Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUAatomharjumused
Olgu missiooniks puusalt paar kilo maha raputada, esimene maraton läbida või töises plaanis uhke kannapööre korraldada, veename end tihti, et suur edu nõuab suuri samme. Tegelikult taandub aga kogu maagia igapäevaharjumustele, mitte kord elus tehtud muudatusele, selgitab James Clear oma raamatus „Aatomharjumused“. 1930ndatel pakkus V. F. Skinner välja sellised mõisted nagu stiimul, vastus ja preemia. Nimelt mõistsid toonased käitumisteadlased, et õige preemia või karistus lükkab meid kindlal viisil tegutsema. Kuigi Skinneri mudel selgitas suurepäraselt, kuidas välised stiimulid inimeste harjumusi mõjutavad, ei aidanud see mõista, kuidas meie mõtted, tunded ja uskumused sellesse keerulisse võrrandisse paigutuvad. Et seda tühimikku täita, pakub Clear oma „Aatomharjumustes“ välja kognitiiv- ja käitumisteaduse integreeritud raamistiku, mis on üks esimesi, mis võtab arvesse nii väliste stiimulite kui ka sisemiste emotsioonide mõju harjumustele. Ta kirjeldab lihtsalt ning hoogsalt, kuidas ehitada üles paremaid harjumusi ja seda mitte üksnes päevadeks või nädalateks, vaid terveks eluks. Raamatu selgrooks on neljast sammust koosnev harjumuste mudel ‒ signaal, himu, vastus ja preemia, ning neli käitumise muutmise seadust. Kuigi iga tema sõna taga seisavad teaduslikud tõendid, ei ole tegu kaugeltki mitte kuiva akadeemiline uurimuse, vaid ütlemata tõhusa käsiraamatuga. Aastal 2017 lõi James Clear harjumuste akadeemia, millest sai üks peamisi treeningplatvorme neile, kelle eesmärgiks oli nii isiklikus elus kui ka töises plaanis paremaid harjumusi juurutada. Õigepea asusid Fortune 500 ettevõtted ja plahvatuslikult kasvavad idufirmad oma juhte ja meeskondi just sellesse akadeemiasse koolitustele saatma. Tänaseks on harjumuste akadeemia lõpetanud üle 10 000 juhi, treeneri ja õpetaja.
Aruka investori taskuraamat
Kasiinos võidab alati maja, hipodroomil kihlveokontor. Investeerimisega on lugu sama, leiab „Aruka investori taskuraamatu“ autor John C. Bogle. Ta on veendunud, et aktsiaturgudel on võitjaks finantskrupjeed ning kaotajaks investorid. 1974. aastal Vanguardi ja 1975. aastal maailma esimese indeksifondi asutanud Bogle leiab, et kui vähendada aktsiatega kauplemise osakaalu, suureneb märgatavalt võimalus teenida õiglast osa turu tootlusest. Oma sõnade kinnituseks toob ta uuringu, mille kohaselt kauples aastatel 1990–1996 kõige aktiivsem viiendik oma aktsiaportfelli läbi kiirusega üle 21% kuus. 17,9% suuruse aastatootluse juures tekitas see ligi 6,5% ulatuses tehingukulusid, mis tegi aastatootluseks kõigest 11,4% ehk vaid kaks kolmandikku turu tootlusest. Ligemale veerandsaja aasta jooksul, mis on möödunud autori esimese raamatu avaldamisest, on indeksifondid, mille varad on kasvanud 168 korda, end igati kehtestanud. Ainuüksi viimasel kümnendil on investorid lisanud aktsiaindeksifondidesse 2,1 triljonit ja võtnud aktiivselt juhitud aktsiafondidest välja üle 900 miljardi dollari. See tohutu, kolme triljoni dollariline pööre investorite eelistustes ei tähenda midagi vähemat kui investeerimisrevolutsiooni. Bogle keskendubki oma raamatus sellele, miks ja kuidas lõpetada viimastel aastakümnetel ligi 565 miljardit dollarit aastas enda taskusse pistnud krupjeede nuumamine. Kuid juttu tuleb paljust muustki kui vaid indeksifondidest, investeerimiskuludest ning sellest, miks pikaajaline investeerimine annab märksa paremaid tulemusi kui lühiajaline spekulatsioon. Bogle ise seadis raamatu eesmärgiks muuta lugeja arusaama investeerimisest laiemalt. Ja nii räägibki ta lisaks finantsturu toimeloogikale ka näiteks diversifitseerimise kasulikkusest ning ohtudest, mis on seotud üksnes fondi minevikutootlusele lootma jäämisega või keskmise juurde tagasipöördumise põhimõtte eiramisega. Massachusettsi tehnoloogiainstituudi kunagine professor Paul Samuelson ütles kord oma kõnes järgnevat: „John Bogle’i esimese indeksifondi loomine oli võrdväärne ratta, tähestiku ning veini ja juustu leiutamisega.” Need meie elus nii hädavajalikud nähtused on ajaproovile kenasti vastu pidanud. Sama juhtub ka traditsioonilise indeksifondiga, on Bogle oma raamatus veendunud.
