Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUKaljud ja kameeleonid
Peagi täiskasvanuikka jõudev kunstihuviline noormees Joel, kelle ema on põhjakäinud joodik ja isa ammuse tragöödia tõttu invaliidistunud, elab vaikses väikelinnas ning püüab juhutöödega endal hinge sees hoida. Karmi reaalsuse vaigistamiseks põgeneb ta aeg-ajalt fantaasiavalda, kus hakkavad järjekindlalt võimust võtma pimedad jõud. Kui saatus paiskab Joeli kokku jõukast perest pärit tüdrukuga, vallandub armastusest, vihkamisest, unistustest ja valedest läbipõimunud ohtlik sündmustejada, mis viib meeleheitlike tegudeni. Marek Kahro (snd 1987) debüütromaan Kaljud ja kameeleonid pälvis Tänapäeva 2010. aasta romaanivõistlusel III koha.
Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas
Arenguantropoloogiline uurimus. Käesolev raamat on esimene eestikeelne antropoloogiline uurimus Eesti ühiskonnast. Põhjalik ülevaade Eesti külaelust kujutab endast tausta, millelt mõista teravnenud suhteid inimeste vahel sotsialismist vabanenud, ent oma positsiooni kaotanud maaühiskonnas, aga ka pettumust ja lootusi, mida äratab välisrahadega ülesehitatud kogukonna arenguprogramm. Autor kirjeldab, kuidas elu keskuskülade paneelmajades nõrgenevate sugulussuhete, kadunud tööalaste seoste ja võrdsuskultuuri murenemise tingimustes toob kaasa põletava soovi üksteisest eemale hoida. Kuidas kogukonda luua püüdev arenguprogramm ja selle üritused, mis inimesi pealtnäha kokku toovad, tegelikult süvendavad eraldumist. Aet Annisti uurimus põhineb osalusvaatlusel kahes Kagu-Eesti keskuskülas. Ta vaatleb ühelt poolt Suurbritannia rahalise toe abil korraldatud osalusarengu programmi püüdlusi muuta kaks küla koostoimivaks kogu konnaks ja teiselt poolt inimeste igapäevast kooselu. Raamat paigutab inimlikud draamad koduühiskonnas ka võimutehnoloogiates toimunud üleilmsete muutuste konteksti ning esitab ülevaate arenguteooria ajaloost.
Mõrv Green Islandil
Kui ookeani kaldal väikeses majas sureb selle omanik, eakas daam, kelle ainsaks kaaslaseks oli juba aastatid vana poolpime kass, ei suuda keegi uskuda, et tegu on mõrvaga. Kui aga üksteise järel hakkavad Green Islandile saabuma nii noored kui ka aastates pärijad, muutub olukord põnevaks. Kas tõesti ihaldab see kirju seltskond maja, mis peab vaevalt vastu esimesele sügistormile. Ja siis leitakse vanadaami testament, mille avamisel selgub, et ta on määranud – põrunud nagu ta oli olnud kogu elu! – oma kassi ja maja ainupärijaks kõigile tundmatu mehe – Frank Steeli.
Ära süüdista mind
Kellele on kasulik John Key surm? Kas see oli enesetapp või hoopis mõrv? Kahtlusevari langeb kõigile, kes viibisid saatuslikul ööl tema villas: tütrele, pojale ja Johnny seksikale sõbratarile. Neil kõigil on motiiv, kuid samuti vettpidav alibi. Müsteeriumi asub uurima eradetektiiv Frank Steel, kes avastab, et villas viibis mõrvaööl veel teisigi saladuslikke külalisi.
Kord sa kahetsed
Jõudnud saalist pagevate inimeste vahelt lavani, nägi Frank rohelises valgussõõris lamavat naist. Naise juuksed olid leekivpunased, ta napp mustade litritega ülekülvatud kleit oli kerkinud lõuani ja vasakut rinda kaunistas üha suuremaks muutuv verelaik. Kas see oli Eve´i, Wanda või Jacklyni laip?
Lõbus ja ohutu
Kui raha ei jätku isegi teise kokteili jaoks, on olukord tõsine ja midagi tuleb kiiresti ette võtta. Kuid mida? Pangarööv? Väljapressimine? Kaubamajavargus?… Aga siiski on midagi, mis sobib suurepäraselt viiele noorele veetlevale daamile. Midagi, mis on lõbus ja ohutu. Ohutu?
