Rootsi perekond leitakse surnuks gaasitatult oma kodust Hispaanias Costa del Solil. Õhtulehe reporter Annika Bengtzon saadetakse Marbellasse, et sealses Rootsi kogukonnas ärevust tekitanud kunagise sporditähe pere mõrva juurdlust jälgida. Annika suhted eksabikaasa Thomasega on pingelised ja ta ei tahaks kuidagi jätta lapsi mehe ja ta uue elukaaslase juurde. Ent üha kummalisem info mõrva ja hukkunud pere kohta äratab Annikas kustumatu huvi, tirides ta loosse, mille nii mõnegi tegelasega on ta juba varem kohtunud, ning kuhu on segatud narkokaubandus, rahapesu ja kättemaks… „Koht päikese all” on romaan, mille tegevus põikab nii natsi-Saksamaale, 1950. aastate Rootsi külaühiskonna pahupoolde kui ka tänapäeva Stockholmi, Costa del Soli ööellu ning Maroko kanepiistandustesse. Liza Marklund (snd 1962) on ajalehe Expressen kolumnist, UNICEFi hea tahte saadik ja kirjastuse Piratförlaget üks omanikke. Tema romaane on müüdud üle 15 miljoni eksemplari ja neid on tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde. Ta on Stieg Larssoni kõrval läbi ajaloo teine Rootsi autor, kelle teos on jõudnud New York Times’i müügiedetabeli tippu. 416 lk
“Kirikuehitajad” on sõjaeelse tuntud ärimehe Oskar Lõvi (1892–1977) ajaloolise triloogia kolmas raamat, mis ilmus esimest korda 1970. aastal Kanadas varjunime Jaan Järvalane all. Triloogia esimese osa “Veretasu” ja teise osa “Risti tähe all” kordustrükid on ilmunud ühiste kaante vahel samuti kirjastuses Varrak 2014. aastal. Romaani tegevus algab 1230. aastal, kui peategelane, Virumaa Avispea küla taluperenaine Linda saab suure üllatuse osaliseks. Tema kümme aastat tagasi Revala all lahingus taanlastega surnuks arvatud mees Õnnemeel jõuab ootamatult koos mõne teise malevlasega koju vangipõlvest galeeridel. Linda on aga vahepeal astunud kristlikku abiellu oma noorpõlve armastatu Võttelega ja neile on sündinud mitu last. Kuidas edasi elada? Kas kehtima jääb esimene abielu, mis sõlmiti hiieplatsil, kus küla nõid selle kinnitas manalaste juuresolekul ning esivanemate õnnistusel, või pärast ristiusu vastuvõtmist Riiast tulnud preestrite poolt sõlmitud abielu? Autor räägibki meile Avispea küla elanike elust mitme järgmise aasta vältel – alalisest murest lõivude tasumise pärast taanlaste foogtile, leivanappusest ja näljahädast ikalduste aastatel, meeste jagelemisest talumaade pärast, kadedusest ja kavalusest, tapmiskavatsustest ja foogti salapärasest mõrvast, salaja hiiel käimisest, aga ka kiriku ehitamise plaanidest, et pääseks seal oma palvetega Jumalale lähemale, pikkadest vaidlustest ja kõhklustest, enne kui tõesti üks kirik kerkib Järvamaale – Järva-Johannese kirik, mida rahvas hiljem hakkas kutsuma Järva-Jaani kirikuks, ja teine Virumaale Ebavere mäe alla. Linda, ristitud nimega Maarja, oli selle kiriku mõtte algataja ja tema mälestuseks nimetatakse kirik Väike-Maarja kirikuks. Autori soov on kirjutades olnud, et tema romaanid oleksid “väikeseks mälestusmärgiks meie esivanematele kaugeist ununenud päevist” ja tunnistuseks oma rahva võitlusvaimust ja püsimajäämisest ajaloo keerdkäikudes. 344 lk
