuli.

      Ning siis juhtus see, mis ei oleks kunagi juhtuma pidanud.

      Meeri kutsus Pauli elutuppa ja tahtis temaga rääkima hakata. Ta avas juba suu, kuid tabas samas Pauli pilgu ja sõnad jäid tulemata. Hiljem ei osanud Meeri endale kuidagi selgeks teha, millega Paul teda hüpnotiseeris. Aga äkki oli ta Pauli käte vahel. Meeri ei olnud enam tema ise. Ta oli taas üheksateistkümneaastane, just nagu siis, kui nad Georgiga esimest korda kahekesi koos olid. Pauli silmad olid Georgi omad, tema tumedate vurrudega ääristatud huuled olid nagu Georgil tookord ja temast hoovas midagi meeletut…

      Nad suudlesid tormiliselt ja otsekui vihaselt, tähele panemata, et väike Hillar samas lähedal mängib.

      Õhtu tõi halva üllatuse.

      Nad olid just lõpetanud ühise teejoomise. Lastel oli magamaminekuaeg kätte jõudnud ning tavakohaselt soovisid nad vanematele head ööd, saades vastutasuks põsele põgusa suudluse.

      Paulile head ööd soovides ütles väike Hillar äkki valjusti:

      „Onu Paul, kas sa annad emale veel musi?”

      Paul võpatas ja naeratas virilalt.

      „Ei, ainult sulle.” Ja andis poisile laksu vastu pehmet kohta.

      Georg muutus valvsaks.

      „Kas ta siis enne andis?” küsis ta teeseldud lahkusega.

      Hillar noogutas rõõmsalt:

      „Jah, andis mitu musi ja kallistas ka.”

      „Mina? Mis juttu sa räägid!” hakkas Paul hädiselt naerma ja heitis põgusa kõrvalpilgu Meerile.

      „Andis küll!” kordas poiss jonnakalt.

      Meeri reageeris kiiresti. Ta haaras poisi sülle.

      „Lähme nüüd, väike fantaseerija! Tule, Helve!” Ta ulatas teise käe tütrele, ja hoidudes Georgi poole vaatamast, lahkus toast.

      Meeri teadis, et kui ta nüüd Georgile otsa vaatab, siis annab ta ilme teda kohe ära.

      Georg ei lausunud enam musta ega valget.

      Voodisse heites tundis Meeri, et kaotab varsti mõistuse, Ta tõmbas tekiääre kurguni ja püüdis teeselda peavalu, et ainult Georgi küsimustest pääseda. Täna kartis ta Georgi. Suurest hirmust tabas teda midagi vappekülma taolist, hambad otse lõgisesid suus.

      Seda ei juhtu enam iialgi, iialgi, mõtles ta palavikuliselt, kui Georg tema kõrvale heitis. Armas Jumal, palus ta ahastades, tee nii, et Georg midagi ei küsiks, et ta midagi ei taipaks, ja seda ei juhtu enam kunagi, mitte kunagi, ma luban…

      Georg tundis, kuidas Meeri habras keha otsekui vappus ta puudutuste all. Ta tundis Meerit selleks küllalt hästi, et taibata, mis naist piinab. Vähemalt arvas ta nii. Georg ei saanud lahti tundest, et naine on tema usaldust kurjalt kasutanud. Sellegipoolest tundis ta oma naise vastu hellust, tal oli Meerist kahju.