Kokteil ühele
“Kokteil ühele?” Baarmeni puhmas kulmud kerkisid küsivalt. “Kokteil ühele,” kordas noor daam oma soovi kerge peanoogutusega kinnitades ja muigas pahuralt. Milline veider küsimus! Mees pidi ju nägema, et ta istub kahele mõeldud nurgalaus üksinda ja vaatab kärsitult tänavale, lootes leida teisel pool teed asuval parkimisplatsil sagivate inimeste hulgast baari poole kiirustavat tuttavat kogu. Ta oli oodanud üle kahe tunni ja tundis endas pahameelt kasvavat. Tavaliselt aeg venib, kui ootad. Ent mõnikord liigub kell ootaja jaoks isegi liiga kiiresti. Nii oli see ka täna. Harry oli lubanud tulla kell kaks, aga kellaosutid möödusid hüpeldes kahest, näitasid seejärel poolt kolme ja siis sai kell neli, kuid Harry ei avanud ust ega kiirustanud talle omase sütitava naeratusega ootaja poole. Tüdruk rüüpas kokteili, lükkas laubale langenud juuksesalgu kõrvale ja võttis väikesest lakknahast käekotist hõbedaselt sädeleva telefoni – mitmes kord see küll oli? – ning valis mehe numbri. Pärast hetkelist vaikust kostis kutsuv heli ning seejärel kõlas helin uuesti ja uuesti, kuid Harry ei vastanud. Nördinult pead vangutades viskas tüdruk telefoni kotti tagasi. Ilmselt oli Harry ta unustanud. Nii lihtne see siis oligi? Kuid ei! Teda ei hüljata nii kergesti… nii valutult. “Kaabakas!“ sosistas ta raevunult ja võpatas, sest oli end unustades oma mõtted sõnadesse vorminud. Ta vaatas piinlikkust tundes kiiresti väikeses baaris ringi. Ruumis viibis peale tema vai neli külastajat: vanahärra, kes põrnitses murelikult oma viskiklaasi, väljakutsuvalt sügava dekolteega helepunases kleidis hõbeblondiin ja kaks noort armunut, kes olid arvatavasti alles avastanud suudlemise võlu. Ükski neist ei pööranud talle tähelepanu. Naeratus elustas hetkeks tütarlapse nägu. Vaatamata närvesöövale ootamisele, lõbustas teda helepunases kleidis blondiini ahastav pilk, kui too jälgis noori armunuid ja pööras seejärel oma silmad morni vanahärra poole. Jumal tänatud, ohkas tüdruk, ta suutis veel naeratada, kuigi mõistis, et olukord oli nii tema kui ka hõbeblondiini jaoks troostitu. “Võtan veel ühe kokteili,” pöördus tütarlaps baarmeni poole ja lisas, et mehe solvavat märkust ära hoida, “kokteil ühele.” Baarmen tõstis pilgu ja asetas klaasi, mida ta oli püüdlikult hallika rätikuga hõõrunud, poleerimist ootavate, kuid mitte raasugi tuhmimate klaaside kõrvale riiulile, segas vaikides soovitud kokteili ja asetas selle kulmu kergitades tüdruku ette letile. “Meeldivat pärastlõunat!” soovis ta. Niisiis meeldivat pärastlõunat! Tütarlaps tõstis klaasi huultele ja rüüpas suure sõõmu. Millegipärast ei tekitanud martiini täna soovitud lõõgastavat rammestust, vaid pigem muutis iga lonks üha närvilisemaks. Tüdruk oli nüüd juba lootuse kaotanud. Oli selge, et Harry ei tule enam ja ta peab üksi edasi minema. Ta oli alati teadnud, et ühel päeval see juhtub, kuid teadmine ei muutnud olukorda kergemaks. Neid oli Harryga sidunud sõprus ja teineteise suurepärane mõistmine. Ta oli endale korduvalt kinnitanud, et nende vahel ei ole midagi enamat kui sõprus, kuid täna tuli tal tõele näkku vaadata: ta oli Harrysse armunud. Millal see oli juhtunud? Kuidas ta küll oli nii nõrgaks osutunud? Armumine oli luksus, mida ta ei olnud endale kunagi lubanud, ja nüüd tuli tal siiski selle eest maksta. Tüdruk rüüpas klaasist viimase piisa – see oli kolmas kokteil ühele – ja heitis pea kuklasse. Ei! Temaga ei käituta nii alatult. Ükski mees ei murra tema südant! Ta kookis kotist telefoni, kuulas mõne hetke kutsuvat heli, ja kui sellele ei järgnenud vastust, jättis telefoniomanikule teate: “Harry, sa veel kahetsed!” Tüdruku hääl oli rahulik, jäine ja väga madal. Heakskiitvalt pead noogutades haaras ta laualt koti, viskas telefoni kotti ja hakkas jooksujalu ukse poole minema, kuid ootamatult ta samm takerdus. Teda peatas hele kõlksatus ja hõbeblondiini kähe hirmukarje – kiiruga lahti jäänud kotist oli kukkunud baaripõrandale 32-kaliibriline hõbedane püstol.
Elu tervendavad meditatsioonid
Louise L. Hay, vaimne õpetaja ja lektor, on avaldanud 14 populaarset raamatut. Ta õpetab, kuidas kasutada oma loova jõu kogu potentsiaali eneseabiks ja -arenguks. Sellest raamatust võib leida elutarkust paljudest valdkondadest: armastus ja seksuaalsus, tervenemine ja surm, usk ja vaimne kasv. Need nõuanded tugevdavad keha ning rikastavad vaimu, samas on nad praktiliste teadmistena rakendatavad ka igapäevaelus.
Wanda, sa oled meeletu
Wanda näeb unes võluvat kassi verd limpsimas. Ta on kindel, et midagi hirmsat on juhtumas, sest tema unenäod lähevad alati täide. Ja mis kõige hullem – unenäokass on kuidagi kahtlaselt tema isa noore naise moodi.
Viljar Loor
“Võin julgelt öelda, et saavutasin tippspordis olles kõik, mis võimalik. Mul oli hea meeskond, suurepärased meeskonnakaaslased, teenekad treenerid. Olid võimalused oma võimete realiseerimiseks. Teha just seda, millest unistasid, mida soovisid,” ütles olümpiavõitja Viljar Loor. Eesti võrkpallilegendi Viljar Loori sportlasetee on harukordne. Viis korda järjest tuli Loor Nõukogude Liidu koondislasena Vana Maailma meistriks. Kaks korda maailmameistriks. Kahel korral võitis maailma karika. Oli osaline maailma võrkpalli rekordmängus, kui Nõukogude Liit kohtus 1982. aastal jalgpallipühamus Maracanal 96 000 pealtvaataja ees Brasiiliaga. Kõige tähtsamaks peab ta aga ikkagi Moskva olümpiakulda. “Olümpiavõit on maksimaalne tipp, kõrgemale pole sportlasel kuhugi püüelda,” kinnitas Loor.