João Lopes Marquesil on kulunud kümme aastat, et saada kinnitust aimdusele, mis valdas teda juba esimest korda Tallinnasse maandudes: Eesti on üle mõistuse naiselik. Kummaline kirdekaare rahvas, kelle feminiinsus jääb ametlikus statistikas varju. Ometi peegeldub just Eesti naistes Eesti elu ilu ja poeetika. Lisaks reale järeldustele leiate “Eesti ilu välimäärajast” vaateid tänast Eestit iseloomustavatele nähtustele, nagu noorte väljaränne, üksikemadus, Facebooki-maania, tragid väikelinna tüdrukud, mõõduvõtt soomlastega, homofoobsed eelarvamused, Eesti naiste kiindumus roosadesse toonidesse. Ja palju muud. Joćo Lopes Marques on Eestis elav Portugali kirjanik. ”Eesti ilu välimääraja” on tema sulest juba kolmas raamat, mis vaatleb ja analüüsib elu meie väikeses konnatiigis. Varem on ilmunud ”Minu ilus eksiil Eestis” ja ”Minu väga ilus eksiil Eestis”. Joćo lugusid iseloomustab pehme huumor, tema iroonia pole ründav, puudub tigedus ja agressiivsus, mida tänapäeval kahjuks nii tihti näeb. Siin raamatus on lugemisvara, mida saab mõnuga, jalad seinal, nautida.
Kinomehed imestavad ja lõõbivad tihti selle üle, miks Rein Maran oma soliidse ea kohta nii erakordselt nooruslik välja näeb. Seletus on, et siis, kui ta jälgib kusagil roostikus linde, passib puu otsas hunti, ilvest või kotkast, aeg tema jaoks seisab. Ja loodusfilme on ta teinud juba üle 40 aasta. Rohkem kui poolsada filmi – ühe mehe elutööks on seda arvatavasti küll ja küll. Rein Marani filmid ei ole klassikalised loodusfilmid, ammugi mitte võrreldavad nende loodus(filmi)sarjadega, mida kannab vaatajani tänane televisioon. Need filmid on omaette nähtus. Tema filmid on ühelt poolt nähtuna kirju ja kogukas kimp Eestimaa looduse lugusid, nüüd vaata, et juba lahutamatu osa eestlase loodusekujutlusest. Ja teisalt annavad need filmid kokku mingi peegelpildi selle maa rahva mentaliteedi süvahoovustest. Jaak Lõhmus filmiajakirjanik Raamatu lehekülgedelt saame lugeda, kuidas see suur filmikimp on valmis saanud ja mis filmide tegemise juures sündinud… Peale inimestest filmitegijatega seotud anekdootide räägib Maran ka sügavamatest, müstilisevõitu momentidest, millega ta looduses on kokku puutunud: soogaasidest moodustunud „rabaneitsite” tants, peopesal puhkava rästiku soojus, haavatud kajaka pilk.
„Minu väga ilus eksiil Eestis“ on kauaoodatud teine tulemine 13 kuud tagasi trükivalgust näinud ja laineid löönud raamatule „Minu ilus eksiil Eestis”. Autor Joćo Lopes Marques arutleb siin Eestile omaste fenomenide üle, nagu kaubanduskeskuste populaarsus, massiemigreerumine Austraaliasse, chihuahua’d Luis Vuittoni kottides, noorte tööpuudus ning paranormaalsed nähtused. Müsteerium üha suureneb ega anna asu: autor ei tea ikka veel, mis teda Kalamajas hoiab. Joćo Lopes Marques on ajakirjanik ja stsenarist, kes on sündinud Lissabonis 1971. aasta augustis ja resideerib 2004. aasta maist Eestis. Endalegi üllatuseks on ta siin elades kirjutanud romaanid „Iberiana“, „Terra Java“ ja „Mees, kes tahtis olla Lindbergh“, millest viimane on juba avaldatud ka eesti keeles.
Teekond püramiidide maale on olnud teekond unistuste, aga ka iseenda juurde. See tee sai alguse, kui inglise filoloogia viimase kursuse tudengina reisibüroos töötades Egiptusesse jõudsin, aga see võis ka alata juba lapsepõlveunistustes igavesest suvest, Tutanhamoni kuldehetest ja kummalistest rahvariietest. Eluteekond siinpool maakera on kestnud viis aastat, õlg õla kõrval abikaasa Mohamediga, egiptlasega, moslemiga, saatjateks meie lapsed Nadiin ja Omar. Eestlasena egiptlaste seas, moslemina moslemite hulgas kutsun nüüd teidki selle tegeliku elu loori taha piiluma, kuhu ise kunagi nii väga kiigata tahtsin, et kummutada eelarvamused ja avardada maailma veelgi.