Suvi 1994, üks kuumemaid suvesid, mida Rootsis üldse mäletatakse. Rootslased istuvad kui paigale naelutatult telerite ees ja jälgivad MM-võistlusi jalgpallis. Aga Ystadi kriminaalpolitsei komissari Kurt Wallanderi jaoks ei kujune see suvi mitte jalgpallisündmuseks, vaid hirmuunenäoks. Suvise vaikelu katkestab noore naise enesepõletamine linnalähedase talu rapsipõllul. Kohe selle järel asub tegevusse sarimõrvar, kelle roimad muutuvad kord-korralt ikka elajalikumaks. Wallanderi ja tema kolleegide jaoks algab võidujooks ajaga, nad peavad järjest kiirendama oma meeleheitlikke pingutusi. Kas nad suudavad tabada mõrvari, enne kui see taas tegutsema asub? Ja kes on järgmine ohver? Henning Mankell on oma romaanidega Ystadi kriminaalpolitseinikust Kurt Wallanderist tõusnud kindlalt rootsi kriminaalkirjanduse tippu ja saanud üheks loetavamaks autoriks. 416 lk
Ühel palaval ööl Damaskuses Süürias 1980. aastate alguses jätab Ameerika agent oma vastsündinud lapse ebakindla saatuse hooleks. See on reetmine, mida ta ei suuda endale hiljem iialgi andestada. Oma mineviku eest põgeneb ta Liibanoni, Afganistani, Iraaki – ükskõik kuhu, kus stress ja oht lasevad tal unustada. Kuni lõpuks ei saa ta end tõe eest enam varjata ja jõuab kätte aeg teha otsustav valik. Kolmkümmend aastat hiljem võtab Euroopa Liidus töötava Rootsi juristi Klara Walldeéniga ühendust tema kunagine kallim Mahmoud Shammosh, kes uurib sõjakuritegusid. Tal on vaja Klara abi juhustlikult tema valdusesse sattunud info käsitlemiseks – see on salajane informatsioon, mille varjamise nimel on võimsad jõud valmis kõike tegema. Üleöö muutuvad Klara ja Mahmoud tagaaetavateks, nad põgenevad läbi talvise Euroopa, kus piirid riikide vahel on sama haprad nagu sõprade ja vaenlaste, tõe ja vale, mineviku ja nüüdisaja vahel. „Ujuja” on põnevusromaan süüst ja selle heastamisest. Mineviku olulisusest ja taagast. Ja sellest, et iseenda eest pole võimalik põgeneda. Joakim Zander (sünd. 1975) elab oma perega Helsingis, kus ta töötab Euroopa Liidu juristina. Ta on töötanud kümme aastat Brüsselis Euroopa Liidu erinevates ametkondades ja kaitsnud Maastrichti ülikoolis õigusteaduse doktori kraadi.
Jack Reacher ei ole mees, kellele tikutakse väga kergesti küüti pakkuma – ja eriti veel juhul, kui tal on parajasti puruks löödud ja halvasti lapitud nina. Seepärast oli tema kõrval peatunud auto vägagi teretulnud. Õige pea aga hakkab Reacher mõistma, et autos istuvad kaks meest ja üks naine valetavad kõige kohta, mida ta küsib. Kui politsei üsna varsti auto peatab, hakkab Reacheril tekkima selge ettekujutus, miks ta autosse võeti – kuidas aga nüüd sellest olukorrast välja tulla ja selgusele jõuda, mis siis õieti neil tundmatutel teoksil on?
Tessa Gray peaks olema õnnelik – eks ole ju kõik pruudid õnnelikud. Ent ajal kui neiu valmistub pulmadeks, hakkab Londoni Instituudi varjuküttide ümber silmus koomale tõmbuma. Lagedale ilmuv uus deemon on vere ja salasidemete kaudu ühendatud Mortmainiga – mehega, kes on loonud varjuküttide hävitamiseks armee halastamatutest kellavärgikoletistest. Mortmainil on oma plaani teostamiseks vaja veel ainult Tessat. Ning Jem ja Will, noormehed, kellel on ühepalju õigust Tessa südamele, teevad kõik, et teda päästa. Selle raamatuga jõuab lõpule “Põrgu sõdalased” – peadpööritavalt põnev triloogia täis hädaohtusid ja reetmist, saladusi ja võluväge. “Kellavärgiga printsessi” traagiline lugu toimub 19. sajandi keskel Põhja-Inglismaal hämaras Yorgi Instituudis ja järellugu toob lugeja 21. sajandisse. Kas Tessa Gray võimed ja kaitsev kellavärgiingel suudavad kuratliku armee elustamist takistada?