Kalypso
Ühes Oslo haiglas hakkab politseiuurija Fredrik Beier pikkamisi teadvusele tulema. Ta ei mäleta, miks ta haiglasse sattus. Lääne-Oslos ühe villa ees, milles elab jõukas lastetu leskproua, paneb postiljon tähele, et keegi ei võta enam ajalehte ära. Beieri kolleeg Kafa Iqbal läheb asja uurima ja avastab, et leskproua on kadunud. Aga majas lebab surnud mees. Peagi leiab politsei kanalisatsioonist veel ühe surnukeha. Fredrik ja Kafa avastavad tapetute vahel seose ja taipavad, et kurjategijal on põhjust kätte maksta, ent mitte midagi, mille nimel elada. Põnevad ja põimuvad süžeeniidid viivad Nõukogude Liidu lagunemise ja Norra eriüksuslaste äpardunud missioonini võõrriigi territooriumil. „Kalypso” on norra kirjaniku Ingar Johnsrudi (snd 1974) Fredrik Beieri triloogia teine romaan. Esimene osa „Viini vennaskond” ilmus kirjastuselt Varrak 2016. aastal. Autor on võitnud oma triloogiaga suurt tunnustust.
Deverillide viimane saladus
Deverillide kroonika kolmanda osa tegevus algab 1939. aastal. Ballinakellys on mõndagi muutunud. Deverilli loss kuulub Bridie Doyle’ile, kellest on saanud krahvinna di Marcantonio. Aga krahvi päritolus on midagi kahtlast ja kuigi Bridie armastab teda jäägitult, tundub mees olevat temast tüdinud. Kitty on leppinud, et Jack O’Leary läks Ameerikasse, ja ta on harjunud elama Roberti, Florence’i ja JP-ga. Aga siis on Jack korraga tagasi Ballinakellys. Martha Wallace leiab Iirimaalt oma pärisema asemel JP ja noored armuvad. Ka teine maailmasõda jätab Deverillidele oma jälje. Celia tuleb tagasi Lõuna-Aafrikast ja tal on ootamatu tulevikuplaan. Milliseks kujunevad suhted elavate vahel ja mis saab lossi vangistatud vaimudest?
Minu Setomaa. Külatüdrukust kuningriigi peaks
2014. aasta augustis valib rahvas mu ülembsootskaks ehk seto kuninga Peko asemikuks maale, mis asub 12 000 (ja võibolla enamagi) inimese südames. See maa on Setomaa. See maa ei asu aga ainult südametes, vaid ka kahes riigis: suurem osa praeguse Venemaa territooriumil ja väiksem osa Eestis. Igal aastal kuningriigi päeval valimegi Setomaad valitsema ülembsootska. Peale kuningriigi on meil oma laul: seto leelo, mis on kantud Unesco vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Meil on oma keel, lipp, vapp, hümn, kongress ja isegi oma raha. Siinne raamat on minu lugu sellest, kuidas laveerida mitme armastuse vahel. Kuidas mahutada ellu maailmaparandamine, oma väikesed lapsed, tunded Setomaa vastu ja nendega seotud kohustused? Kirjutasin oma lugu nii ülevatel laineharjadel kui ka oigamapanevas kaotusvalus. Samal ajal astusin suure sammu isiklikul arenguteel. Keda ülembsootska valitsemissau kiior on kord puudutanud, ei muutu enam kunagi endiseks! Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.