Ma ei kavatsenud nii varases eas mälestusi avaldada, aga kui need jutuks tulid, leidsid paljud, nende seas ka Eesti Päevalehe peatoimetaja, et võiksin seda teha. Nõnda otsustasingi avaldada oma varem valmis kirjutatud ja tuleviku jaoks mõeldud meenutused Päevalehes järjejutuna ja nüüd eraldi raamatuna. Oma mälestused peaks kirja panema iga eestlane. Sellest kasvaks tuleviku ajaloolastele hindamatu materjal, mis muidugi oleks subjektiivne, aga tuhandete kirjutajate subjektiivsusest saaks kokku objektiivne pilt ajast, mil oleme elanud. Minul on olnud õnn elada murrangulisel ajal: Nõukogude aeg, laulev revolutsioon, üleminekuaeg, tänapäev… Loodetavasti on ees veelgi huvitavaid aegu ning mälestused ei lõpe nende sündmustega. Autor
Ning juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees!” Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”
Kiire elutempo sunnib meid ühel hetkel otsima lahendust, mis aitaks taastada ja hoida kontrolli oma töö ja isikliku elu üle. Heaks abimeheks sealjuures on raamat Praktiline ajajuhtimine, mis jagab põhjalikku ja kasulikku infot ajajuhtimise teemal. Raamatu autoriks on kogenud koolitaja Ardo Reinsalu, kelle poolt raamatusse kogutud ajajuhtimise reeglid on lihtsas ja selges keeles, homoorika alatooni ja ilmekate näidetega kirja pandud. Raamat ei tee lugejale ettekirjutusi vaid laseb igaühel leida just temale sobiva ajajuhtimise viisi. Autori väitel võimaldab ajajuhtimine tegeleda õigemate asjadega ja olla efektiivsem, lisaks aitab see liikluseeskiri määrata prioriteete ja valida sadade sissetulevate tegevuste seast välja just need õiged, mis viivad meid lähemale meie pikaajalistele eesmärkidele.
Jahtlaev Lennuk purjetas ümber maailma aastatel 1999-2001. See oli esimene purjekas, mis alustas ja lõpetas oma ümbermaailmareisi Tallinnas. Pooleteist aasta jooksul seilati ümber Hoorni ja Hea Lootuse neemede, saadi torme Atlandi ja Vaiksel ookeanil, hulbiti palaval Lõunamerel ja jäätunud Põhjamerel. Reisi kümnendaks aastapäevaks on ilmunud täiendatud trükk Tiit Pruuli raamatust „Eesti lipp ümber palli“, kus tuuakse ära paljude meeskonnaliikmete (Kaido Kama, Mart Saarsoo, Indrek Tarand jt) meenutusi sellest raskest reisist.
Fantastiline romaan «Aeliita» on kantud autori maailmaparanduslikust soovist ning viib lugeja Marsile. Fantastiline käsitlus on põnev, kokkukõlas moodsa teaduse saavutustega, kuid enam kui marslased oma peenendatud kultuuriga, haarab lugejat vene sõduri Gusevi kuju, kes vaid igavusest teeb kaasa sõidu maailmaruumi. Ta teostab hiilgavalt oma osa Marsi revolutsioonis, esinedes marslaste sihiteadliku vabadusevõitluse kõrval kehastatud ürgjõuna, kes purustab, kuna peab purustama, – arvestamata, miks ja milleks ta seda teeb. Romaanil oli laialdane menu, pääsedes ka kinoekraanile. Esmakordselt ilmus romaan 1922. a. ajakirjas «Krasjana Nov». Tõlkija
On aasta 1944. Punavägi on Eesti äsja vallutanud, vastne võim üritab käivitada uut, nõukogulikku elulaadi. Põline kooliõpetaja Aleksander Sooveer saabub koos naise ja nende kasvatada oleva tütrepojaga sõjast räsitud väikesesse Lepaku töölisasulasse, et seal kool käima panna. Nende kodu Varevere linnas on pommirünnakus tuleroaks saanud, kogu elu tuleb alustada uuesti, aga sootuks teisiti kui kunagi varem – punane riigikord on viinud turvatunde, tekitanud hirmu ja nõuab kogu elu jooksul pühaks peetud tõekspidamiste mahasalgamist. Majad jõe ääres on 2000. aasta romaanivõistlusel esiletõstetud teos.