Connie Carter on kaotanud kõik, mida eales armsaks oli pidanud. Et leevendada südamevalu, jätab ta maha oma Ameerika-kodu ning sõidab Iirimaale vanasse, aastaid tühjana seisnud Ludlow’ mõisa, teades üksnes seda, et hiljuti surnud abikaasa oli valduse ostnud temaga nõu pidamata, pannes selle alla kogu nende raha. Connie tahab teada, miks. Ludlow Halli uue perenaisena vastuseid otsides saab ta tuttavaks naistega, kel on varasemast elust kanda oma taak. Lapitekke õmmeldes, muresid jagades ja üksteist toetades õpivad nad minevikuga rahu tegema. Ann O’Loughlin on tuntud Iiri ajakirjanik, kes on kajastanud Iiri ühiskonna kõige olulisemaid teemasid üle kolmekümne aasta. Olles mõnda aega elanud ja töötanud Indias, elab ta praegu abikaasa ja kahe lapsega Iirimaa idarannikul. O’Loughlinilt on varem eesti keeles ilmunud „Ballisaali kohvik” (2018) ja „Kohtuniku naine” (2019).
Diana Gabaldoni „Võõramaalase” sarja kuuenda raamatu „Lume ja tuha hingus” II osa jõuab otse Ameerika iseseisvussõja keerisesse, kus tuleb hakata pooli valima. Neis poliitilistes tõmbetuultes on Fraseritel ja MacKenziedel üha raskem säilitada Põhja-Carolina mägede rüppe kõrvalisse paika rajatud kodus varasemat rahulikku elu. Briti kroonile ustavust vandunud Jamie Fraser leiab end kahe tule vahelt, tundes, et võlgneb truudust hoopis vabaduseideaalidele. See raamat on täis kummitusi – luusigu need siis kullast ligi tõmmatuna Hector Cameroni hauakambri ümber või painaku Jamiet valusad mälestused Cullodeni lahingust ja Ardsmuiri vangla jubedustest ning ajarändureid Claire’i, Briannat ja Rogerit teadmised saabuvatest keerulistest aegadest. Kas jääda trotsima surmaohtu või minna tagasi oma aega? Ja kuigi kõik märgid on õhus, et kokkupõrkest ei pääse, loodab Jamie Fraser ikka, et ehk tema perekonna ajarändurite teadmised lähenevatest keerulistest aegadest ei osutugi täitunuks – aga seda näitab ainult aeg.
Patrick Deville (snd 1957) on tunnustatud ja viljakas prantsuse romaanikirjanik. Pärast filosoofia- ja kirjandusõpinguid Nantesi ülikoolis rändas Deville 1980. aastatel ringi Lähis-Idas, Nigeerias ja Alžeerias, 1990. aastal elas pikalt Kuubal, Uruguays ja Kesk-Ameerikas. Huvi teiste kultuuride ja keelte vastu, mis on viinud Deville’i tema rännakutele, kajastub ka tema romaanides. Nende tegevus leiab sageli aset väljaspool Prantsusmaad, mis polegi prantsuse kirjanduse puhul nii tavaline. Sageli on nende aineseks ajalugu ja tegelasteks päriselt elanud isikud. Ka romaan „Katk ja koolera” on selles mõttes talle igati iseloomulik. Romaani peategelaseks on arst, teadlane ja maadeavastaja Alexandre Yersin (1863–1943), kelle nimi on ehk laiemale üldsusele tundmatu, kuid kes on ometi teaduse ja meditsiini ajalukku jätnud väga olulise jälje. Just tema oli see, kes 1894. aastal tuvastas katkubakteri ja töötas välja vaktsiini, tänu millele õnnestus lõpuks panna piir sellele aastasadu inimkonda vaevanud haigusele. Sellest ka katku ladinakeelne nimetus Yersinia pestis. Deville’i romaan elustab aga ka laiemalt Yersini ajastu, visandab tolleaegsed meditsiini- ja teadusesaavutused, maalib lugeja silmade ette optimismist pakatava 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Euroopa, mis uskus veel vankumatult progressi ja teadusesse.
„Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” jätkab kahe vaestest oludest pärit sõbranna Lila ja Elena keeruliste suhete käsitlemist. Tüdrukud kasvavad üles, nende elud põimuvad ja lahknevad, aga ükskõik kui otsustavalt Elena ka ei sooviks Lila mõjuvõimust pääseda, õnnestub see tal vaid ajuti ja mitte kauaks. Mõlemad noored naised üritavad omal moel pääseda meeste kehtestatud pitsitavatest piirangutest Napoli vaeses linnaosas, aga ka laiemalt, abielu-, töö-, ühiskondlikes suhetes. Ka siis, kui nii ühe kui ka teise elukorraldus näib kindlalt paigas olevat, ootavad mõlemat veel ees kannapöörded ja hüpped tundmatusse. Elena Ferrante on Itaalia nüüdiskirjanduse üks tähelepanuväärsemaid autoreid. Oma rahvusvahelist tunnustust pälvinud Napoli-romaanidega toob ta lugejateni universaalse ja liigutava loo sõprusest ja kuuluvustundest. „Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” on tetraloogia kolmas raamat. Sellele eelnesid „Minu geniaalne sõbranna” (eesti k 2016) ja „Lugu uuest perekonnanimest” (eesti k 2019). Romaanisarja põhjal on valminud Eesti Televisiooniski näidatav teleseriaal „Minu geniaalne sõbranna”.
Andrei Ivanov on tuntud ja tunnustatud romaanikirjanik.