Lapsed ja natuke vanemad
Nagu pealkirigi vihjab, sobib „Lapsed ja natuke vanemad” nii lastele kui ka täiskasvanutele. Raamat sisaldab toredaid lookesi, mis enamasti räägivad üsna argistest asjadest. Aga et neid tuttavaid asju vaadeldakse pisut tavapäratu ja humoorika nurga alt, siis muutuvad need hoopistükkis erilisteks ja lustakateks. Näiteks kujuneb harilik poeskäik emaga mõneti kummaliseks ja naljakaks seikluseks, nohu raviks ilmuvad platsi täiesti uutmoodi ninatilgad ja nii edasi. See on nagu perevitamiin – täis parajas koguses igapäevaseid, kasulikke ja lustakaid lugusid. Need lood räägivad emadest, isadest ja lastest. Ning loomulikult jäätistest, kommidest ja sünnipäevatordist. Sandra Heidovi (snd 1976) sulest on varem ilmunud jutustus „Ema, kes armastas kaua magada”. Tema lastejutte on avaldatud ajakirjas Täheke. Raamatule on joonistanud vahvad pildid Anna Ring.
61 tundi
Jack Reacher on tagasi. 61 tunni pärast juhtub midagi. Turismibuss satub Lõuna-Dakotas Boltoni väikelinna lähistel lumetormi ajal õnnetusse ja kõik sõitjad, nende hulgas juhuslikult bussis viibinud Jack Reacher, toimetatakse Boltonisse. Reacher kavatseb liikuda edasi niipea, kui lumetorm on möödas, aga siis selgub, et linnas toimetavad mingid kurjad jõud, keda ohustab üksainus vanem naine. Nimelt on ta paljudest linlastest ainus, kes söandab minna kohtusse tunnistusi andma, seetõttu on karta, et vanaproua elu on ohus. Poolkogemata leiab Reacher end politsei abilisena tähtsa tunnistaja elu kaitsmast. Samal ajal arenevad sündmused näitavad, et tegu on palju kurjaendelisemate jõududega, kui algul tundus …
Sellised me oleme
Nahidil on jäänud elada kuus kuud. Vähemalt nii arvavad arstid. Kuid Nahid pole inimene, kes kedagi usuks. Ta lükkab tagasi talle pandud vähidiagnoosi ja arsti, kes selle pani. Tema sisemine meelepaha on ühtlasi kantud põlgusest selle elu vastu, mis talle antud on, ja teadmise vastu, et see jätkub varsti ilma temata. Ta tunneb end olevat üksi oma haiguse ja mõtetega. Ta igatseb oma tütre Arami järele, kuid ei saa temaga kuidagi ühele lainele. Haiguse karm silmus tõmbub koomale ja Nahid tahaks kaitsta Arami valu eest. Ta saab aru, et ta peaks seda tegema. Sest mida muud on üks tütar kui keegi, kes on siia ilma sündinud jagamaks oma ema valu? Esitatud raevuka purskena, on „Sellised me oleme” lugu juurtetusest ja kaotusest, see on jutustus tugevast, kuid piinavast suhtest emade ja tütarde vahel. Oma väga otsese ja mõjusa stiiliga esitab Golnaz Hashemzadeh Bonde meile raskeid küsimusi. Mida me anname edasi oma lastele? Ja mida me võlgneme neile, keda armastame?
Maksuvabad kulud ettevõttes
Ettevõtjate teadmised ja arvamused ettevõttele lubatud kuludest on väga erinevad. Üks paneb kõik isiklikud kulud oma ettevõtte kuludesse, alates juturaamatust kuni perereisini, teine ei julge ka vajalikke koolitusi ega töövahendeid ettevõtte arvelt maksta. Esimene maksab võib-olla küll kunagi maksud koos trahvidega tagantjärele, teisele ettevõtjale aga keegi tema tagasihoidlikkuse eest medalit ei anna ja üleliia makstud makse tagasi ei maksa. See e-raamat on mõeldud ettevõtjatele, kes soovivad toimetada mõistlikes piirides – tahaks kõik lubatud maksusoodustused ära kasutada, aga samas võiks öösel ka rahulikult magada, õudusunenägudeta maksurevisjonist ja hiigeltrahvidest.
Passist reispassini
„Passist reispassini“ on reisinippide käsiraamat nn tsiviliseeritud tavareisijale, kes pigem sõidab lennukiga, peatub hotellis või üürikorteris, šoppab hea meelega ning tutvub vaatamisväärsustega, linnakaart näpus. Siit leiab nii asjalikke näpunäiteid kui absurdseid lugusid elust enesest. Raamat sobib igale reisilembesele inimesele nõuandjaks ja meelelahutajaks.