Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUMademoiselle Coco ja armastuse parfüüm
Pariis, 1919: Coco Chanelil on edukalt loonud oma moefirma ja teel tuntuse poole Euroopa kõrgseltskonnas. Kuid kui tema väljavalitu Boy Capel autoõnnetuses surma saab, kaotab naine otsekui põhjuse elada. Ootamatu kohtumine Vene Balleti impressaarioga, tsarinna taskurätt ja selle müstiline aroom annab aga Coco elule uue eesmärgi – ta tahab taasluua selle vaimustava lõhna, tõelise armastuse parfüümi.
Oma otsingutel kohtub ta karismaatilise Dimitri Romanovi, geniaalse helilooja Igor Stravinski, inspireeriva kunstniku Pablo Picasso ja paljude teiste oma aja suurkujudega, kelle kõigi armastusest leiab ta omal moel sel teekonnal inspiratsiooni.
See on ehk maailma kuulsaima parfüümi Chanel No 5 sünnilugu.
Zidane'i kaks elu
Zinedine Zidane on üks meie aja andekaimatest ja kuulsaimatest jalgpalluritest, kelle imelist karjääri ilmestab hulk otsustavaid mänge ja väravaid ning kes „käsitseb palli nagu Stradivariust“. Tema siirdumine Torino Juventusest Madridi Reali aastal 2001 oli jalgpalliajaloo kõige kallim üleminek. Kuid Zidane’i ikoonilisus jätkab kasvu ka pärast skandaalset lahkumist palliplatsilt: temast on saanud Madridi Reali võidukas, juba legendaarne peatreener.
Tohutust ja mitmekülgsest edust hoolimata on Zidane jäänud tagasihoidlikuks ja ligipääsmatuks inimeseks, kes suhtleb harva ajakirjanikega ja „räägib ainult palliga“; meheks, keda ümbritsevad paljud küsimärgid ja müüdid. Selles üldtunnustatud biograafias kirjeldavad staažikad spordiajakirjanikud Jean Philippe ja Patrick Fort Zizoud lapse, teismelise ja isana ning avavad tema tõusu ja karjääri tipphetkede telgitagused, paljastades mehe müütide taga.
Tagasivaated
Minu üllitis pole kirjutatud päris tavaliste kaanonite järgi. Need on mälestustekillud, lükitud ajateljele, nagu mu elu on kulgenud, üritamata anda mastaapsemat sündmuste raamistikku. Esitan asju nii, nagu mina neid nägin ja näen. Lisatud omi mõtteid maailma asjade kohta. Kohati antud ka taustainfot, sest noorem põlvkond ei orienteeru ülearu hästi nõukogude elu ja olu eripäras.
Päevikut ei ole ma kunagi pidanud. Selle kirjutise jaoks ei istunud ma raamatukogus ega uurinud algallikaid arhiivis. Aluseks on minu mälu ja mõned teatmeteosed. Seepärast palun ette vabandust faktivigade pärast, mida siin kindlasti leidub.
Kui ma mõnele tuttavale rääkisin kavatsusest oma mälestused kirja panna, siis küsiti kõigepealt, kui ausalt ma räägin? Raske öelda. Aususel avalikus tekstis on oma gradatsioonid. Intiimsetest ja endalegi segastest seikadest ma juttu ei tee. Kuid ühte asja olen endale lubanud – teadlikult ei valeta.
Toomas Leito (1946–2020) mälestusteraamat keskendub elule nõukogude aja lõpukümnenditel ja 1990ndatel aastatel: siin on juttu tööst Inturisti giidina ja sõjaväeteenistusest tollasel Ida-Saksamaal, suunamisest parteitööle, elust Moskvas, kirjeldusi sündmustest EKP Keskkomitees ning pikemalt ajakirjanduses veedetud tormilistest aastatest Rahva Hääle ja sellest võrsunud väljaannete toimetustes.
Võit või surm: Venemaa salajane dopinguprogramm
"Grigori Rodtšenkov (snd 1958) töötas aastaid Moskva Antidopingu Keskuse juhina ning vastutas Venemaa sportlaste dopinguproovide analüüsimise eest. Tema täiendav tööülesanne oli jälgida, et Vene sportlased ei jääks dopinguga vahele.
2015. aastal hakkas Maailma Antidopinguagentuur WADA pöörama rohkem tähelepanu Venemaa sportlaste kahtlastele dopinguproovidele ja uudistesse jõudis sageli ka Grigori Rodtšenkovi nimi. Rodtšenkov hakkas toimuva valguses kartma, et kuna ta teab liiga palju, võib ta elu olla ohus. Ta võttis kaasa materjalid Venemaa dopinguprogrammi kohta ning põgenes USAsse.