Tema koduks on proosa suurvormid, kus ta naudib täielikku vabadust ning loob uusi maailmu. Selle tunnistuseks on näiteks romaanid „Hanumani teekond Lollandile” (2012), „Harbini ööliblikad” (2014) ja „Isevärki kalmistu asukad” (2019).
Siinne raamat tutvustab Andrei Ivanovi loomingulise natuuri neid külgi, mis seni on kippunud varju jääma: ta on väljapeetud stiiliga novellikirjanik ja sügavalt mõtlev esseist.
Andrei Ivanovi lühiproosa kõneleb tundlikest rännakutest Taani ja Saksamaale, Pariisi ja iseendasse. Tema esseed peavad kahekõnet tänapäeva maailmakirjandusega (Ljudmila Ulitskaja, Kazuo Ishiguro, László Krasznahorkai, Péter Nádas) ning on täis elegantseid mõttearendusi ja sähvatusi.
Teda õhutab auahnus.
Teda kannustab konkurents.
Kuid võimul on oma hind.
10. Näljamängude lõikuspäeva hommik. Kapitooliumis valmistub 18-aastane Coriolanus Snow oma etteasteks mängude ühe juhendajana. Kunagi võimas Snowde perekond on langenud raskuste küüsi, ent Coriolanuse tribuudi võit mängudel võiks nende kunagise hiilguse taastada.
Juhus ei ole Coriolanuse poolt. Ta saab alandava ülesande juhendada kõige naeruväärsemat võistlejat, 12. ringkonna tüdruktribuuti. Nende saatused põimuvad. Iga Coriolanuse valik võib viia võidu või läbikukkumiseni. Areenil käib võitlus elu ja surma peale. Väljaspool areeni tunneb Coriolanus, et hakkab oma tribuuti kiinduma … ning peab otsustama, kas järgida Kapitooliumi reegleid või päästa ennast ja tüdrukut, olgu hind kui tahes kõrge.
Elas kord vanapaar, kellel oli lapselaps nimega Maša. Ühel päeval otsustasid Maša sõbrad minna metsa marju ja seeni korjama ning kutsusid Maša kaasa. Tüdruk küsis vanaemalt-vanaisalt luba ja nood vastasid: „Sa võid minna, kuid hoia teiste lähedale, nii et sa neid alati näed, muidu võid ära eksida.“ Maša ja ta sõbrad läksid metsa ning hakkasid marju ja seeni otsima. Tütarlaps liikus ühe puu ja põõsa juurest teiseni. Enne, kui ta arugi sai, oli ta sõprade juurest kaugele uidanud. Ta hõikas neid, kuid keegi ei kuulnud teda ega vastanud.
Ulmekirjanduse sünni- ja arengulugu on sama põnev kui ulme ise. Vanad pulpajakirjad, kadunud maailmad oma dinosauruste platoodega, Tarzan ja inimahvid, Jules Verne’i majesteetlikud leiutised, aurupungi mehaanilised tehisinimesed, ajareisid ja Asum, tulevikuseks ja Veenuse džunglid, barbar Conan ja Robert E. Howardi müstiliselt realistlikud fantaasiamaailmad, tulevikku ette nägev ulme, Isaac Asimov, Poul Anderson, Ray Bradbury, Philip K. Dick, Michael Moorcock, George R. R. Martin, Jack McDevitt, Alastair Reynolds, Clifford D. Simak ja John Wyndham ning teised meil põhjusega armastatud ulmekirjanikud – kõik see moodustab omamoodi kaleidoskoopilise pildi ulmekirjanduse ajaloost, kaardistatud võlumaailma, mis oma kirjususes loob neist kaleidoskoobikildudest siiski tervikpildi kogu ulme ajaloost, alates H. G. Wellsist ja E. R. Burroughsist kuni Robert A. Heinleini ja Arthur C. Clarke’ini. Raul Sulbi (1977) on lõpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumi, õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu ning töötanud aastaid ajakirjanikuna Sirbis ja Postimehes. Ta oli 1995. aastal Eesti Ulmeühingu asutaja ja esimene president ning aitas 1998. aastal käima lükata veebiajakirja Algernon, ulmehuviliste aastakokkutulekuid Estcon ning Eesti ulme aastaauhindade Stalker väljaandmist. Kirjastuses Fantaasia ilmuvad tema koostatud sarjad Orpheuse Raamatukogu, Täheaeg, Hirmu ja õuduse jutud ning Robert Silverbergi valitud teosed. Sulbi on koostanud ja toimetanud kümneid Eesti ja välismaiste autorite ulmeraamatuid: romaane, autorikogusid ja antoloogiaid. Ta on populaarse ajalooülevaate «Troonide mäng: Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487» autor (Viiking 2016).
"Kuni ühe külma detsembripäevani on Laurie veendunud, et armastust esimesest silmapilgust pole olemas. Veendumus püsib hetkeni, mil ta silmab läbi bussiakna Seda Meest. Nende pilgud upuvad teineteisesse … ja siis paneb buss uksed kinni ning sõidab edasi.
Laurie teab, et nad ei kohtu enam kunagi, aga juba järgmisel peol tutvustab Laurie’ parim sõbranna Sarah talle oma eluarmastust. Kes on loomulikult See Mees.
Üks päev detsembris saadab Laurie’t, Sarah’t ja Jacki läbi armastuse, südamete murdumise ja sõpruse kümme aastat, vormudes liigutavaks armastuslooks.
Josie Silveri debüütromaan „Üks päev detsembris“ on saanud Sunday Timesi ja NY Timesi bestselleiks ning tõlgitud enam kui kahekümne viide keelde."