Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUKümme põhjust, miks otsekohe kustutada kõik oma sotsiaalmeedia kontod
Teil on võib-olla raske ette kujutada elu ilma oma sotsiaalmeedia kontodeta, kuid virtuaalmaailma teerajaja Jaron Lanier kinnitab, et meile tuleks kasuks, kui meil neid ei oleks. Sotsiaalmeedia mürgisest haardest pagemiseks on Lanieri sõnul palju põhjusi. Sotsiaalmeedia kipub meis esile tooma halvemat, muudab poliitika hirmuäratavaks, hullutab meid illusioonidega populaarsusest ja edust, rikub meie suhted tõega, lahutab meid petliku „seotuse“ või „ühendatusse“ varjus teistest inimestest ja röövib meilt meie vaba tahte – kõike seda halastamatu, suunatud reklaamivoo abil. Kuidas jääda iseseisvaks maailmas, kus me oleme pideva jälgimise all, kus meid pidevalt mõõdistavad mingid algoritmid, mida juhivad maailmaajaloo rikkaimad kompaniid, kelle rikkuse ainus allikas on see, et neile makstakse meie käitumise manipuleerimise eest? Kuidas peaks sotsiaalmeedia hüved üles kaaluma katastroofilised kaotused meie inimväärikuses, õnnes ja vabaduses? Sotsiaalmeediast täielikult eemale tõmbunud Lanier jääb siiski IT-optimistiks, nii et ta tänapäevase sotsiaalmeediaäri reeglite tutvustamise kõrval visandab ka pildi humanistlikust sotsiaalsest võrgustikust, mis võiks meile pakkuda rikkamat ja täiväärtuslikumat elu ning ühendusehoidmist maailmaga.
#ükskilihaseiliigu
Olen alati mõelnud, et kunagi kirjutan raamatu. Oma elust. Nii palju on saanud nalja, nii palju on olnud uskumatuid seiklusi, kokkusattumusi, kurbust ja õnne. Kirjutada mulle meeldib. Ja pensionäripõlveks on mälestused settinud kullaks ja mullaks. Liigne emotsioon ja ebaolulised seigad on minema hõljunud, jäänud on vaid ehtne ja hea. Nii ma arvasin. Mida ma arvata ei osanud, on see, et kirjutan raamatu juba nüüd, neljakümne seitsmesena, kiiruga, telefonis ühe sõrmega tippides. Ja mõeldes mitte oma elust, vaid suremisest. 2017. aastal ALS-i diagnoosi saanud Jane Paberit on esimene eestlane, kes ravimatu haiguse tõttu otsustas oma elu lõpetada abistatud enesetapuga Dignitase kliinikus Šveitsis. Tema erakordne lugu tekitas ühiskonnas avaliku diskussiooni, kus räägiti surmast, abistatud enesetapust, palliatiivravist ja paljudest muudest inimväärset elu puudutavatest teemadest. Jane pidas oma missiooniks ALS-i-teadlikkuse tõstmist, sotsiaalsüsteemi kitsaskohtadest ja väärikast elu lõpust rääkimine oli tema viimane töö. Tegemist on kaasahaarava raamatuga, mis teema süngusele vaatamata sisaldab parajalt huumorit ja helgust. Jane oskas näha positiivset seal, kust seda tavaliselt otsida ei osata. Ta oskas kirjeldada sügava sisemise veendumusega ka kõige tavalisemaid eluhetki. Raamatu muudab huvitavaks just autori võime näha seda, mis on tõeliselt tähtis ja kaunis, eristada olulist vähemtähtsast ja seda kirjeldada viisil, mis ei jäta kedagi külmaks. Ostes raamatu „#ükskilihaseiliigu“ toetate Janno Puusepa Fondi.
Armastus külmas kliimas
„Armastus külmas kliimas” on säravalt romantiline teos, mis kirjeldab värvikalt aristokraatide kadunud hiilgust kahe maailmasõja vahelisel Inglismaal ja kuulub kindlalt inglise kirjanduse klassika hulka. Ehkki romaanis on kujutatud kõrgaadli elu, võib vaimukuste pillerkaari varjus aimata ka nukramaid alatoone, sest armastus võtab sageli ootamatu kuju või jääb hoopis tabamatuks. Nagu heades raamatutes ikka, on selleski teoses midagi rohkemat, kui esmapilgul paistab, ning küllap sellepärast püsib see seniajani värskena. Nancy Mitford (1904–1973) oli üks kuuest Mitfordide õest, kes on Inglismaal olnud mitmete raamatute ja käsitluste aineks. Peaaegu kõik õed on midagi kirjutanud, avaldatud on nende kirju ja päevikuid, kuid üksnes Nancy on leidnud tunnustust kirjanikuna. Tema loomingut iseloomustavad kaasasündinud anne, terav pilk ja oskus omaaegse kõrgkihi elu vaimukalt tabada. Kõige kõrgemalt on tema loomingus hinnatud kaks pooleldi autobiograafilist romaani „Armastust otsimas” ja „Armastus külmas kliimas”.
