Eesti digiraamatute keskus OU

Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OU


    Ivar Stukolkin

    Tiit Lääne

    Ivar Stukolkin oli esimene Eesti ujuja, kes jõudnud olümpiavõiduni. Samuti on ta jäänud tänaseni meie kõigi aegade noorimaks olümpiavõitjaks – Moskva mängudel 1980.aastal oli Stukolkin 19-aastane. Ja kõige noorem on ta olnud ka tippspordist loobujate seas, lahkudes suurest spordist 25-aastaselt. Täna seob teda spordiga kuulumine Eesti Olümpiavõitjate Kogusse ja rotatsiooni põhjal on ta alates 2007.aastast kandnud kogu presidendi tiitlit. Kolm kõrgharideust omandanud Eesti ujumisajaloo esinumber võtab sedagi ametit talle omase tõsidusega.

    Heino Lipp

    Tiit Lääne

    Uus sari armastatud spordikuulsustest, kes olümpiakullani erinevatel põhjustel ei jõudnud või kes esindasid spordiala, mis olümpiakavva ei kuulunudki. Esimene raamat on Heino Lipust, mehest, kes oleks võinud olla mitme olümpia kangelane, kui kuri saatus ja võõras võim ei oleks kõigi aegade ühelt suuremalt kergejõustikutalendilt nii alatult ja aralt selle võimaluse võtnud.

    Pingevaba elu

    Leo Babauta

    „ Minimalistliku eluviisi kultiveerija Leo Babauta põgus manifest on stressi vastu päästerõngas. Kui tahad elada lihtsamini ja mõnusamalt, siis võta aega, et raamat läbi lugeda, päevake, et selle üle mõtiskleda ning hakka samm sammu haaval oma olemist elamisväärsemaks muutma. „ Kristjan Otsmann, ajajuhtimise koolitaja ja coach, raamatu „Hetk“ autor

    Kaval Kilk ja kaksteist lolli

    Tarmo Teeväli

    Pankrottimine kui uue aja hobusevargus Sisukirjeldus: See raamat on tervitus pankrotimeister Rein Kilgile tema ustavatelt töötajatelt. Kuidas alluvad kohtu ja politsei kätte jätta ja ise puhtalt pääseda.

    Minu imelise tervenemise lugu. Teekond vähiga surma lävele ja tõelise tervenemiseni

    Anita Moorjani

    "Tõsielulistel sündmustel põhinevas raamatus kirjeldab Anita Moorjani, kuidas tema keha hakkas pärast neli aastat kestnud võitlust vähiga kurnatult üles ütlema. Pahaloomuline haigus oli vallutanud kogu organismi. Samal ajal kui Anita elunditalitlus lakkas, jõudis naine erakordsesse surmalähedasse seisundisse, milles mõistis enda tõelist väärtust ja oma haiguse tegelikku põhjust. Uuesti teadvusele tulles avastas Anita, et tema tervislik seisund oli hakanud kiiresti paranema, ning paari nädala pärast kirjutati ta haiglast välja… ja tema kehas polnud enam jälgegi vähist! Anita meenutab raamatus oma Hongkongis veedetud lapsepõlve, väljakutseid karjääri rajamisel ja oma tõelise armastuse leidmist; samuti seda, kuidas ta jõudis lõpuks haiglavoodisse, kus trotsis kõiki meditsiinialaseid teadmisi. Traditsioonilisest hindu perest pärit Anita oli tüdrukupõlves sageli kultuuriliste ja usuliste tavade pillutada. Tänu teispoolsuses kogetule jõudis naine äratundmiseni, et temas endas on vägi tervenemiseks… ja et universum kätkeb selliseid imesid, mida ta poleks iial osanud ettegi kujutada. Raamatus „Minu imelise tervenemise lugu"" jutustab Anita avameelselt sellest, mida ta õppis oma haiguse, tervenemise, hirmude, armastuse ja igas inimeses leiduva võrratu olevuse kohta. Enne vähidiagnoosi töötas ANITA MOORJANI aastaid ärimaailmas. Tema imepärane ja liigutav surmalähedane kogemus muutis täielikult naise ellusuhtumist. Tema praegust tööd mõjutab teispoolsuses leitud mõistmise sügavus. www.anitamoorjani.com"

