Armastuse otsus. Barbara Cartland

oma iseseisvust. Ma olen nautinud võimalust ilma igasuguste ahelateta mööda maailma ringi rännata ning ärile pühenduda. Ning viimast, nagu sa tead, ka väga edukalt.”

      Mees naeratas, justkui iseenda edu üle rõõmu tundes, ning jätkas siis:

      “Kuid sugulasi mul siiski on ning nende hulka kuulub kolm noort meest, kes samuti Worfieldi nime kannavad ning kelle hoolde ma seetõttu võin julge südamega usaldada oma kõige kallima aarde – kelleks oled sina!”

      Astara pani pea onu põlvele.

      “Sa ajad mind masendusse,” protesteeris ta, “ kuna räägid alatasa sellest, et me peame lahku minema. Ma olen koos sinuga nii õnnelik, onu Roderick, et mul pole vähimatki tahtmist abielluda.”

      “Sa oled üheksateistkümneaastane,” vastas Sir Roderick, “ning ma ei saa lasta sul coiffer Sainte Catherine’iks jääda.”

      Astara teadis, et see tähendas prantsuse keeles vanatüdrukut, ning puhkes naerma.

      “Ma ei usu, et see kuigi tõenäoline oleks,” jätkas Sir Roderick, enne kui neiu midagi lausuda jõudis, “kuid ettevaatusabinõude tarvituselevõtt ei tee kunagi halba. Niisiis, enne kui ma su Londonisse viin, kus sind kahtlemata niisama kiire edu saadab kui Pariisis ja Roomas, tahan ma, et sa kohtuksid mu kolme vennapojaga.”

      “Loomulikult teen ma seda,” nõustus Astara, “kuid pean ma tingimata ühele neist õuna ulatama, pealegi veel kuldse?”

      “Sinu otsuse lõpptulemuse jätame saatuse hooleks,” vastas Sir Roderick, “kuid ma ootan huviga vastust kirjale, mis ma oma vennapoegadele saata kavatsen.”

      “Räägi mulle kõigepealt neist,” palus Astara. “Sa ajad mind ärevusse.”

      “Selleks ei ole mingit põhjust,” vastas Sir Roderick. “Sa pead vana mehe tujudele lihtsalt vastu tulema, ehkki võib juhtuda, et me ses osas päriselt ühel meelel ei ole.”

      “Ma pean veel kord paluma sul endale lubada,” anus Astara, “et ma ei pea… abielluma… ühegi mehega… kellele ma ei suuda … oma südant anda.”

      “Seda ma sulle luban,” lausus Sir Roderick, “kuigi ma olen vahest ennatlikult kindel, et leiad endale saatusest määratud kaaslase ühes mu vennapoegadest, kes kõik, muide, on äärmiselt kauni välimusega.”

      Astara vaikis ning kuna mees teadis, et neiu veel midagi kuulda loodab, lausus ta:

      “Sa oled portreede järgi kindlasti täheldanud, et mu isa oli äärmiselt ilus mees.”

      “Nagu sa isegi!” ütles Astara kiiresti.

      “Ma olin noorena küllalt hea välimusega,” nõustus Sir Roderick, “ning jätkus hulgaliselt kenasid daame, kes seda mulle ütlesid. Kuid mu kolm nooremat venda olid niisama ilusad. Ausalt öeldes äratasime kõikjal, kuhu läksime, üksjagu tähelepanu.”

      “Ma soovin, et oleksin sind siis tundud,” lausus Astara. “Siis oleksid sa võinud ema asemel minuga abielluda!”

      Sir Roderick puudutas hellalt neiu põske, enne kui jätkas:

      “Ilmselt täitis mõni meie esivanemaist meid peaaegu rahuldamatu kihu ja auahnusega edu saavutada.”

      “Oli see auahnus, mis pani sind nii tugevalt tööd tegema, et sa sellise tohutu varanduse omandasid?” küsis Astara.

      “Aga muidugi!” vastas Sir Roderick. “Ma olin piisavalt auahne tõestamaks endale, et minu mõistus on teiste meeste omast üle.”

      Ta kihistas kergelt naerda, kui lausus:

      “Iga kord, kui mind suur rahaline edu saatis, tundsin ma end tõelise paabulinnuna, kes oma saba uhkelt laiali ajab, näidates sellega oma nutikust.”

      Astara vaatas üles tema poole ning naeris.

      “Ma saan suurepäraselt aru, mida sa tundsid. See oli kindlasti lõbus. Väga lõbus!”

