Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUHoiab oma leib
President Ilves on öelnud, et nõukogude ajal polnud isegi restorane. See on otsene vale nagu seegi, et burksipuhvet võiks resto õilist nime kanda. Olid küll ja sellised, mida enam ei leia. Sinna ei saanud ülikonna ja lipsuta, seal oli väljaõppinud kelner smoges, kes teadis täpselt, mida mis järjekorras ja millega süüa. Kõrtsis mängisid live bändid, seal löödi tantsu ja soetati lühi- ja pikaajalisi suhteid. Autor on selle mõnusa huumori ja otseütlemistega lugejani toonud, äratundmisrõõmu kui palju! Ja veel – toit oli siis tervislikum – dopingut täistopitud sigu ja muid pudulojuseid ei tuntud, puljong valmis pliidil ja mitte keemilisest imekuubikust, vaid päris kontidest. Noh, ja saidki oma 50 grammi asemel 40 – praegu on see ju norm.
Andres Raid
Ebakindlus/madal enesehinnang. Vahva rätsep
Teraapiline tekst lastele. Teema lapsele: ebakindlus enda ja oma oskuste suhtes. Teema täiskasvanule: kuula, kui tunned, et lapsel esineb: ebakindlus, psühholoogiline haprus, enesetoetuse ja eneseusalduse puudus. Lugu vahvast rätsepast räägib kellestki, kes ka kõige võimatumas olukorras usaldas oma sisehäält. See aitas teda ja pani ka teised inimesed temasse austusega suhtuma. Pane kõrvaklapid pähe ja jälgi, mida jutustaja sulle räägib, tee tema järgi. Jutu ajal võid joonistada, plastiliinist midagi voolida või lihtsalt niisama olla.
Alumiiniumist kurgid
KUJUNDAJA: Jan Garshnek
TOIMETAJA: Lauri Vanamölder
KEELETOIMETAJA: Lyyli Virkus
LK ARV: 200
ILMUMISAEG: 2020
Raamat räägib noore Eesti mehe läbielamistest Nõukogude sõjaväes NSVL lõpuaastatel. Sõda Afganistanis hakkab läbi saama, kuid oht sinna sattuda on ikka õhus. Kutsealusel on kolm valikut – hullumaja, vangla või sõjavägi. Ehk valikut tegelikult pole, tuleb minna. Ees ootavad kuud täis hirmu, ahastust, vägivalda ja otsatut lollust, mis on kõige sellega läbi põimunud. Ranged eeskirjad, karmid kirjutatud ning veel karmimad kirjutamata seadused. Joomarlus, varastamine ja üldine minnalaskmismeeleolu. Kas see armee võitis tõesti kunagi sõja? Tundidest said päevad, päevadest kuud. Emakeel kippus ununema. Saatus kandis autori kummalistesse olukordadesse ja salajastesse paikadesse. Taiga külma ja ülevasse tühjusse, kuumava kõrbe lämmatavasse lõõska. Teed ristusid erinevate rahvustega, erinevate tüüpidega. Moskva karmid rokkarid, Tuva tillukesed kurgulauljad, Vilniuse hea südamega tänavakaklejad, veendunud moslemitest kanepikollid, Siberi jubedad retsid. Jäi ainult lootus. Ja jäi muusika. Kindlat polnud midagi, absoluutselt mitte midagi. Iga hetk võidakse sind saata impeeriumi teise otsa. Õhtul magama minnes pole kindel, kus ärkad ülejärgmisel hommiku. Või kas üldse ärkad.
Margus Haav (1969) on ajalehe Sakala ajakirjanik, audiofiilse kallakuga melomaan, pühendunud ajaloohuviline, filmigurmaan, Viljandi kultuuriakadeemia lektor, vabakutseline humanist ja asjaarmastaja patsifist ning enam kui tuhande kultuuriarvustuse autor. Debüütromaan „Kuidas lõhnab kuri“ (2016) rändas tulevikumaastikel, „Alumiiniumist kurgid“ vaatab tagasi minevikku. Kui debüüdis oli kõik välja mõeldud, siis siin on kõik tõsi. Tasakaal peab olema.
Iiris
Tema nimi on Marla ja tema jaoks olen ma Iiris, ehkki vanemad panid mulle nimeks Allison.
