Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUMinu suurejooneline elu
Sigge kolib koos ema ja õdedega Stockholmist Skärblackasse vanaema pansionaati elama. Tema meelest on see tõeliselt äge. Nüüd on võimalik end tundmatuseni muuta, lausa uueks inimeseks saada. Plaan on saada tohutult populaarseks või vähemasti suuta inimestega niimoodi rääkida, et nad ei vaataks teda nagu veidrikku. Aga mida peaks tegema, et sõpru leida? Kuidas saada populaarseks? Ja ennekõike: kas seda on võimalik 59 päevaga saavutada? Jenny Jägerfeld räägib loo üksindusest ja sõprusest, tõrjutusest ja populaarsusest ning sellest, kas on võimalik ise valida, kes sa oled. Täpselt nii nagu „Superkoomikus”, segab Jägerfeld ka siin nalja ja rõõmu tõsiste teemadega, pannes lugeja peategelasele südamest kaasa elama.
Meie mesilased. Tuhat tüdrukut tagaõues
"Ahsoo, kõik töömesilased on tüdrukud?! Oh, ma ei teadnudki!" On nii palju seda, mida me mesilastest ei tea. Kuidas nad suhtlevad? Mida tähendab neile kokkukuuluvus? Filosoofilist mõtteainest ja paralleele inimeste eluga jagub. Peale selle annab see raamat võimaluse – vähemasti mõttemänguna – asuda mesilasi pidama. Kui kallis on inventar? Mis kuudel on töökoormus kõige suurem? Mida meega peale hakata? Kuidas teha endale meeaed ja -lilleaas? Muide, see imeline pilt, mille valisime raamatu kaanele, ei ole raps. See on põldsinep. Aga rapsipõldudest, putukamürkidest ja sellest, miks mesilaste hukkumine on ohtlik meile kõigile – sellestki tuleb siin juttu. Raamatu autor Krista on üles kasvanud mesitarudega maaperes. Kolinud siis linna ja hakanud ajakirjanikuks, nägi ta kord lennureisil hingeminevat filmi … ja leidis end elupöörde järel maalt, isatalust. "Millega te siis tegelema kavatsete hakata?" küsis töötukassa nõustaja. "Ma teen mesila!" vastas Krista hooga, imestades isegi, kust see mõte nüüd tuli.
Juhi mõtteviis
Rasmus Hougaard, Jacqueline Carter
Kuidas iseennast, oma inimesi ning organisatsiooni erakordsete tulemusteni juhtida
Kui ligi 86% juhtidest peab end eeskujulikuks ja sütitavaks, annab ligi 82% alluvatest oma juhile risti vastupidise hinnangu. Veelgi enam – ligi 35% vastanuist loobuks koheselt palgatõusust, kui vaid saaks oma ülemusest lahti. Millest selline üüratu lõhe ja rahulolematus? Osaliselt on tegu süsteemiveaga, väidavad Hougaard ja Carter raamatus „Juhi mõtteviis“, sest ühes võimutunde paisumisega kipuvad juhid oma häid omadusi minetama. Juhtide puhul on ligi kolm korda suurem tõenäosus, et nad segavad kolleegidele vahele, tegelevad koosolekul mitme asjaga, tõstavad häält ja solvavad teisi. Uuringud kinnitavad sedagi, et sageli käituvad nad ebaviisakamalt, isekamalt ja ebaeetilisemalt kui nende alluvad. Teisisõnu, kuigi töötajad ihkavad üha enam inimkeskset töökultuuri, ei suuda enamus juhte seda vajadust kuidagi katta. Hougaard ja Carter pööravad külma kõhuga segi kõik senised juhtimiskäsitlused ning vaatavad teemat värske ja sügavalt inimliku pilguga. Juhtides lugeja läbi rägastikust, mida teadus on mõistuse töötamise kohta õpetanud, selgitavad nad, kuidas kasvatada õnnetundest, tähendusrikkusest, julgusest ja põhimõttekindlusest laetud töökultuuri, milles pole lämmataval egotsentrilisusel ja ebapädeval riskivalmidusel mingit kohta. „Juhi mõtteviis“ selgitab, kuidas organisatsiooni areng saab alguse juhi isiklikust arengust ning sellest, kas ta on võimeline iseendast sotti saama. Kui juht saab aru, kuidas tema mõistus töötab, suudab ta teisigi paremini mõista, seega juhtida. Ja sellest on kogu organisatsioonil vaid võita.
