Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUVanemuise väits
"Vanemuise väits" on salaselts Rampsu 11. juhtum.
Eesti Rahva Muuseumis pandi toime jultunud kuritegu – keegi varastas väärtusliku dekoratiivnoa. Varas tegutses Aleksis Kivi «Seitsme venna» etenduse ajal, kui «Uurali kaja» näituse valvesüsteem oli välja lülitatud. Muuseumidirektori palvel hakkavad rampslased asja uurima. Kas kurikael on ERMi töötaja, muuseumikülastaja või hoopis keegi etenduse ajal ringi hulkunud inimestest? Mida kujutab endast Tartu toiduklubi?
Põhjalik detektiivitöö ja väike kavalus aitavad ka seekord salaseltslastel süüdlase kinni nabida.
Palgasõdur. 6. osa. Pirita tüdruk
Tallinna abilinnapea, endise kriminaalpolitseiniku ja eriteenistuse juhi Kalle Klandorfi põnevusromaanide sarja „Palgasõdur“ kuuenda raamatu tegevus toimub 1990. aastatel. Eesti on juba iseseisev riik ja elu edeneb tasapisi, aga Vene sõjaväelased tegutsevad ikka siinsetes baasides ja ajavad usinasti salakaubaäri. Endiselt tegutseb Tallinnas aktiivselt ka GRU kindral Nikolai Dmitrievitš, kes on suutnud sokutada „oma inimesed“ nii mõnelegi kõrgele kohale Eesti politseis ja kaitseväes. Kuid ikka ja jälle jääb kindralile ette kriminaalpolitsei komissar Mändmaa, kes pole nõustunud venelaste luureorganisatsiooniga koostööd tegema. Mändmaal endal on samal ajal hoopis teised mured. Bussiga koju Piritale sõites jääb kadunuks kaheksa-aastane Maarika, kelle vanemad elavad lahus ja isa töötab Soomes. Vaid paar päeva varem on tühjaks varastatud Pirita kooli ladu ja siis leitakse ühest Lastekodu tänava korterist keskealise naise surnukeha, nuga seljas. Kas ja kuidas on need kuriteod seotud Pirita tüdruku kadumisega? Kas komissar Mändmaa suudab selle mõistatuse lahendada või saab kindral temast enne jagu?
Meie lapse linnuraamat
"Ilmselt pole olemas last, kes väikeste või veidi suuremate tiivuliste tegelaste vastu huvi ei tunneks. Paraku ei oska tänapäeval paljud vanemad lastele ütelda, mis linnuga on tegu, ega ka rääkida nende elukommetest: kus nad elavad või mida söövad. Raamatu autorid Marko Mägi ja Grete Alt on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi kogenud linnu-uurijad. Lastele suunatud linnumäärajas tutvustavad nad Eesti kõige tavalisemaid linde, kes on peaaegu alati inimese lähedal olemas, kuid kelle nägemiseks tuleb vahel natuke vaeva näha. Lihtsate lausetega on Marko kirja pannud, millised linnud välja näevad, kuidas käituvad ja kus elavad. Iga liigi kohta on välja toodud midagi iseäralikku, põnevat ja lapsele huvi pakkuvat. Grete illustratsioonid on selged ja kaunid. Lõbusa, lastepärase ja asjaliku raamatu uurimine koos lastega on kindlasti huvitav ja hariv ka lapsevanematele. Lisaks leiab siit toredaid lindudega seotud mänge nii toas kui ka õues mängimiseks ja linnuvaatluse ABC"
Kuradi ja mere vahel
"Maailmakuulus laulja Luna pole esinenud kümme aastat. Nüüd naaseb artist kodumaale Doggerlandi, kus ta pole käinud lapsepõlvest saati, et salvestada siin oma tagasituleku album. Kadestusväärse välimuse ja kaheldamatu andega naine lummab stuudiopeol kõiki. Kui mitte arvestada üht tusast kriminaalinspektorit, kes end äkitselt vana ja väsinuna tunneb. Järgmisel hommikul ei ilmu Luna stuudiosse plaadile viimast lihvi andma. Tema kadumine on kahtlane, ometi tahetakse seda saladuses hoida. Samal ajal rünnatakse jõhkralt üht teist naist. Kas need kaks sündmust on seotud? Üsna vastumeelselt asub inspektor Karen Eiken Hornby tavatult soojadel kevadpäevadel uurima Luna kadumist, seistes silmitsi puhkeda ähvardava meediatsirkuse ja võimatuna tunduvate valikutega. Sellistega, mis võivad tähendada nii elu kui ka surma. Nii tema enda kui ka teiste oma. „Kuradi ja mere vahel“ on kolmas raamat menukast „Doggerlandi“ sarjast. Maria Adolfssoni (1958) välja mõeldud Doggerlandi saarestik asub Põhjameres ning sealsel rahval on oma keel ja kultuuritraditsioonid, mille juured on pärit Skandinaaviast ja Suurbritanniast. Seekord viivad sündmused inspektor Karen Eiken Hornby saarestiku kõige lõunapoolsemale saarele Friselile "
Üheksa valet töö kohta. Iseseisva mõtlemisega juhi teekond tegelikkusse
Marcus Buckingham, Ashley Goodall
Organisatsioonid on oma loomult keerulised ja nii sunnibki juhtide tugev instinkt lihtsust ning korda taga ajama. Just sellepärast räägitaksegi, et organisatsiooni kultuur on ühtne, plaanidest tuleb kinni pidada, töö peab olema korraldatud ette antud eesmärkide järgi, inimestest tuleb kujundada mitmekülgsed töötajad ning meil kõigil tuleb üksteise tööle hinnanguid anda, sest vaid nii vastame kõige täpsemalt juhtimise, tõhususe ja potentsiaali ettemääratud mudelitele. Need tavad on sedavõrd juurdunud, et pole lihtne näha, mida need sügavalt ekslikud süsteemid, protsessid ja tööriistad endaga kaasa toovad. Koos moodustavad need õigustuse peaaegu kõigele, mis meiega tööl toimub – kuidas meid ametisse valitakse, mille järgi hinnatakse, kuidas koolitatakse, mismoodi tasustatakse, edutatakse ja vallandatakse. Lähemal vaatlusel selgub aga, et sellel kõigel pole põrmugi alust. Neid võiks nimetada valearvamusteks või müütideks, millest üheksa kõige levinumat on selles raamatus kirjas. Esimesed kolm peatükki küsivad, miks organisatsiooni kultuuri, plaane ja eesmärke nii otsustavalt peale surutakse, ning kuidas jõuda niikaugele, et me end ise rohkem kokku võtaksime. Järgnevad peatükid tegelevad inimloomuse ja sellega, kuidas nii end kui ka teisi kõige paremini arendada. Kaheksas peatükk uurib, miks seatakse eeskujuks tasakaalu, et seejärel juhita tähelepanu sootuks teistsugusele pürgimist väärt sihile. Viimane peatükk aitab aga mõista, miks juhtimisoskust nii kõrgelt hinnatakse, ning näitab, mis paneb meid tegelikult teistele järgnema ja jäägitult nende visioonidele pühenduma.