Allison põgeneb kodust ja avastab, et on lageda taeva alla jäänud. Peavarju otsides leiab ta maja, mis tundub mahajäetuna. Kuid ei, majas elab üksinda mälu kaotanud vana naine, kes Allisoni nähes peab teda oma noorpõlvesõbrannaks Iiriseks. Miks ka mitte? Võib ju olla ka Iiris, et oleks mõnda aega peavari ja toit.
Alguses proovib Allison vana naist lihtsalt ära kasutada, kuid sedamööda kuidas ta hakkab aru saama, et Marla poeg kohtleb oma ema üsna sarnaselt sellega, kuidas Allisoni isa oma tütart kohtles, tekib nende vahel mõistmine. Sellest edasi juba tugi ja hoolitsus. Lõpuks iseseisvumine.
Mingis varjulises mälusopis mäletame me teineteist alati.
Sarah Crossan on mitme tunnustatud noorteromaani autor. Tema Siiami kaksikutest rääkiv romaan „Üks” (e.k 2017) võitis 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna Carnegie medali. Eesti keeles on tema sulest ilmunud ka „Õun ja vihm” (2018) ning „Kuutõus” (2020). Crossani raamatud on mitmel korral pälvinud Eesti Lastekaitseliidu hea noorteraamatu tiitli.
Sõgelite saaga
„Peaeesmärk, mille nimel olen viimased ligi kolm aastat võidelnud, jätta maha endast mingi jälg, on täidetud,” tõdeb Urmas Sõgel (1952-2019) oma mälestusteraamatu vähem kui aasta enne surma kirjutatud epiloogis. Kuigi Sõgeli memuaarid on tõesti väga isiklikud ning autor võib olla kohati väga armutu – ka oma lähedaste, eelkõige aga siiski iseenda suhtes – on see teos siiski midagi enamat kui ühe inimese püüe jätta endast maha mingi jälg. „Sõgelite saaga” on väärtuslik lisandus juba ilmunud Eesti NSV juhtkonda või selle lähedusse kuulunute mälestustele. Täpsemalt: see annab hea sissevaate võimuladviku võsukeste ja 70ndatel karjääri alustanud parteilaste ellu ja mõttemaailma. Urmas Sõgel toob raamatus ära ka väljavõtteid oma vanemate kirjavahetusest. Nende ja autori isiklike mälestuskildude kaudu saab lugeja nõnda ka ülevaate tema isa, kurikuulsa kirjandusideoloogi Endel Sõgeli (1922-1998) elust ja kompromissitult kommunistlikust ilmavaatest. Kuid eelkõige on „Sõgelite saaga” sissevaade 1970ndatel karjääri alustanud komparteilase elusaatusesse – oli see ju põlvkond, kelle karjäärivalikud suuresti ei teostunud, kes pidi end 1980ndtate lõpul ümber häälestama ning uute oludega kohanema. Mõni kohanes paremini, teine halvemini – ka kaasteeliste elusaatusele heidab Sõgel oma lobedas ja rahvalikus keeles kirja pandud memuaarides pilgu. Mis öeldust on tõsi, mida mäletavad Sõgeli sõbrad, tuttavad ja vaenlased teisiti, jäägu iga lugeja enda otsustada. Kokkuvõttes on aga hea, et Urmas Sõgelil jätkus eluõhtul kindlameelsust enda elutee kirja panna: meenutuseks vanadele, õpetuseks – aga enamgi veel vist suisa hoiatuseks – noortele.
Hirmus Henry ja jalgpallihull
“Küll see Henry on üks hirmus poiss!” hüüavad kõik täiskasvanud nagu ühest suust. Henry aga ei tee sellest väljagi. Tema korraldatud jamadest ja naljakatest tempudest selle ägeda sarja lood räägivadki. Selles raamatus täiendab Henry Peteri päevikut, annab jalgpalliväljakul endast parima, käib emaga poes ja kohtub ootamatult taas oma verivaenlasega. Nagu ikka, on tulemus võrdlemisi hirmus …
LasseMaia detektiivibüroo. Moemõistatus
Maailmakuulus moelooja Jean-Pierre Pariisist külastab Vallebyd, et välja selgitada moeetenduse võitjad. Ent ühtäkki kaob tema armastatud kass Lulu ja kadumisele järgneb ähvarduskiri: kui ta järgmise hooaja moekollektsiooni visandeid ei loovuta, ei näe ta oma kassi enam kunagi! Kõik kardavad – ja aidata saavad nooblit prantslast ainult Lasse ja Maia!