MÕRTSUKAS, FILANTROOP, NARKODIILER, POLIITIK, SAATAN, PÜHAK: Pablo Escobari kirjeldamiseks on palju erinevaid nimetusi kasutatud, kuid üks on vaieldamatu – ta on LEGEND. Ta on vastutav tuhandete inimeste tapmisete eest, tema kokaiini veeti igasse maailma nurka, teda valiti parlamenti, ta ehitas ise endale vangla ja semutses presidentidega. Rohkem kui 20 miljardi dollari suuruse varaga, mille ta aastate jooksul hirmu, tapmiste ja kriminaalse leidlikkusega kokku ajas, olid tema ambitsioonid sama piiritud ja küllastumatud kui vägivald. Käesolev raamat on David Fisheri poolt kirja pandud tuginedes Pablo Escobari venna Roberto ütlustel. Roberto oli Pablo paremaks käeks ning usaldusisikuks terve elu, töötades tema raamatupidaja ning finantsnõunikuna. Ameerikas on raamat ilmunud ka nime all "Accountant story".
Ühel varasel sügishommikul tuuakse Hansenite abielupaari välistrepile imik. Rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem läheb Eike Hansen samasse maakohta selgitama oma päritolusaladust. Seda lahendada püüdes saab ta aru, kui palju määravad inimese elus juhused ja kui palju teadlikud valikud. Veel mõned aastad hiljem kirjutab ta kõige põhjal romaani "Metsa tütar", mis kujuneb üheks etapiks ta isepäisel, otsinguid ja loobumisi täis kirjanikuteel. "Eike" on üheaegselt romaan nii elust kui ka kirjandusest, selles liigutakse elutegelikkuse ja kirjandusliku väljamõeldise maailma piirimail.
Sarja „Tööõigus 2009“ kolmandas raamatus käsitletakse töölepingu seaduse sätted, eriti töölepingu lõpetamise küsimusi, mis eeldavad hoolikat võlaõiguslike üldpõhimõtete järgimist. Iga töölepingu ülesütlemise juhul tuleb kaaluda, mis on mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõttega. Just töölepingu lõpetamise ja poolte vastutuse teemad põhjustavad enim töövaidlusi.
Eesti rahvustoidud soome keeles. Tämä on ensimmäinen virolainen e-keittokirja markkinoilla. Tässä kirjassa esittelemme sinulle perinteisiä virolaisia ruokia. Niitä on Virossa syöty vuosisatojen ajan ja edelleenkin niitä arvostetaan. Lukuisat niistä ovat helposti valmistettavia sinulle ja kotoisista ruokatarvikkeista. Niiden maku on kuitenkin varmasti ainutlaatuinen.
Pärast pikka ja erakordselt sündmusterikast elu jõuab Allan Karlsson vanadekodusse ja ühel päeval on paratamatult käes kolme numbriga tähistatav sünnipäev. Kohal on valla volikogu esimees ja kohaliku ajalehe esindaja. Allanile on aga ees terendav nii vastumeelne, et ta ronib toaaknast välja ja põgeneb oma sünnipäevapeolt. Kiiruga haarab ta bussijaamast kaasa kohvri, mida tal paluti hetkeks valvata, ning peagi on tal kannul nii kurikaeltest kohvriomanikud kui ka politsei. Romaan jutustab Allani kuu aega kestnud tagaajamisest läbi Rootsi. Kuid see on ka reis läbi 20. sajandi ajaloo ja piiritult muretu Allani eluloo. Kuidas sattus Allan tulevase president Trumaniga õhtust sööma? Ja sõitis Churchilliga lennukis ning esimees Mao noore naisega jõelaeval? Ehkki Allanil puudub igasugune huvi poliitika ja religiooni vastu, kujunevad asjaolud siiski sellisteks, et ta mõjutab ainuüksi oma olemasoluga enamikku 20. sajandi olulisemaid sündmusi. Jonas Jonasson (s 1961) on ajakirjanik, kelle esikromaan „Saja-aastane…“ oli 2010. aasta enimmüüdud raamat Rootsis. Raamatut tõlgitakse juba 25 keelde ning selle põhjal valminud film jõuab ekraanile 2013. aasta lõpus.
Omapärane fragmentaarium elust lähimineviku Peterburis ja samas 21. sajandi eesti naise kiri kolmveerand sajandit tagasi elanud venelannast vaaremale. Loo minategelane satub mitmeks aastaks maale, mis ei kuulu kaugeltki tema lemmikute hulka, ja seisab seal ootamatult silmitsi iseenda perekonnalooga, mille on seni eelistanud maha vaikida. Nõtkelt ja poeetiliselt mõtiskleb autor selle üle, mis siis tegelikult sunnib inimesi ette võtma pikki rännakuid piisakese vere pärast, mis enamasti jääbki leidmata. Kolme ja poole Peterburi-aasta järel on selle loo jutustaja oma vere küsimuses ehk sama rumal kui enne, ent tema album on täis pilte, mis teevad ta õnnelikuks. „Vene veri” on lugu kohanemisest, mäletamisest ja unustamisest, aga ennekõike sellest, et veri tõmbab lõppude lõpuks ikka vere poole – kui ainult teaks, mis või kus see veri on. Kai Aareleid (snd 1972) on hariduselt dramaturg ning töötab tõlkija ja toimetajana. “Vene veri” on autori esimene proosaraamat.