      “Mu vennad tundsid samasugust inspiratsiooni,” rääkis Sir Roderick neiule. “George, kes on minust vaid aasta noorem, leidis rakendust poliitikas. Ta liikus Alamkojast Lordidekotta ning sai Yeldhami krahviks, kui ta Iirimaa asehalduriks määrati.”

      “Teda saatis tõepoolest edu!” hüüatas Astara.

      “Tema poeg William,” lausus Sir Roderick, “on Yelvertoni vikont ja St. Jamesi kavaleride seas juba selgelt esile tõusnud.”

      Astara ootas, silmad Sir Roderick näole kinnitunud.

      “William,” lausus mees aeglaselt, “on korintlane ning silmapaistev igal spordialal. Mul ei ole vaja sulle öelda, et ta on äärmiselt ilus, ning ma usun, et ei ole ühtki poissmeest, kelle vastu suursugused viigi perenaised rohkem huvi tunneksid.”

      Ta vaatas kiindunult Astarat ning lisas:

      “Williami naisena asuksid sa seltskonnas kuninganna kohale ning ma ei suuda ette kujutada kahte inimest, kes vähemalt väliselt näiksid rohkem teineteise jaoks loodud olevat.”

      Astara heitis pilgu maalile nende kohal.

      “Parisel oli kolm jumalannat, kelle vahel valida,” lausus ta. “Apollot oled sa mulle pakkunud… kes on järgmine?”

      “Minu vend Mark, lord Worfield, on hetkel Inglismaa lordkantsler,” vastas Sir Roderick.

      “Tema on oma auahnuse küll rahuldada suutnud!” hüüatas Astara. “Ma usun, et üheski valitsuses ei ole kõrgemat kohta peale peaministri.”

      “Ma olen üsna kindel, et Mark kummardab ainult kuninga enda ees,” vastas Sir Roderick. “Ta oli noorena alati väga õpihimuline, kuid teda oli õnnistatud ka kõneoskusega, mis tal kahtlemata kõrgele aitas tõusta.”

      “Ja tema poeg?”

      “Tema poeg Lionel on sõjamees ning, nagu ma aru olen saanud, väga tubli ja vapper sõjamees. Ta peaks praegu umbes kahekümne kuue aastane olema, niisiis oli ta veel väga noor, kui tal end lahinguväljal tõestada tuli, ning Wellingtoni hertsog ise pani teda tähele!”

      “Ja ka tema on nägus?” küsis Astara.

      “Mulle on räägitud, et kui ta vormis on, paneb see iga naise südame kiiremini tuksuma, ning et praegune kuningas, kui ta veel prints-valitseja oli, olevat eelistanud alati kõige ilusamate ja silmapaistvamate kavaleride seltskonda ning kutsunud Lioneli ja Williamit tihti Carltoni majja.”

      “Sa maalid mu silme ette väga ahvatleva pildi,” lausus Astara. “Kui kahju, et see on ainult sõnades, mitte õlivärvidega talletatud.”

      “Portreed on tavaliselt ülimalt petlikud,” sõnas Sir Roderick, “ja see tuletab mulle meelde, et soovin lasta sind maalida. Raskusi on ainult otsustamisega, kes Inglismaa kunstnikest sind vääriliselt jäädvustada suudaks.”

      “Mul pole mingit tahtmist tundide viisi ühe koha peal istuda, kui mul on võimalik väljas koos sinuga ratsutada või ilusa Williamiga tantsida!”

      Ta hüüatas vaikselt.

      “Onu Roderick, ma peame balli korraldama! Mõtle, kui lõbus see oleks! Ja sa tead ju isegi, et Pariisis tantsisid sa palju paremini kui ükski neist noortest meestest, kes mu partnerid olid!”

      “Jälle sa meelitad!” naeratas Sir Roderick, “ehkki ball on kindlasti hea mõte. Tegelikult oligi mul kavas korraldada ball mitte ainult siin, vaid ka Londonis.”

      Ta nägi rõõmu Astara silmades ning lisas:

      “Kuid ma tahaksin, et “otsus” enne seda langetataks.”

      Tekkis lühike vaikus. Siis lausus Astara:

      “Sa oled… mu Londonisse mineku pärast hirmul! Miks?”

      “Sa oled piisavalt nutikas, et ise sellest aru saada,” vastas Sir Roderick, “aga tõsi ta on, ma olen natuke hirmul.”

      “Ütle mulle, miks sa seda olema peaksid?” palus Astara.

      “Ma ei tea, kas sa oled kursis moraali allakäiguga tänases Londoni