Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUMardika umb ehk minu väike hullumaja
Romaan „Mardika umb” kujutab paari aasta tagust aega, kui masust ei teatud veel midagi. Mõne noore inimese peas tärkab mõte kuulutada raha jumalaks, kummardada seda ning ülistada, nagu ülistatakse teisigi jumalaid. Öeldud-tehtud – mõte viiaksegi ellu. Selle teema kõrval kirjeldatakse peategelase, tema perekonna ja naabrite kohati lõbusat, aga vahel ka üsna veidrat igapäevaelu Mardika umbtänavas asuvas väikeses korrusmajas. Raamatus on nii inimsuhteid kui ka mõtisklusi sellest, mis siis on meie praeguses elus oluline ning kas väärtushinnangud on tõesti paigast nihkunud või see ainult näib nii. Holger Kaintsilt (s. 1957) on varem ilmunud romaanid „Teekond mäetipu poole“ (Eesti Raamat 2003) ja „Lennukivaatleja“ (Loomingu Raamatukogu 2009).
Vanaisa tuletorn
Tarmo Tederi uue, mitmekihilise romaani tegevus leiab aset Eesti põhjaranniku põlises kalurikülas ja seda hõlmavas jõukas vallas. Sinna on 2009. aasta sügiseks kanda kinnitanud igasugused inimesed, peategelaseks on aga saekaatrist järsku töötuks ja pensioni ootele jäänud 60-aastane põliselanik Eerik Lauter. Eerik on kirglik rannakalur, kes saab nüüd rohkem aega järgida oma südame kutset, milleks on alati olnud meri. Koos vanade sõprade ja innukate uusasunikega hakatakse looma külaseltsi, et astuda vastu vallavõimu ülekohtule ja sahkerdustele. Töödes ja toimetustes meenutab Eerik oma hargnenud suguvõsa ja alles jäänud kodukandi lugu nii ENSV, EW kui Vene tsaari ärevatest aegadest. Aga ka 21. sajandi kodanikekogukonnas tekkivad omad pinged ja lahkhelid ning lisaks tabab Eerikut veel ootamatu hoop hingepõhja. Vananev rannamees ei lase end isiklikust tragöödiast siiski murda ja hakkab ühise uhke asjana üksi looma väga iselaadset mälestusmärki, millest tõuseb uut tüli. Põnevas raamatus on rohkem küsimusi kui vastuseid ja kirjanik jätab otsad 2010. aasta augustiöö musta merevette.
Puhastus
“Puhastus” on Eesti juurtega Soome kirjaniku Sofi Oksaneni kolmas romaan. Maineka Finlandia kirjanduspreemia pälvinud raamat kinnitab pilgu Eesti lähiajaloole, ühe rahvakillu ja üksikisikute valikutele või valikute puudumisele repressiivses ühiskonnas. Samuti on see lugu vaimsest ja füüsilisest vägivallast, ühtaegu nii nõrkadest kui vapratest naistest meeste agressiivses maailmas. See on lugu olevikku kummitavast minevikust, lugu kadedusest, kättemaksust ja lunastusest. Psühholoogiliselt kihiline, sotsiaalselt tundlik, sü˛eeliselt hoogne, põhjamaiselt poeetiline. Kõrvalpilk meie rahvuslikule traagikale ajaloo alasi ja haamri vahel.
Jantsa kalaraamat
Jantsa kalaraamatu näol pole tegemist käsiraamatu ega õpetussõnade kogumiku, vaid mõnusa juturaamatuga, kus autor püüab jagada oma tähelepanekuid ja kogemusi, mida ta on omandanud peaaegu neljakümneaastase kalastajakarjääri vältel Lõuna-Eesti jõgedel ja järvedel. Lisaks vee-elukatele on teoses juttu loomadest ja lindudest, kellega autor on kalastades kohtunud. Ka kõneldakse siin kalatoitudest ning kalameeste raudsest tervisest, mis lubab neil kahekümnekraadise külmaga paljakäsi jääaugus solberdada või vedeleda ka vihmase ilmaga ööde kaupa jõgede-järvede ääres ilma, et nad sellest nohugi saaksid. Raamat pakub lugemis- ja mõtlemisainet nii täiskasvanutele kui ka neile, kes saavad täiskasvanuiks aastate pärast.