    Tõeline Jumalaosake

    Taavi Jakobson

    Betti Alveri preemia laureaat "Raamatuid, kus lihtsalt ilma liiga suure pretensioonita jutustatakse lugu, jääb üha vähemaks. Kivirähi Andrus ei jaksa selliseid nii palju kokku kirjutada, kui lugejaid oleks. Siis peab keegi talle appi tulema ja Taavi Jakobson tulebki. Kui tõsist kirjandust on tihti nii väsitav lugeda, et juba pärast paari lehekülge tahaks pool tundi puhata, siis Jakobsoni lugemine läheb ludinal. Juttu tuleb teadlasest, füüsikust, kelle avantüür kasvab tal üle pea, aga füüsikast ei pea laskma end heidutada – hea kirjanik kirjutab ikka inimestest ja nende soovidest ja muredest, ükstapuha, mis ametis tegelased on. Peeter Sauter „Tõelise jumalaosakese“ lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad ümbritsevate inimeste poolt esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite. Hannes Tamjärv

    On nagu pole

    Alan Adojaan

    "Debüütromaanis „On nagu pole“ kirjeldab Alan Adojaan enda uskumatuid ja hullumeelseid seiklusi ning analüüsib oma kummalisi suhteid ja veidraid inimkaraktereid. Nende otsa komistab ta millegipärast pidevalt, trippides ringi lõbu, töö ja armastuse otsinguil. Esimeses osas sööstab autor tundmatusse Brasiilias ning pärast seda, kui ta ühe päevaga miljoni kaotab, lähevad asjad ainult hullemaks. Üks absurdne juhtum ajab teist taga. Alan tutvub vulgaarse džässidiiva, gangsterite ja pärakupostiljoniga, korraldab Rios tänavaröövi, peab lahinguid Cabo Frio ahvidega, kohtab eestlasi, külastab erinevaid patuurkaid ja riskib eluga. Sellele järgneb veidi rahulikum periood Hollandis, kuhu autor läheb oma kriisi seljatamiseks ülikooli õppima. Hollandis võitleb ta tuvidega ja rongifirmaga, põletab närve Briti lehmikuga, armub itaalia tüdrukusse. Pärast magistrikraadi omandamist järgnevad taas hullumeelseid juhtumisi täis Brasiilia-reisid. See raamat viib sind lennule kohtadesse või olukordadesse, kuhu tavaline inimene ei satu ja lajatab mõnusa huumori, äraspidise elufiolosoofia ning omapärase maailmavaatega. Konkurentsitult selle aasta lõbusaim lugemine. *** „Nendeks õhtuteks, kui sulle jälle öeldakse, et „osta endale elu“. Kui ei jaksa, ei taha, ei viitsi elu osta. Aga tahaks ikkagi teada, tunda, vaadata maailma. Mugavalt. Kodust lahkumata. Nendeks õhtuteks osta endale Alani raamat.“ Kaur Kender „Alan kirjutab esimesel leheküljel, et see pole reisiraamat, roadmovie käsikiri, eneseabiõpik, autobiograafia, naljaraamat ega armastuslugu või sügav sisekaemus. Aga see raamat on kõike seda ja rohkemgi veel!"" Evelin Võigemast