Superkoomik
Sasha sai just kaksteist. See on magneesiumi aatomnumber. Tema ema ütles ikka, et mõnel inimesel on „naljakad kondid”, et nad on üdini humoorikad. On ka selliseid, kes oskavad nalja teha, kui nad harjutavad. Olemas on ka kolmas sort, need, kes pole üldse vaimukad, ükskõik kui palju nad ka ei püüaks (Sasha õpetaja Cecilia on vist seda tüüpi). Sashal pole naljategemine just veres, aga see-eest on tal plaan: temast saab superkoomik! Kui tal õnnestub inimesi naerma ajada, siis ehk kaob see teine asi ära. See, mis pakitseb laugude taga ja kõrvetab ja ähvardab langeda – jah, lausa eluohtlike – pisaratena põskedele. Rootsi psühholoog ja kirjanik Jenny Jägerfeld (snd 1974) on kirjutanud menukaid laste- ja noorteraamatuid. „Superkoomik” on võitnud nii laste kui ka kriitikute poolehoiu, põimides elegantselt koomikat ja traagikat ning näidates, et ka kõige tumedama pilve tagant piilub lõpuks päike.
Ekraani taga
Paljud jutud algavad sellega, et elas kord üks tavaline tüdruk, kellega juhtus midagi erilist. See ei ole selline lugu. Sara on eluaeg teadnud, et ta on teistsugune ega sobi kokku mitte ühegi endavanuse noorega. Ta on kinnine, salapärane, geniaalne … Tema ümber tuleb ette kahtlasi surmajuhtumeid. Sara püüab neid lahendada ning samal ajal jõuda selgusele oma vanemate ja iseenda minevikus. Carolin Kuuskmäe noortepõnevik „Ekraani taga” ilmus algselt veebilehel wattpad.com, kus Carolin kirjutab varjunime Shershade all. Netikeskkonnas on selle loo esialgne versioon pälvinud fännide tulise poolehoiu ja seda on loetud rohkem kui 38 000 korda. Nüüd on viimane aeg see ümber töötatud ja toimetatud kujul päris raamatuna välja anda. Veebilugejate kommentaare: „Holy shit! Sa oled nagu … Wow!! See on parim raamat ever!!! Armastan sind õudselt!!! ♥ ♥ ♥” „See on maailma parim raamat. Palun, sa pead lihtsalt sellele kunagi järje tegema … armastan!” „Oii, ma olen sellises sõltuvuses sellest raamatust …” „Seee niiiiiiiii hea lihtsalt, OMG mu lemmik jutt.”
Nuga
Uurija Harry Hole ärkab hommikul pärast joomingut, riided verised, ega mäleta eelmisest õhtust midagi. Ta on tagasi nullpunktis: tema elu armastus Rakel on ta välja visanud, ta on langenud tagasi alkoholismi küüsi, jäänud ilma õppejõuametist Politseikõrgkoolis ja müünud maha talle kuulunud baari. Vanad tuttavad Oslo politsei vägivallaosakonnas leiavad Harryle töö politsei ametiredeli kõige madalamal pulgal, aga see kuulsat sarimõrvade uurijat ei rahulda. Sest Harry teab, et Svein Finne – esimene kurjategija, kelle ta oma karjääri alguses trellide taha saatis – on pärast kahekümneaastast vangistust jälle vabaduses ja on andnud Harryle mõista, et haub kättemaksu. Siis aga selgub, et järgmine mõrvajuhtum, millega Harryl tuleb silmitsi seista, puudutab teda isiklikumalt kui ükski varasem, ähvardades ta täielikult hävitada. Sest nagu Harry pikaajaline kogemus näitab, saab alati minna veel hullemaks.
Poiss pimedusest
On jõuluaeg. Vana mees sõidab autoga üle mägede. Korraga märkab ta midagi pimeduses ja jõuab hädavaevu pidurdada. Tema ees lumesajus seisab väike poiss, huuled külmast sinised ja peas metskitsesarved. Neliteist aastat hiljem leitakse sealt lähedalt mägijärvest surnud tütarlaps, kel on seljas baleriinikostüüm. Järvekaldal seisab kolmjalal fotoaparaat. Kaldataimede vahel on leht lasteraamatust „Vennad Lõvisüdamed”. Mia Krügerit vaevab endiselt kaksikõe surm. Holger Munch on pikalt puhkusel viibinud, et hoolitseda tütre eest. Ühiselt asuvad nad uurima seda kummalist ja keerukat juhtumit ja loodavad selle peagi lahendada. Aga võta näpust! Neil pole aimugi, mis neid ees ootab. SAMUEL BJØRK on norra kirjaniku Frode Sander Øieni pseudonüüm. Tema kaks eelmist kriminaalromaani „Ma reisin üksinda” ja „Öökull” on rahvusvahelised menukid ning tõlgitud mitmekümnesse keelde.