Torm
Lauri Vahtre hoogne ja kaasakiskuv romaan „Torm“, mis on ühtaegu nii põnevus- kui hoiatuslugu, viib lugeja ettearvamatute sündmuste keerisesse Kuubal, Ameerika Ühendriikides ja Euroopa eri paigus. Peategelasel, Eesti ministeeriumiametnikul Adam Saksal tuleb tegeleda nii maailma päästmise kui omaenda sassis elusuhete harutamisega, ning kõike seda grandioosse katastroofi taustal, mis toob ilmsiks, kui õhuke on tsivilisatsioon meie ümber ja kui kergesti võib puruneda inimlikkus meie sees.
Flandria päevik
Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis 2007. aasta sügisel kuu aega Brüsseli lähedal Flandrias vanas majas, kus mõned toad olid mõeldud külalistubadeks kirjanikele. Käesolev raamat ongi seal kirjutatud, kuid Õnnepalu ei kirjuta sugugi ainult Flandriast, kuigi ka sellest maast, selle keelest, ajaloost ja kirjanike maja lähimast ümbrusest saab nii mõndagi teada. Õnnepalu mõtiskleb mineviku ja oleviku, maa-ja linnaelu, Eesti ja Euroopa, üksinduse ja suhtlemise, kirjanduse ja elu üle. Ta vaatab looduse muutumist oma lähemas ümbruses ja kirjeldab seda väga haaravalt. Tõnu Õnnepalu on üks neid Eesti kirjanikke, kelle mõtisklusi on tõepoolest huvitav lugeda, tema keel on väga ilus, loomulik ja voolav, ta mõttekäigud on haaravad ja teadmised laialdased. Raamat, mis pakub tõelist lugemismõnu ja ka ajendit järelemõtlemiseks.
Tark lapsevanem
Kuidas rääkida oma lapsega nii, et ta sind kuulaks? Kuidas kuulata last nii, et ta tunneks, et teda mõistetakse? Kuidas lahendada probleeme ja konflikte perekonnas nii, et keegi ei tunneks end kaotajana? Dr Thomas Gordoni lastevanematele mõeldud programm õpetab, kuidas lastega tulemuslikumalt suhelda, ning pakub samm-sammulisi juhiseid, kuidas lahendada igapäevaseid tülisid. Raamatu keskmes on kolm mõistet – aktiivne kuulamine, mina-sõnumid ja kaotajateta konflikti lahendamise meetod.
Mida te kogu aeg lõkerdate?
Helen Eelrand on ajakirjanik ja kirjanik, kelle debüütromaan “Pasodoble” ilmus 2010. aasta lõpus. Ta on raamatute “Urmas Ott. Teletähe lugu”, “Anne Veesaar. Elus, see on kõige tähtsam!” ja “Regina. Mu imekaunis võitlejanna” kaasautor. 2009. aasta märtsis jõudis ta koos abikaasa ja kahe tütrega Hispaaniasse, kogu maine vara ühes suuremat sorti sõiduautos. Et jääda. See raamat on tema esimese pooleteise aasta elu põhjal sündinud kirglik armastuskiri maailmanurgale, mis neid, täis hoogu, rõõmu, seiklusi ja armastust, vastu võttis. Helenile on öeldud, et tema tunded Andaluusia vastu on naiivsed ja ebaobjektiivsed. Et ta keeldub halba nägemast. Võibolla see nii ongi, kuid mida kaugemale ta sünnimaalt triivib, seda arusaamatumaks ja võimatumaks muutub tema jaoks iga hinna eest kõigi ja kõige kahtlustamine, põlastamine, hindamine ja vihkamine või jumal teab kust pärit kujutelm, et üks inimene on teisest parem.
Rindeoperaator Ivar Heinmaa
Ivar Heinmaa on minu jaoks kahtlemata tõeline ajakirjanik, kelle taolisi Eestis enam väga palju järele ei ole jäänud. Ja kindlasti on ta maailmatasemel rindeoperaator. Kuid selline operaator, kes on ühtlasi väga hea ajakirjanik. See, et me tema töö tulemusi Eestis vähe näeme, on meie üks suur häda – me ei oska hinnata oma inimesi, maailmatasemel professionaale. Ivari tasemele ei ole Eestis kõrvale panna mitte kedagi ning kõik võiksid temalt palju õppida. Portreeraamatute haltuurakuhilas on raamat Ivarist kahtlemata silmapaistev positiivne erand, mida kõigil lugeda soovitan. Raamat jutustab Ivari lugu erinevates pingekolletes kogetust inimlikult ja lihtsalt, vaheldumisi tema enese eluteega. See on väga hea vorm mõistmaks Ivari töö tohutut väärtust, mõistmaks tema jutustatud lugu. Toomas Kümmel