„Võit või surm“ on Grigori Rodtšenkovi kirjeldus Nõukogude Liidu ja hilisema Venemaa süstemaatilisest dopingukasutamisest läbiimbunud spordisüsteemist, dopinguainete uurimisest, nendega kauplemisest, küünilistest treeneritest ja spordiametnikest, sportlaste valikutest ja juhtumitest suurvõistlustel alates 1980ndatest kuni kaasajani. See on haarav ja kohati jahmatamapanev kirjeldus poliitika, teaduse ja spordi seostest, mis ei sobi kuidagi kokku retoorikaga spordi ideaalidest, ent ometi pidevalt toimub. Grigori Rodtšenkov elab praegu USAs tunnistajakaitse programmis pideva politseivalve all. Tema loo alusel on valminud dokumentaalfilm „Ikarus“, mis pälvis 2018. aastal Oscari."
Sina
Kui Joe Goldbergi raamatupoodi astub kirjanikukarjäärist unistav kena piiga, teeb mees otse loomulikult seda, mida teeks meist igaüks – guugeldab nime krediitkaardil.
New Yorgis elab vaid üks Guinevere Beck. Tal on väga avalik Facebooki konto ja ta säutsub lakkamatult, nii et Joel on käes kogu vajalik informatsioon: sõbrad kutsuvad teda lihtsalt Beckiks, ta käib Browni ülikoolis, elab Bank Streetil ja täna õhtul läheb ta ühte Brooklyni baari. Ideaalne paik, kus „juhuslikult“ kohtuda.
Joe haarab nähtamatult totaalse kontrolli Becki elu üle ja seab asjad nii, et tüdruk leiab end vältimatult tema ootavate käte vahelt. Saanud varitsejast kallimaks, muudab Joe end Becki täiuslikuks meheks, eemaldades samal ajal järjekindlalt kõik teel seisvad takistused – isegi kui see tähendab mõrva.
„Sina“ on hoiatav lugu sellest, kui avatud oleme me kõik praegusel supervõrgustatud digiajastul jälitamisele ja manipulatsioonile. Ja ometi on seda pea võimatu käest panna – igaüks meist võiks olla Beck. Või … Joe.
Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann soovitab: “Juba esimesel leheküljel tõmbab peategelane meid kaasa, ja kuigi see on tõeliselt tülgastav tegelane, ei saa raamatut naljalt käest panna enne, kui viimane lehekülg loetud."
Kaelkirjak
„Mis sa seal akna all teed?“ küsis isa. „Jahe on. Kas keegi on äkki aeda roninud või?“ „Kallike, sa oled haige,“ ütles ema. „Tule tuule käest ära.“ „Ma vaatan kaelkirjakut,“ vastas Kai. „Missugust kaelkirjakut?“ imestas ema. „Kus sa kaelkirjakut näed?“ „Ta seisab seal kahe maja vahel,“ näitas Kai. „Täitsa liikumatult. Ta magab. Kaelkirjakud magavadki püstijalu.“ Sa mõtled kraanat või?“ küsis isa. „Ma mõtlen kaelkirjakut,“ vastas Kai. „Aga see pole kaelkirjak, vaid kraana,“ seletas isa. „Ega sa enam tita pole, sa saad ju aru küll. Kraana on masin, millega asju tõstetakse. Niisuguseid kive ja plokke, mida on vaja kõrgele kohale panna. Inimesed ei jaksa ilma kraanata neid liigutadagi.“ „See ei ole kraana, see on kaelkirjak,“ kordas Kai.
Südamelt ära. Titani õed, III raamat
Izzy on alati olnud kolmest Titani-õest kartmatuim. Aga kui naftapuurtornis toimub plahvatus, mille tagajärjel ta kaotab suurema osa nägemisest, hakkavad õed tema endassesulgumise pärast muret tundma ja kahtlustama…
Kuumalt kannul. Titani õed, IV raamat
Vaenlasega armatsemisel võivad olla oma eelised. Dana Birch oli vandunud, et ei allu ühelegi mehele. Ta oli õppinud politseinikuks, et kaitsta ennast ja neid, keda ta armastab. Eriti oma parimaid sõpru, Titani õdesid…
Argentiinlase voodis
See oli ainult üks “lihtne” ülesanne: selgitada välja, kas Argentiina veinimeister oli New Yorgi miljonäri ammu kadunud poeg. Aga Susannah Clarke sai peagi teada, et Amado Alvarez mängis iseenda reeglite järgi. Ta annab oma DNA-proovi, mida naine tahtis – kui…