Armastuse otsus. Barbara Cartland

kirjandus on muidugi asi, mida ma ei soovitaks nii noorele inimesele nagu sina,” lausus Sir Roderick kiiresti.

      “Sa püüad mind liiga kiivalt kaitsta mitte teiste inimeste, vaid mu enda eest,” sõnas Astara. “Saa aru, mu armastatuim onu, et ma pean suureks saama. Ma pean õppima otsustama ning ka vigu tegema.”

      Neiu nägi tõsiselt kõneldes nii armas välja, et Sir Roderick kummardus ettepoole ning pani käe ümber tema õlgade.

      “Jumal teab, et ma tahan sind kaitsta,” lausus ta, “ning ma tean, vahest paremini kui enamik inimesi, et noorele üksikule naisele võib seesinane maailm olla keeruline ja vahel hirmutavgi.”

      “Aga ma ei ole ju üksinda,” protesteeris Astara, “mul oled sina.”

      “Sa tead, et ma olen üle seitsmekümne aasta vana,” vastas Sir Roderick, “ning pean mõtlema sinu tuleviku peale. Aita mul, mu kullake, teha seda mis õige, sest keegi ei tea, kauaks talle siin ilmas päevi on antud.”

      Kõneldes teadis mees, et selline avaldus leiab Astara soojas südames otsekohe vastukaja.

      Neiu võttis tema käe ning surus selle vastu oma põske.

      “Sa ju tead, et teen kõik, mida sa minult palud,” lausus ta. “Me kirjutame su kolmele vennapojale ning ma loodan, et kui olen nendega kohtunud, saan täita su südamesoovi ning öelda, et üks neist, vahest on see William, on mees, kellega sooviksin abielluda.”

      “Neil oleks võimatu sinusse mitte armuda,” lausus Sir Roderick, “ning Worfieldid, eriti mu vennad ja ma ise, on rahaga alati väga hoolikalt ja mõistlikult ümber käinud.”

      Mees tegi pausi, enne kui jätkas:

      “Meie isa oli rikas mees. Ta oli ka väga õiglane ning andis meile juba varajases nooruses nii palju raha, kui suutis. Ma mäletan, kuidas ta väga unelevalt lausus: “Te kõik teate seda piibli tähendamissõna annete kohta. Ma saan ainult soovitada teil kõigil seda lugeda ning meeles pidada, et teener, kes ühe oma ande maasse peitis, sai kavaluse ja laiskuse eest noomida!”

      “Sina seda kindlasti ei teinud!”

      “Ma olin arukas ning mõistsin, et mu anded tuhandekordistusid neid kasutades,” lausus Sir Roderick. “George, Yeldhami krahv, sai sellest tähendamissõnast kahtlemata palju kasu, samuti Mark, praegune Wordfieldi lord, ja selle tiitli pärib tema poeg Lionel.”

      “Nad paistavad mõlemad väga võluvad,” märkis Astara. “Mul on kahju ainult Vulcanist. Mis tema päris?”

      “Ainult rännukire ja vana veski!” lausus Sir Roderick dramaatiliselt ning mõlemad naersid.

      Hiljem samal õhtul, kui Astara oli magamistoas, mille onu oli just tema jaoks välja valitud kui kõige viimistletuma ja kaunima kogu majas, seisis ta akna all ning vaatas kuupaistet.

      Õhtupoolikul oli vihma sadanud ning kõik lõhnas värskuse järele, mille neiu kui osakese Inglismaast juba unustanud oli.

      Kuuvalguses nägi ta pargis kõrguvaid hiigelsuuri puid, mis olid siin mitu põlve seisnud, ning majast veidi eemal oli järv, mida toitis roheliste välude vahel looklev oja.

      Aias oli ka kivisild, mille alt ta päevaajal oli näinud luiki kui täispurjes laevu tuule toel esile purjetamas.

      Kõik oli nii tüüne ning neiu tundis, et onul oli õigus olnud – ühel heal päeval tahaks ta just siin elada ja perekonna üles kasvatada.

      Ja siiski sundis miski teda igatsema kaugete maade järele ning avastama laia maailma.

      Ta teadis, et see tunne oli ajendanud ta isa rändama kaugetesse maadesse ning sealt oli neiu tegelikult ka oma nime saanud.

      Astara oli linn kauge Kaspia mere rannikul.

      Charles Beverley oli Pärsias rännanud, kui ta ühel päeval pilgu üle sinise veevälja heitis ning endamisi mõtles, et selle kummaline kütkestav võlu ümbritses teda moel, mida oli raske sõnadesse panna.

