Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUJaak Lipso
Kahtluseta on maailmameister Jaak Lipso Eesti kuulsusrikka korvpalliajaloo nimekamaid tegijad. Võibolla kõigist nimekaim. Lipso tiitlid räägivad iseenda eest: üks kolmest mehest, kes tulnud maailmameistriks, ainsana võitnud kaks olümpiamedalit, võrdselt Ilmar Kullami ja Priit Tomsoniga kolmekordne Euroopa meister, ainsa eestlasena kahekordne Euroopa meistrite karikavõitja, rekordiliselt kuus korda tulnud Nõukogude Liidu meistriks, ainsana tunnistatud suurriigi aasta parimaks keskmängijaks…
Viienäpu
"Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib. Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli. Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood. Külalistele tundub, et on. Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema. Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru? Māra Zālīte (1952) on Krasnojarski krais, küüditatute perekonnas sündinud Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Zālīte looming sai Lätis tuntuks juba 1970. aastatel, mil ilmusid tema esimesed luuletused. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid. Lisaks luulele on ta kirjutanud ka laulutekste, oratooriumite tekste ning libretosid mitmete läti heliloojate loomingule, nagu Raimonds Pauls, Zigmars Liepiņš, Pēteris Vasks jt. Zālīte seni kõige tuntum teos oli 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte talle omasel moel kasutas nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus selle parasjagu valitseva poliitilise olukorraga. Romaan „Viienäpu” on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see pälvis 2014.aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobiograafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapse”.
Elamise ja suremise kunst. Elu ja surma pühitsemine
"Elu kestab pikka aega – seitsekümmend, sada aastat. Surm on intensiivne, sest see ei kesta pikka aega – see kestab vaid hetke; see tuleb tervikuna, mitte fragmentaarselt. See on nii intensiivne, et midagi intensiivsemat polegi. Kui me mõtleme surmast, hakkame kartma, aga kui me pole elus enam millegi külge klammerdunud, siis võib surm kas või praegu tulla ja sa tervitad seda. Siis oled minekuks täiesti valmis. Selline vabadus on kõigi inimeste religioossete otsingute eesmärk. Olles vaba klammerdumisest, oled vaba surmast. Olles vaba klammerdumisest, suudad siseneda universumi valgusesse ja saada sellega üheks. Ja see on suurim õnnistus, ülim ekstaas, kus enam midagi muud pole olemas. Sa oled koju jõudnud. Kuidas ennast ette valmistada, nii et kui surm tuleb, oled rahulik, täielikult virge ja teadlik, ootamas, valmis surmaga kaasa minema, valmis sellele järgnema ja seda omaks võtma? Just sellest Osho „Elamise ja suremise kunst” räägibki. Osho (1931–1990) on üks tuntumaid ja provokatiivsemaid ¬tänapäeva müstikuid. Londoni Sunday Times nimetas Oshot ¬üheks „20. sajandi tegijaks”; kirjanik Tom Robbins aga „kõige ohtlikumaks inimeseks pärast Jeesus Kristust”. Tema õpetuste mõju on üha kasvanud ning jõuab vaimsete otsijateni kõikjal -maailmas
Minu Pariis
Kuhu kadusid Chaneli parukad? Miks tahab Pariisi korteriomanik näha üürniku tuludeklaratsiooni? Milline oli mu kapisuurune katusekorter? Kus on Pariisis prestii˛ne elada? Kuidas moeshowle modelle valitakse? Milline on tõeline pariisitar? Millised on Pariisi huvitavamad restoranid? Kui palju prantslane puhkab?… Selles raamatus leiate vastused nii neile kui paljudele teistele küsimustele. See on lõbus antropoloogiline vaatlus, kus absurdsed situatsioonid vahelduvad konkreetsete ellujäämisnäpunäidetega ning kus ma jutustan oma tähelepanekustest Prantsusmaa ja prantslaste ning Pariisi ja pariislaste kohta. Teie ees on väike sissevaade prantslaste igapäevaellu, nende veidrustesse, kommetesse ja harjumustesse. Kuid see on ka minu lugu – sellest, kuidas uude keskkonda sattusin ja kuidas siin kohaneda tuli.
Kas süda on ümmargune?
See on aus ülestunnistus ja püüd aru saada ühest huvitavast, peaaegu uskumatust eluperioodist: kuidas ma 24-aastaselt läksin laia ilma rändama koos ühe väga erilise ja imeliku inimesega, ekstsentrikust ehtekaupmehe Harriga – „vana hipi”, „metsjeesus” ja muud sellised nimetused tulid inimestele keelele teda nähes. Oma rännakul kohtasin palju huvitavaid inimesi, tähtsamad neist olid vana laevakapten Marco ja ilmarändur Djellah. Kümme aastat hiljem läksin ma tagasi, et neid leida ja iseend mõistma hakata.
Kodaniku kanepilugemik. Kõik, mida igaüks peaks teadma kannabinoididest
Esseekogumik kanepist ja kanepipoliitikast
Aja jälg kivis. Austria ja Saksamaa
Sarja viienda raamatu rännud viivad kahte lahutamatute ajaloosidemetega ühendatud riiki – Austriasse ja Saksamaale. Külastame kaunist klassikalist Viini ja Mozarti linna Saltzburgi. Käime ära ka Obersalzbergis, kus kunagi oli killuke seda ajalugu, mille üle sakslased uhked ei ole – Hitleri esindusresidents Berghof. Edasi viib reis Baierimaa pealinna Münchenisse, Kölni ning nukra saatusega Dresdenisse. Reisi lõpetame Berliinis legendaarsel Kurfürstendammil – ühel noist maailmalinnade tänavatest, mis iial ei maga.
Aja jälg kivis. Inglismaa
Saareriigis Inglismaal on hulk põnevaid paiku, millest Helgi Erilaid raadiosaates „Aja jälg kivis” juttu on teinud. Osa neist on jõudnud siia raamatusse. Rändame müstilisse Stonehenge’i, kus seisab iidne hiigelkividest ring, vanim esiajaloo ehitis Euroopas. Pealinnas Londonis külastame Towerit, parlamendihoonet, kirikuid, paleesid ja Shakespeare’i teatrit. Windsoris kiikame kuninganna Elizabeth II lemmiklossi, Canterburys keskaegsesse katedraali ja rannikulinnas Brightonis eksootilisse kuninglikku paviljoni.
Aja jälg kivis. Hispaania
See on neljas „Aja jälg kivis“ – rännakud suurde, uhkesse ja salapärasesse Hispaaniasse. Külastame ajaloolist Madridi ja muidugi Barcelonat, mõistatuslikku Antonio Gaudí linna. Käime ära Andaluusias ja Kastiilias ning liigume mööda vapustavalt kaunist mägiteed Rondasse, kuhu sealne härjavõitluse areen on otsekui magnetiga ligi tõmmanud kuulsaid mehelikke mehi eesotsas Ernest Hemingwayga. Lõpuks tõuseme köisraudteel Gibraltari kaljule Ibeeria poolsaare kõige lõunapoolsemas tipus, et üle kitsa väina silmitseda uduses kauguses paistvat Aafrika mandrit.
Aja jälg kivis. Madalmaad
Sarja seitsmes raamat kutsub lugeja seekord kolme Loode-Euroopa riiki, mis on moodustanud Beneluxi nime kandva majandusühenduse. BElgium, NEtherland, LUXembourg. Belgia, Holland ja Luxembourg. Kaht esimest tunneme ju ka Madalmaadena. Varem on ilmunud samast sarjast Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Hispaania, Austria ja Saksamaa ja Kreeka.