Armastuse otsus. Barbara Cartland

ei olnud ilmselt asja kohta enam midagi öelda, nii jätkas Astara teekonda raamatukokku, kus Sir Roderick teda ootas.

      “Me ei ole su vennapoeg Vulcan Worfieldi käest vastust saanud,” lausus neiu.

      “See ei üllata mind,” vastas Sir Roderick. “Pole kahtlustki, et nagu tüütu porilane ilmub ta välja ainult siis, kui see talle endale sobib.”

      “Mul on tunne, et sa oled tema vastu üsna karm,” narritas Astara. “Ma loodan kõiges südamest, et vikont Yelverton vastab oma mainele.”

      “Selles olen ma üsna kindel!” vastas Sir Roderick. “Muide, Barnes rääkis mulle veidi aega tagasi, et kogu küla oli Topsailile, tema hobusele, pöialt hoidnud ning selle kahtlemata sensatsioonilise võidu üle rõõmu tundnud.”

      Astara oli hommikusest ajalehest võidusõidu kohta juba lugenud ning teadis, et see oli tema onule meele järele olnud.

      “Hobused on kindlasti asi, mis teid Williamiga ühendab,” lausus ta nüüd. “Ma mõtlesin eile õhtul, et sa ratsutad erakordselt hästi, ning kui ma varustan sind veelgi paremate hobustega kui need, kes meil juba olemas on, oled sa võitmatu.”

      “Mul on tunne, et mind lüüakse üles, lisamaks Worfieldi imagole veelgi glamuuri ja sära,” naeris Astara. “Kohutav, kui minust mõne su valearvestuse tõttu peaks saama samasugune läbikukkunud hädavares nagu vaene Vulcan.”

      “Seda ei juhtu kunagi,” lausus Sir Roderick kindlalt.

      Ta vaatas neiut hetke kriitiliselt ning lausus siis:

      “Sa lähed iga päevaga järjest rohkem oma ema moodi ning seetõttu minu silmis järjest ilusamaks ja võluvamaks. Nagu sa isegi ei soovi ma muud, kui et oleksin nelikümmend aastat noorem! Ma kinnitan, et oleksin su kõige tulihingelisem kosilane!”

      Astara naeris, kuid tema silmis kumas hellus, kuna ta teadis, et Sir Roderick rääkis kogu südamest.

      Neiu teadis, et need, kellega ta äri tegi, kõnelesid temast kui karmist ja halastamatust mehest.

      Ta teadis ka, et mees võis suhtuda asjadesse, mis talle ei meeldinud, väga kriitiliselt ja järsult.

      Kuid Astara puhul ei olnud ta kunagi üles näidanud muud kui hellust ning neiu armastas tema mõttekiirust ja seda, kuidas mees teda kunagi midagi tegema ei sundinud, vaid alati tema seisukohta mõista püüdis.

      “Sa oled imeline inimene, onu Roderick,” lausus tütarlaps nüüd ning suudles mehe põske.

      “Ole nüüd, meil on veel palju asjatoimetusi, enne kui mu vennapojad saabuvad,” sõnas mees. “Ma tahan su nõuannet uuenduste kohta aias ning homme tuleb Kew’st asjatundja nõu andma, mida kasvuhoonetes ette võtta.”

      “Sellest olen ma tõeliselt huvitatud,” lausus Astara. “Lilled muudavad iga naise elus ja kodus väga palju.”

      “See on nii, sest naised on ise nagu lilled,” vastas Sir Roderick, “või vähemalt peaks see nõnda olema.”

      Endamisi mõtles ta, ehkki ta seda valjult välja ei öelnud, et Astara oli nagu mõni eksootiline lill, mida leidus ainult väga kaugetes paikades ning mille nimel oleksid aiandusest huvitatud inimesed valmis eluga riskima.

      Siis pöördusid ta mõtted Astaralt muudatustele, mida ta kavatses ette võtta nii aias, majas kui ka kõigis oma valdustes.

      Nad veetsid sedavõrd köitva pärastlõuna, et kui nad majja naasid ning Astara oli vaevu jõudnud end salongis teejoomiseks korda seada, saabusidki vikont ja kapten Lionel Worfield.