Armastuse otsus. Barbara Cartland

jõudis tema tõld ukse ette ning edasisi plaane tegemata astusid mõlemad mehed sisse.

      “White’i!” sõnas vikont kutsarile.

      Kui hobused kohalt liikusid, nõjatus ta mugavalt polsterdatud istmele ja märkis:

      “Ma olen sageli mõelnud, mida meie austatud onu kavatseb oma miljonitega peale hakata.”

      “On ta tõepoolest nii rikas, nagu räägitakse?” küsis Lionel.

      “Nii ma arvan,” vastas vikont. “Isegi riigikassa kantsler kõneleb temast aukartusega!”

      “Mida see tüdruk endast kujutab? Onu väidab, et suhtub temasse kui oma tütresse.”

      “Pole õrna aimugi,” vastas vikont, “ma tean ainult, et pärast tema isa ja ema surma jäeti ta onu hoole alla ning et onu esitles teda Roomas seltskonnale.”

      “Ja Pariisis,” lisas Lionel. “Üks mu sõber, kes kolm kuud tagasi seal viibis, kirjeldas onu Rodericki korraldatud pidu kui kõige luksuslikumat üritust, kus ta kunagi on viibinud.”

      Vikont kergitas kulmu ning lausus siis:

      “Ma oletan, et su kirjas seisab sama mis minu omas?”

      “Mul on kiri kaasas,” vastas Lionel. “Ma arvasin, et avaneb võimalus seda sinuga arutada.”

      Kõneldes tõmbas ta kirja oma tihkelt ümber keha istuva jaki põuetaskust välja ning ulatas vikondile.

      “Ma ootan, kuni me klubisse jõuame,” kostis onupoeg. “Siin on liiga pime, et näha midagi peale ahne ilme su näol!”

      Kõneldes ta naeris, võttes nii oma sõnadest igasuguse torke.

      “Pean tunnistama, et mõned tuhanded kuluksid mulle praegu ära, kas või sajad,” vastas Lionel, “kuid ma tean väga hästi, et sinuga võidu joostes ei ole mul mingit võimalust esimesena finišijooneni jõuda!”

      Vikont ei vaielnud talle vastu või kui ta seda teha kavatseski, oli juba hilja, sest sel hetkel peatusid hobused White’i klubi ees, mis Carltoni majast kuigi kaugel ei asunud.

      Onupojad astusid trepist üles St. Jamesi kõige peenemasse ja tähtsamasse klubisse, mis tavaliselt kubises nende sõpradest.

      Nad vabastasid end mõningate raskustega neist, kes vikonti tema võidu puhul õnnitleda soovisid, ning leidsid kohvitoas vaikse nurgakese.

      Tellinud abivalmis kelnerilt joogid, võttis vikont välja kirja, mille onupoeg talle ulatanud oli.

      Ta luges aeglaselt:

      Mu kallis vennapoeg!

      Kaheaastase eemaloleku järel olen naasnud Inglismaale ning taasavanud Worfieldi mõisa, kus kavatsen võõrustada oma hoolealust Astara Beverleyd.

      Viimane on kõigi kavatsuste ja eesmärkide kohaselt mulle tütre eest ning kuna aastad mulle armu ei anna, teeb tema tulevik mulle muret.

      Minu elu suurim soov on, et Astara õnnelikult abielluks, tehes seda võimalusel minu perekonna liikmega, ning elaks edaspidi Worfieldi mõisas.

      Ma mõistan, et igale noorele mehele käiks sedavõrd suure häärberi ja valduse ülevalpidamine üle jõu, kui ma oma testamendis selleks vahendeid ei anna.

      Seetõttu olen ma otsustanud, et minu vara, mis nagu Sa ehk tead, on väga arvestatav, jääb ühiselt Astarale ja mehele, kellega ta abiellub.

      Selle mõttega kutsun Sind esimesel võimalusel Worfieldi mõisa, et Sa Astaraga tutvuksid.

      Ühtlasi valmistaks mulle suurt rõõmu Sind jälle kohata ning kuulda Sinu viimase paari aasta tegemistest.

      Tervitades Su vanemaid, Sinu armastav onu,

      Roderick Worfield.

      Vikont luges läbi iga sõna ning märkis kirja onupojale tagastades:

      “See on täpselt samasugune kui mulle saadetud kiri ning sama käega kirjutatud.”