Piirideta mõistus. Õppida, juhtida ja elada tõketeta
Enamus meist on veendunud, et meie võimetel on piirid. Teadus aga ütleb, et see pole sugugi nii. Jo Boaleri „Piirideta mõistus“ pakub ohtralt tõendeid, mis kinnitavad, et tegelikult on meie aju ääretult paindlik ja õpivõimeline. Paljud on kasvanud üles veendumusega, et pea kas võtab matemaatikat või siis mitte. Esimeste raskuste tekkimisel jõutakse kärmelt järelduseni, et ei võta. Iga järgnev kiiva kiskuv katse vaid kinnitab seda. Samas leidub üllatavalt vähe selgeid tõendeid selle kohta, et inimene on jõudnud oma võimete vääramatu piirini. Küll aga pakub teadus hulgaliselt tõendeid sellest, et sageli kipume liiga kärmelt alla andma. Uuringud näitavad sedagi, et kui matemaatikapelguril tuleb arvudega pistmist teha, aktiveerub tema ajus hirmukeskus – seesama, mis erutub, kui näeme madu või ämblikku – samas kui probleemilahendamiskeskuste aktiivsus kukub oluliselt. See selgitab nii mõndagi. Boaler lükkab üheselt ümber meid kammitsevad väärarusaamad ning selgitab, kuidas iseenda ja teiste potentsiaali paremini avada. Lisaks teaduse viimasele sõnale toob Stanfordi ülikooli professor välja kuus õppimise võluvõtit, mis panevad aju teisiti tööle. Need ei muuda üksnes uskumusi tegelikkusest, vaid ka tegelikkust ennast, sest mõistes oma päris potentsiaali, avanevad küljed, mida siiani eitasime.
Muinasjutud loomadest
Sisukord: 1. Kilpkonn ja pardid 2. Hunt ja kitsetall 3. Lind, kes ei tahtnud lennata 4. Väikese halli hiire toodud õnn 5. Väike hiireke ja koletis 6. Rebane ja vares 7. Rohutirts ja sipelgad 8. Rott ja elevant 9. Pistrik ja kana 10. Ahv ja kilpkonn (õudne muinasjutt) 11. Bunnyyarli kärbsed ja Wurrunnunnah’ mesilased
Lauake, kata end
Elas kord mees, kes oli puruvaene ja rikas samaaegselt. Tal oli nii palju lapsi, kes talle rõõmu tõid, aga ilmaski ei jõudnud ta piisavalt raha teenida, et neid kõik ära toita. Seetõttu lahkus ta kodunt, et minna tööle kauge maa kuninga teenistusse.
Must viiking
Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest.
Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.
Tantsi, tantsi, tantsi
Haruki Murakami „Tantsi. Tantsi? Tantsi!” (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast. Kummalisel eksirännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib … kõige ootamatumatel viisidel!
Pinocchio seiklused
Elas kord puusepp nimega Geppetto. Kord sattus tema kätte kummaline puutükk. Kui ta seda voolima asus, hakkas puupakk itsitama ja piiksatas: „Hei! Ära kõdista!“ Geppetto oli rabatud, avastades, et puuhalg on võlutud ja elab. Ettevaatlikult nikerdas ta välja pea, juuksed ja silmad, mis kingseppa uudishimulikult põrnitsema jäid. „Panen talle nimeks Pinocchio,“ ütles kingsepp enesele. „See nimi toob õnne.“
Minu Singapur
Praktiline paradiis Hiiumaa-suuruses Singapuris elab ligi kuus miljonit inimest, aga kusagil ei teki ülerahvastatuse tunnet. Pool linna on maa alla ehitatud, metrooga saab kuhu tahes veerand tunniga. Kõik on puhas nagu prillikivi ja inimesed käivad nööri mööda. Narkootikumid, relvad ja isegi nätsud on ühiskonnast elimineeritud. Olemas on nii suurlinnaelu kui ka troopilised rannad. See on kallis, aga efektiivne linnriik – praktiline paradiis.
See raamat ei ole lugu minu spirituaalsest rännakust müstilises ja poolohtlikus Kagu-Aasia riigis. See ei ole eneseleidmise romantiline seiklus. Minu Singapur on lugu kohanemisest, eneseteostusest ja selgest visioonist. See on lugu praktilise ärinaise teadlikust huvist hästi toimiva ja üliturvalise väikeriigi vastu.
Singapuris ma abiellusin, siin on sündinud mu lapsed ja selle paigaga on seotud minu ettevõtted. Siinne luksuslik argipäevaelu pakub aga ka palju muud: olen laevakapten maailma tihedaima liiklusega vetes ja kriisiabikeskuse kasuvanem. Kas ma nägin seda imelist teekonda ette, kui aastaid tagasi Pekingi ülikooli õppima asusin? Oh ei. Kuid selles, et õnn soosib julgeid ja ettevõtlikke, ei ole ma kunagi kahelnud.