„Varjutus” on esimene raamat John Banville’i Alex Cleave’i triloogiast ning sellele järgnesid veel „Surilina” ja „Vana valgus”. Romaani alguses lahkub tuntud näitleja Alex Cleave lavalt ja kodust ning pöördub tagasi kodumajja ühes väikelinnas. Ta tahabki avalikust elust tagasi tõmbuda, kuid ei suuda pääseda mälestuste, viirastuslike kogude, vanade ja uute hirmude ning tütre pärast muretsemise eest. Banville’i romaan on väga poeetiline lugu tundlikust ja intelligentsest inimesest, kes püüab mõista, miks ta elu on kulgenud just nii, ning üritab enda vastu ausaks jäädes otsi kokku tõmmata.
Jon Steele’i sõjareportaaži klassikaks saanud autobiograafiline teos „Sõjasõltlane“ viib lugeja Gruusia kodusõtta, Nõukogude Liidu langemise aegsesse Moskvasse, keset Ruanda genotsiidi ja sõda Bosnias 1993.–1994. aastal. Raamat on ühtaegu pihtimus ja arutlus kriisikollete teleoperaatori töö paradoksidest. Peituda kaamera taha ja filmida, selle asemel et appi minna, uskudes samas, et ainus, mis võib aidata, on süütult hukkunud inimeste loo jutustamine maailmale. Samas teadmine, et pildid ununevad kergesti ja kahjuks ei saa teleekraanid verd joosta. Teadmine, et viimane asi, mida nägi snaipri poolt kõrri tulistatud väike tüdruk Sarajevo tänaval, oli tema enese suremise peegeldus talle näkku suunatud kaamera objektiivil. Tunne, et kõike seda jäädvustanuna ei saa enam kuuluda normaalsesse ellu, et ainus tõeline elu ongi surma piiril, kui sõjamöll narkootikumina verre valgub, või ainus kodu kõrvetavatel Aafrika lagendikel koos 50 000 kooleraepideemiasse sureva sõjapõgenikuga.
Cronin jätkab sealt, kus jäid pooleli „Teekonna” seiklused, kuid kandub ka tagasi, aega enne seda kui vallandus viirus, mis tekitas maakeral katastroofi. Inimesed püüavad endiselt mingil moel mõista, kuidas uues olukorras elada, kaksteist esialgset nakatunut on loonud oma telepaatilised armeed ja keset kõike seda kõnnib endiselt Amy, mõistatuslik tüdruk, kes liigub ringi otsekui lunastaja. Temaga on liitunud oma kindluslinnast väljatunginud seltskond ning seiklusi selles katastroofijärgses maailmas jätkub neile kuhjaga. Cronini sünget maailmalõpunägemust eristab paljudest teistest samalaadsetest romaanidest kindlasti see, et tegu on väga hästi kirjutatud raamatuga. Enne „Teekonda” oli Cronin kirjutanud väga viimistletud proosat ning tema stiil ja kirjutamisoskus teevad äärmiselt nauditavaks ka selle põnevustriloogia.
Victoria-aegse Londoni maagiast küllastunud allilma kistuna avastab Tessa Gray, et on hakanud järjest enam kiinduma Jemisse, aga haihtunud pole ka piinav tõmme seletamatult tujuka Willi poole. Midagi näikse Willis siiski pikkamööda muutuvat – müür, mille ta enda ümber on püstitanud, oleks nagu hakanud murenema. Kas Magistri leidmine võimaldaks hämaratest meeleoludest muserdatud noormehel vabaneda piinavatest saladustest ning annaks ühtlasi vastuse Tessa küsimusele, kes ta on ja mis on siin maailmas tema elu eesmärk? Tõeotsingud ähvardavad saada kolmele sõbrale hukatuslikuks: üks nende lähiringist osutub reeturiks ja Tessa ei suuda ikka veel oma tunnetes selgusele jõuda. Sarja „Põrgu sõdalased” teises raamatus jätkuvad Cassandra Clare’i „Surmava arsenali” sarja varjuküttide varasema põlvkonna seiklused udusel ja vihmasel Inglismaal.