Kui praegune koolitaja ja endine ajakirjanik Kristjan Otsmann ei oleks ühel 2002. aasta varahommikul otsustanud argipäeva türanniale lõppu teha, siis tõlgitaks ajajuhtimise käsiraamatuid tänini teistest keeltest. Õnneks läks teisiti ja Kristjani argielust eluga väljatulemise põhitõed on kättesaadavad niihästi tema koolitustel kui ka nüüd nende kaante vahel. Sellest raamatust leiad praktilisi näpunäiteid, kuidas vältida läbipõlemissündroomi, võõrandumist lähedastest ja uppumist hõivetöö mädasohu. Ja kuidas teha nii, et õhtul oleks võimalik hea tuju ja tänuga möödunud päevale tagasi vaadata. Laiemalt võttes saad käesolevast raamatust teada, mida ja kuidas ise ära teha, et Sinu ja Su lähedaste elu muutuks paremaks. „Hetk“ on raamat just Sulle, kui oled märganud, et segadus Sinu ümber ei ole enam ammu sajaprotsendiliselt loominguline.
Ülimastaapse haardega Gort Ashryn jutustab Anton Irv VIII, Eesti Vabadussõja teenimatult vähetuntud kangelase klooni saaga 1000 aasta pärast aset leidvates tulevikusõdades. Aastatel 2009 ja 2010 Eesti Ulmeühingu auhinna Stalker pälvinud triloogia viimases osas juhib Anton invasiooni minevikku, et väärata inimeste omavahelise sõja aina meeleheitlikumaid pöördeid võtvat kulgu. Sõda on küll karm, aga rahu osutub veel karmimaks.
Gort Ashryni triloogia teises osas jätkub kapten Anton Irv VIII, Eesti Vabadussõja kangelase kaheksanda klooni lugu inimese ja sõdurina ligi tuhat aastat pärast meie aega. Pärast pikka pausi on inimkond taas jõudnud omavahelise sõjani ning piirid inim- ja tehisintellekti vahel hakkavad hägustuma.
2008. aasta märtsis täitub viis aastat USA invasioonist Iraaki, kus ka Eesti on aidanud koalitsioonivägede koosseisus korda majja lüüa. Kümme aastat Eesti Päevalehes töötanud ajakirjanik Ivar Soopan võtab selles raamatus kokku oma kolm reisi Iraaki, kus ta nägi kõike muud kui korda. Autor keskendub peamiselt väljaspool sõjaväeosi Bagdadis ning mujal Iraagis kogetule ning kirjeldab, millised ohud varitsesid sõjapiirkonnas töötavaid ajakirjanikke üldiselt ja milliseid ohuolukordi ta ise läbi elas. Ta ei peatu pikalt poliitilistel teemadel, kuigi ka sellest tuleb juttu, vaid räägib enda läbielatu kaudu sealsest elust.
Rävel oli juba ukse juures, kui kuulis selja taga vaikset häält: „Doktor Rävel!” Ta pöördus järsult ringi. „Kas te võite mulle öelda, mis mul viga on?” „Teil on neerud haiged.” „Kas väga haiged, doktor Rävel?” „Jah, Rita.” Rävel nimetas teda enese märkamata eesnime pidi. „Tänan, doktor.”
"Siinpool paradiisi" on esimene raamat triloogias, mis räägib kirurg Toomas Hinnovi loo. Paljudele asjassepühendatuile võivad peategelase Toomas Hinnovi tagant paista tuntud arstiteadlase Arnold Seppo (1917-1980) elukäigu ja karakteri kontuurid. Seda autor ei eitagi, kuigi on tegelaskujude loomisel kasutanud ohtrasti kirjanikufantaasiat. Teos hõlmab Hinnovi elu esimest perioodi – varast noorust, sõjapäevi, kirurgitöö algus Tartus kuni ülekohtuse arreteerimiseni stalinismi lõpuaastatel. Raamatule järgnevad "Provintsiarst" ning "Hüvastijätt".
Vana hea klassika L. Leslie Brooke illustratsioonidega. Raamat on trükitähtedega.
Jutustus raudse iseloomuga poisist kes elu keerdkäikudes ja sekeldustes – mida poiste elus ju ikka ette tuleb – alati inimeseks jääb ja selja sirge hoiab. […] „Ma polegi enam laps, vaid suur poiss.” „Seda nüüd küll, aga meile, vanadele, oled ikkagi laps.” Nii siis jäigi. Jaan talitas nüüd veel hoolsamini hoovis ja puukuuris, pühkis tänavat ja käis pesu viimas. Aga õhtuti võttis tänavanurgalt putkamehelt lehti, lippas mööda tänavaid ja tõi õhtuks paarkümmend senti koju. Tuleva kuu algusest otsustas päris lehepoisiks hakata ja kontorist lehed võtta. „Ega aita midagi,” kinnitas ta endale sageli, „tuleb endal hakata seda elu korraldama ja seadma.” […]
Parijõe jutukogumik hallist külaelust lapse silmade läbi koos väikese inimese rõõmude ja muredega, omamoodi maailmaavastamiste, õnnestumiste ja ka esimeste pettumuste lood kui sirgutakse ja kasvatakse tehes harjutusi iseseivaks eluks. Kogu sisaldab jutte: Jaksu moonaküla, Vanaviisi-jutud, Jüripäev, Kalle Kusti, Vilu Jaan ja Kure Kaarel karjas, Esimesed napsid, Kättemaks, Siberisse, Mätliku Joosep. […] Viimati kohmas Mätliku Joosep küsida, poolhäbenedes ja kartlikult: „Kas seal Siberis ka vareseid on ja varblasi…? Seda tahtsin küsida.” Kalle Kusti täiendas küsimust omalt poolt: „Ja kas puud on samasugused nagu siingi, või on kuidagi teistmoodi… võõramaa puud, nagu kasvuhoones?” „Ha,” naeris Peeter. „Vaata, mis nemad ei taha. Aga tõepoolest ei mäleta, kas nägin seal varest ja varblast… mitte ei tule meelde. Naljakas, kuidas ma seda ei pannud tähele. Aga puid on samasuguseid kui meilgi, on ka teistsuguseid, kuid puu ikka puu.” […]