    Kuidas minust sai jooksja

    Alexandra Heminsley

    Alexandra Heminsley lootused olid suured: ta tahtis sportlase tuharaid, supermodelli pihta ja gaselli kiirust. Pärast spordiklubidele allajäämist ja joogast tüdinemist otsustas ta jooksma hakata. Tema esimene katse ei lõppenud hästi. Kuus aastat hiljem oli ta aga kahel mandril jooksnud kokku viis maratoni. Heminsley isa ütleb, et maratoni joostakse nii pea kui jalgadega. Niisiis pole see raamat ainult jooksmisest. Võib öelda, et see on raamat ambitsioonidest (jah, ka vihmasel pühapäevahommikul voodist välja ronida on ambitsioonikas), suhtlemisest (kaasa arvatud sellest, kuidas mõjub spordipoes üleolev teenindaja), samuti kehast (tissid ei pea värisema, kui sa jooksed). Kuid see on raamat ka sellest, mis tunne on avastada, et suudad enamat, kui eales oled võimalikuks pidanud. Kas tahad tõsiselt treenima hakata või mõtled kas või bussile joosta – „Kuidas minust sai jooksja” on lõbus, aus ja emotsionaalne raamat kõigile, kes (pärast ülemääraseid õhtuseid veine ja krõpse) mõtlevad, et nad võiksid, lihtsalt võiksid proovida … joosta. *** „Seda raamatut on väga lihtne lugeda. Autor otsib ja leiab ennast oma teekonnal spordimaailma, alustades täiesti nullist. Mõni tema hetk või kogemus pani meid mõtlema ajale, kui ise treenima hakkasime. Soovitame raamatut lugeda inimestel, kes pole mingil põhjusel jooksmisega alustanud, aga plaanivad seda. See on hea inspiratsioon, sport on kõigile!” Kolmikõed Leila, Liina ja Lily Luik, maratonijooksjad http://luiged.blogspot.com.ee/ https://www.facebook.com/ TrioToRio/ „See lugu on naisest, nagu sina ja mina, kes söandas proovida.” Kertu Jukkum „Elujaatav, vabastav, lõbus.” Jojo Moyes, raamatute „Mina enne sind” ja „Pärast sind” autor „See peaks inspireerima ka kõige pühendunumat diivanisoojendajat tosse jalga tõmbama ja uut maailma avastama.” ajalehe Daily Mail lugemissoovitus „Raamat on kui lugu sellest, kuidas Bridget Jones otsustab jooksma hakata – see on tavalise naise teekond jooksumaailma.” Diann Daniel, Runner’s World (www.runnersworld.com)

    Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest

    Janika Vaikjärv

    Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav see on? Miks sa jälle lähed?“ Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Me läheme järjest kõrgemale liikudes lukku, kuid hetked, mil end avame, on ausamast ausamad. Mõtted tulevad ja lähevad, kuni pea on tühi ja võimust võtab eriline enesega olemise tunne. Energialaeng on imeline. Aafrika katusel käib igal aastal kuni 80 000 inimest. Ega seda mäge ilmaasjata igaühe Everestiks kutsuta! Kõigil matkajatel on oma lugu, kuid eesmärk on üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp. Tõus Kilimanjaro kliimavööndites meenutab mulle Eesti aastaaegade vaheldumist. Peale selle saab enne või pärast matka nautida Tansaania eluolu – külastada põlisrahvaid, seigelda savannisügavustes või jälgida vürtsidehõngulisi päikeseloojanguid Sansibari randadel. Ma olen ennast sinna vahel liiga kauaks unustanud…

    Minu Inglismaa

    Ann Alari

    „Sandringhamis on kuninganna Elizabeth II maaeramu, mille valitsejaks on prints Philip. Nii kuninganna kui ka kogu kuninglik perekond – ligi kolmkümmend inimest – veedavad jõulupühi alati siin. Meile näidatakse vanu fotosid, kus perekonna keskel on printsess Diana koos väikeste printside Williami ja Harryga. Legendiks on saanud lugu Harryst. Täiskasvanute vestluses öeldi, et kuningannagi tuleb teejoomise ajaks kohale, mispeale küsinud Harry üllatunult, et kes see kuninganna on. Poisipõnnile selgitati, et vanaema ongi kuninganna.“ Ann Alari on oma elu jaganud Eesti ja Inglismaa vahel juba paarkümmend aastat. Tegutsemine (aja)kirjandusvaldkonnas ja mägimatkamise hobi on Anni viinud Inglismaa eri paikadesse, kuhu autor lugejagi kaasa võtab. Teekond peaks iseäranis meelepärane olema ajaloo-, kultuuri- ning kunstihuvilisele raamatusõbrale. Pandagu aga tassike teed valmis – ja rännak võib alata!