Kuigi sa proovid olla hea
Triinu Merese uus raamat koondab kaante vahele kolm ulmelugu, mis kõik räägivad Kuuevalla kuningriigist, kus leidub küll meie maailma sarnaseid elemente, kuid päris ühist on võrdlemisi vähe. Peamiselt tuleb siin juttu inimeste rasketest valikutest, võitlust ja mõõgaga vehkimist on napilt, põnevust aga piisavalt. Autor on kasutanud ilusat, ehk vanamoodsatki keelt ning kõik lood õhkavad karmi põhjamaist romantikat. Triinu Meres on avaldanud luulekogu „Lagunemine” (2009), tema lühijutte on ilmunud mitmes novellikogumikus („Pikad varjud” 2015, „Mullast oled sa võetud” 2013, „Viirastuslik rügement” 2012). Merese romaan „Lihtsad valikud” võitis 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2. koha (kahasse Eva Koffi romaaniga „Sinine mägi”) ja on pälvinud ohtrat tunnustust kriitikutelt.
Surmav valge
Eradetektiiv Cormoran Strike’i büroosse tuleb kasimata noormees Billy, kes usub, et nägi lapsepõlves pealt koletut kuritegu. Kuigi on selge, et noormehe mõistusega pole kõik korras, jääb midagi tema jutu juures Strike’i häirima ja ta asub tõe jälgi ajama. Õige varsti vajab büroo teeneid üks tuntud poliitik ning Strike ja büroo kaasosanik Robin Ellacott hakkavad tegelema väljapressimisjuhtumiga, millel on ootamatu seos Billy looga. Taustaks 2012. aasta Londoni olümpiamängude sagin, sukelduvad Strike ja Robin, kelle tunded teineteise vastu muutuvad aina keerulisemaks, rikaste ja ilusate maailma, mille glamuurse fassaadi taga paljastub aga midagi sootuks inetumat … ROBERT GALBRAITH on Harry Potteri lugude sarja ja romaani „Ootamatu võimalus“ autori J. K. Rowlingu pseudonüüm. Detektiiv Cormoran Strike’ist jutustava sarja kolm eelmist romaani „Käo kukkumine“, „Siidiuss“ ja „Kus on kurja kodu“ jõudsid kõik menukite edetabelite tippu ning praegu väntab BBC 1 Strike’i lugudest ka teleseriaali, produtsendiks Brontë Film and Television.
Nad olid natsid
„Nad olid natsid“ on Soome tunnustatud ajakirjaniku, ajalehe Helsingin Sanomat kultuuritoimetuse juhataja Katarina Baeri vanavanemate lugu. Esimene maailmasõda andis baltisakslastest Baeride suguvõsale hoopis teise suuna kui arvata võinuks. Pärast Baltimaade iseseisvumist sidus nende saatused endaga natsi-Saksamaa tõus. Dramaatiliste ajaloosündmuste käigus said neist Natsionaalsotsialistliku Saksa Tööpartei liikmed ‒ aatelised ja aktiivsed natsid. Katarina Baer (sünd 1969) on töötanud aastaid ka Helsingin Sanomate majandustoimetaja ja Berliini kirjasaatjana. Raamatut kirjutama ajendas teda püüdlus saada selgust, mis pani heast perest pärit Gerhard ja Ortrud Baeri osalema mutrikestena ühes 20. sajandi kurikuulsaimas ja hukatuslikumas liikumises. Kahe tavalise noore täiskasvanu parimad aastad möödusid süngel ajal, kuid sellest hoolimata olid nende elus esikohal samad teemad nagu teistelgi: pere rajamine ja kodu leidmine, elus edasijõudmine ja turvatunne. Miks nad hakkasid natsideks? Kas nad olid süüdi sõjaaegsetes inimsusevastastes kuritegudes? Milles nad täpselt osalesid? Milline oli nende lähiring ja lapsepõlv? Taustauuringud ning pere arhiivist pärit kirjad ja fotod pakuvad Eesti lugejale ajalooliselt huvitavat sissevaadet 19.‒20. sajandi Liivimaa baltisakslaste elukorraldusse. „Nad olid natsid“ klaarib haaravalt, hingekriipivalt ja inimlikult ühe perekonna minevikku, mille üle järeltulevad sugupõlved ei saa ise otsustada, kuid mille pitserit neil kanda tuleb. Raamat on ääretult ajakohane ka tänase Euroopa kultuuriliste kokkupõrgete ja lahknevuste taustal.