Kui Tiffany Aching Talveseppa suudles, tundsid selle mõju kõik, kes kuidagiviisi võlujõuga kokku puutusid. Ja kusagil ärkas keegi – keegi, kes kandis endas nii hirmsat vihkamist, et tal polnud võimalik rahu saada. Võib-olla ei olekski ta Tiffanyt kohe üles leidnud, kui keegi hoopiski ootamatu inimene talle ühe arusaamatuse tõttu teed poleks näidanud. Tiffanyl ei oleks aega selle kõigega tegelda, sest tal jätkub toimetusi kuhjaga. Vana parun sureb, tema kohale asub Roland ja valmistub pulmadeks oma hapra ja pidevalt vesistava pruudiga, külas aset leidnud sündmused on üsna karmid ning siis järsku ilmub veel Tiffany ette ilma silmadeta mees, kellega koos käib kohutav hais – vihkamise lehk. Kuigi Tiffany leiab lisaks tilludele vabameestele ja vanadele sõpradele veel uusi ja ootamatuid liitlasi, tuleb viimane võitlus tal üksi maha pidada, kui ta tahab, et teised, vanemad nõiad temast lugu peaksid.
Raamat koondab endas kolme nn. muinasaja-saagade žanri kuuluvat teksti, mis algselt on kirjutatud vanapõhja e. vanaislandi keeles ning pärinevad 13.–14. sajandist. „Hervöri ja Heišreki saaga“ põhineb väga iidsel kangelasluulel, millest osa on põhjust pidada vanemaks ka „Vanema Edda“ luuletustest. Samuti leidub selles unikaalne kogu vanapõhja mõistatusi. „Ühekäelise Egili ja Įsmundr Berserkitapja saaga“ on oskuslikult kirjutatud ja tempoka süžeega viikingisaaga, milles leidub hulgaliselt seoseid vanapõhja mütoloogia ja rahvapärimusega. „Eirekr Ränduri saaga“ on seevastu väga õpetatud ning allegoorilist lugemist nõudev tekst, millel on lähedased seosed keskaegse kõrgkirikliku kontekstiga ning ilmne kristlik moraal. Ühest küljest jätkab raamat „Völsungite saaga“ tõlkimisega alguse saanud suunda ning vahendab eesti keelde järjekordse annuse fantastilisemat laadi saagakirjandust, teisalt püüab see aga avardada kättesaadava tekstikorpuse piire ka kvalitatiivses mõttes ning tuua lugejani tekste, mis on mõnevõrra eriilmelised, seda vaatamata tõigale, et neid kõiki on – vahest parema klassifikatsiooni puudumisel – liigitatud ühise nimetaja alla.
See on tõestisündinud lugu Anna Sundbergist, noorest heal järjel keskklassi rootsi naisest, kes liitub džihadistidega ja jääb nendega 16 aastaks. Tema lugu saab alguse 1994. aastal üksikust salafistide grupeeringust Rootsis. Naine järgneb oma abikaasale, kelle USA kuulutab hiljem ülemaailmselt tagaotsitavaks terroristiks, ning satub nii Tšetšeenias asuvasse salajasse treeninglaagrisse kui ka Bashar al-Assadi vanglasüsteemi. Anna Sundbergi tunnistus on erakordne ja seda ka rahvusvahelises plaanis. Islam oli esialgu naise jaoks täiesti uus viis maailma tõlgendada. Ta oli võlutud kenadest usule pühendunud meestest, keda näis huvitavat rohkem naiste sisemine ilu kui väljanägemine. Ent Anna Sundberg pigistas silmad kinni paljude selliste asjade ees, mis oli meeste käitumises ebainimlikku ja isegi kuritegelikku. Vaid mõned mehed, ja peaaegu mitte ükski naine, on julgenud või saanud avalikult rääkida džihadistide igapäevaelust. Lugu, mille Anna raamatu kaasautori Jesper Huori abil esitab, on korraga intrigeeriv ja hirmutav. See on tema tee ekstremismi ja sealt välja. Ta soovib oma jutustusega näidata, et oma elu on võimalik muuta ja inimesed ei pea elama salapärase plekiga oma minevikus. „Ma tahan, et mu lapsed võiksid olla minu üle uhked, et julgesin seda teha,” kirjutab Anna.
40 aastat tagasi esmakordselt trükivalgust näinud raamatu „Elu pärast elu“ ilmumine sai pöördeliseks sündmuseks, millest alates räägitakse hinge surematusest ja surmajärgsest elust kui nähtustest, mille kohta on hulk tõendeid ja mida on võimalik uurida teaduslike meetoditega. Raymond Moody uurimused on avanud meile täiesti uue vaate elule ja surmale ning lisanud meie keelepruuki mõiste „surmalähedane kogemus“. Küsimusele, miks selliseid avastusi varem ei tehtud, annab Moody lihtsa vastuse: „Meditsiin ei olnud piisavalt kaugele arenenud ja meedikutel polnud kasutada tänapäevaseid elustamisvahendeid – kliinilise surma üle elanud inimesi, kes meile surmajärgsest elust kõneleda saavad, poleks varem suudetud päästa. „Elu pärast elu“ on lootusrikas teos, mis leevendab surmahirmu ja leina. “Dr Moody pöördeline teos on teinud tuntuks mõiste “surmalähedane kogemus” ja osutanud, et inimesed on rääkinud sarnastest kogemustest juba aastatuhandeid kõikjal maailmas … Ta on laiendanud teaduslikku arusaama teadvuse olemusest ja kogu eksistentsist. Tänu dr Moodyle pole inimkond enam kunagi endine.” Eben Alexander, MD Raymond A. Moody Jr, PhD, MD on kogu maailmas tuntud teadlane, lektor ja uurija, keda peetakse parimaks asjatundjaks surmalähedaste kogemuste vallas.