      “Ma teadsin ainult,” oli ta Astarale öelnud, kui too oli selle mõistmiseks piisavalt vana, “et see äratas minus tunde, mida ma ei ole kunagi unustada suutnud.”

      Mees tegi pausi, enne kui jätkas:

      “Maailmas on paiku, mis lähevad hinge ja inspireerivad. Enamik neist, mis mind puudutab, on olnud kummalised ja ootamatud ja üldse mitte need, mida reisijuhtides välja pakutakse.”

      Ta nägi, et Astara kuulas ja püüdis mõista, ning jätkas, peaaegu nagu oleks kõnelnud iseendaga:

      “Just noil hetkil puudutab meie vaim, või oleks parem öelda hing, lõpmatust ning me eemaldume sellest maailmast, jõudes teise, mida me veel mõista ei suuda.”

      “Kas me justkui satuksime taevasse, papa?” oli Astara küsinud.

      “Inimesed nimetavad jumalikku mitmeti,” oli isa vastanud. “Nad kutsuvad seda taevaks või paradiisiks, nirvaanaks või Valhallaks, nimesid on veelgi. Tegelikult tähendab see aga ainult üht – inimesed teavad, et peale sellesinase eksisteerib veel teinegi maailm.”

      “Ma… ma arvan… et ma saan aru,” oli Astara kostnud.

      “Sa saad aru, kui koged tunnet, mida olen püüdnud sulle kirjeldada, kui sa kas või sekundi murdosaks astud maailma, mis meie oma taga peitub: ootamatu ilu maailma.”

      Tema isa hääles oli olnud midagi peaaegu ekstaatilist ning Astara silmitses mõnda aega ilmet tema näol, enne kui lausus:

      “Ma püüan, papa, ma püüan leida selle maailma, mida mulle kirjeldasid.”

      “Sa leiad selle!” oli isa kindlalt öelnud. “Sa leiad selle ilmtingimata!”

      Astara ei olnud seda kõnelust kunagi unustanud ning nüüd mõtles ta, et just kirg leida ilu oli tema isa ja ema nii pingsalt reisima kihutanud.

      Ta soovis, et oleks olnud piisavalt vana, mäletamaks kõike, mis juhtus, kui ta nendega kaasas oli.

      Nüüd mõtles ta, et kõik nende reisid olid olnud avastusreisid, ning selle tõttu, mida ta avastanud oli, pidi ta jätkama nende kombel reisimist, leidmaks maailma maailma taga.

      Ei olnud oluline, kas see juhtus kauges mäeahelikus, kaardistamata jõel, siinsamas kodujärve kõrval aasal või pargis tammepuude all!

      Astara teadis, et see ei sõltunud ajast ega kohast, vaid sellest, mida ta tundis iseenda salajases hingesopis.

      Ta mõtles, et see oli miski, mida ta kunagi kellegagi arutada ei saanud, isegi mitte oma lähedasemate sõpradega koolis ega oma hooldajaga, keda ta “onu Roderickiks” kutsus.

      Ta armastas teda, ta armastas tema mõistuse vahedust, kirge ja taiplikkust, mis igast tema tütarlapsele öeldud sõnast läbi kumas.

      Kuid miski sellest, mida isa oli tema hinge istutanud, ei olnud sõnadesse pandav ega seletatav kellelegi teisele peale tema enda.

      “Vahest leian ma,” mõtles ta endamisi, “kunagi mehe, kes seda mõistab.”

      Siiski kartis ta, et on liiga optimistlik.

      Mehed, keda ta oli Roomas ja Pariisis kohanud, olid olnud temasse armunud, aga kui tahes süütu ta ka ei olnud, mõistis ta, et neid ei huvitanud mitte tema vaim ega hing, vaid tema keha.

      Ta oleks nendega selliseid asju arutades piinlikkust tundud, nagu ka nemad.

      Nad tahtsid teda, kuna ta oli ilus.

      “Ma armastan sind!”, “Sa ajad mu hulluks!”, “Kas sa ei suuda mõista, et ainus asi, mis mul üle jääb, kui sa minuga ei abiellu, on surm?”, “Ma tahan sind!”, “Ma tahan sind!”, “Ma tahan sind!”

      Ta kuulis kõrvus nende hääli enam-vähem sarnaseid fraase kordavat – alati sama pingelise tundevärelusega.

      Itaallased olid vahest kõige ilukõnelisemad ning ta oli leidnud, et nende tumedais silmades sähviv tuli on päris põnev, välja arvatud kordadel, mil nad ülidramaatiliseks muutusid ning seeläbi teda naerma ajasid.

      Prantslased