      “Kas tahad öelda, et onu Roderick ei kirjutanud seda ise?”

      “Muidugi ei kirjutanud. Ning ma võiksin sinuga kihla vedada, Lionel, et seda tegi Astara Beverley.”

      Lionel Worfield silmitses kirja huviga.

      “Nüüd, kus sa seda mainisid,” lausus ta, “on käekiri väga selge – ja jumala nimel – naiselik!”

      “Ma kaldun arvama, et meie onu on koos Astaraga valmis sepitsenud idee, meid sinuga sinna kutsuda,” lausus vikont.

      “Nojah, nagu ma sulle juba ütlesin,” märkis Lionel, “on minu Hertfordshire’ sõit vaid aja raiskamine, kui ka sina sinna ilmuda kavatsed.”

      “Julge hundi rind…!” narritas vikont.

      “…on rasvane!” lõpetas Lionel. “Kuidas me aga teame, kas ta ka kena on?”

      “Ta pole mitte ainult kena, vaid lausa kaunitar!” vastas vikont.

      “Kes sulle seda ütles?”

      “Mõned sõbrad, kes teda Roomas nägid, kinnitasid, et pärast Londonisse ilmumist saaks temast nädalaga St. Jamesi maiuspala.”

      “Sa teed mu uudishimulikuks.”

      “Seda peaksid sa niikuinii olema. Mõtle rahale, Lionel. Ma ei usu, et sul on kerge rügemendis oma karjääri eest maksta. Mulle on alati räägitud, et ihukaitsjaamet on eriti kallis!”

      “Seda küll!” lausus Lionel kurblikult. “Ning kuna regent pidevalt meie vormis ringi liigub, on see veelgi kallimaks muutunud!”

      “Sel juhul pead sa kindlasti kauni Astara kosilaste ridades üles astuma!”

      “Arvad sa, et see on midagi võistluselaadset?”

      “Ei, mitte päris,” vastas vikont, “kui aus olla, arvan ma, et me peame tüdruku eest läbi marssima nagu rüütlid vanal ajal piigivõistlustel. Seejärel annab ta väljavalitud mehele armulikult lõhnastatud taskurätiku või muu sellise.”

      “Jumal küll!” pahvatas Lionel. “Sa teed selle tõeliselt ilgeks! Olgu ma neetud, kui ma sellises teatrietenduses osalema peaksin.”

      “Minu arvates on see üsna lõbus,” lausus vikont. “Onu Roderick on mulle alati meeldinud ning ma olen teda imetlenud. Isa ütles, et ta on perekonna geenius, ning kui asi raha puudutab, vastab see kahtlemata tõele.”

      “Kas sul on näpud põhjas?” küsis Lionel otse.

      “Loomulikult!” vastas vikont. “Kas me kõik pole mitte ühes ja samas paadis?”

      “Topsail võitis sulle täna 500 gini.”

      “See aitab mul kasvandust umbes kuu aega üleval pidada.”

      “Ma ei usu, et siin klubis oleks ühtki meest, kes liigkasuvõtjatele võlgu ei ole, rätsepast rääkimata.”

      “Seda enam peaksime onu Rodericki lavastuses kaasa tegema,” vastas vikont. “Ära ole nii igav, lähme lõbutseme!”

      “Kui sa nii kindel oled, et see lõbusaks kujuneb,” vastas onupoeg. “Pealegi ei ole mul mingit tahtmist praegu Londonist lahkuda. Ma kohtasin just kõige vaimustavamat olevust ja kui ma liiga kauaks ära jään, võib keegi ta minult ära näpsata.”

      “Kui sa mõtled seda punapäist südametemurdjat, kellega ma sind eile õhtul nägin, teen seda võib-olla isegi!” naeris vikont.

      “Julge sa ainult!” märkis onupoeg. “Kui sa Clarise’i sõrmeotsagagi puutud või talle kas või naeratad moel, mis kõik naised su käte vahele tormama paneb, justkui oleksid sa magnet, ma vannun, ma…”

      Ta peatus äkitselt.

      “Kas sa kavatsesid mu duellile kutsuda?” küsis vikont.

      “Kahtlemata tahaksin ma seda teha, kui sa minu ja Clarise’i vahele tuled,” lausus Lionel siiralt. “Kui aga aus olla, ei ole mul vähimatki kavatsust järgnevad kaks kuud käsi kaelas käia.”

      Vikont