Mida otsib Kesk-Eesti metsade vahel kasvanud tüdruk 25 miljoni elanikuga hiigellinnast, kus majad ulatuvad taevani ja tipptunnil müttab metroojaamas terve Eesti elanikkonna suurune inimhulk? Otsus Shanghaisse kolida oli teadlik valik. Tahtsin sukelduda täiesti teistsugusesse keskkonda ja selle endale „kodustada”. Mitte ühte sulada ega shanghaistuda, vaid vaadelda, kogeda ja aktsepteerida, et inimsuhted ja riigikord võivad toimida totaalselt teisiti, kui meie oma mätta otsas harjunud oleme. Esialgu plaanitud paariaastane periood Shanghais on märkamatult veninud üle kuue aasta pikkuseks ja mahutab hulganisti erilisi elamusi: töötamine EXPO-l, esimese rahvusvahelise konverentsi juhtimine, kaasalöömine maailma kõrgeimal trepijooksul, lähitutvus kohaliku haiglasüsteemiga ja palju muud. Ja kõige selle kõrval olen tõdenud, et Shanghai on hoolimata suurusest ja eksootilisusest üks turvaline ja sõbralik linn.
„1980ndatel olen Rapla tüdruk, keda on hakanud huvitama paleontoloogia. Eelajalooliste isendite uurimine täidab mingil määral musti auke, kus võinuksid olla mu juured. Porgandipeenras tuhnides leian karvase ninasarviku lõualuu ning Rapla kirikaiast märke seal kunagi mäletsenud mammuti- ja ürgveisekarjast. Vanaisa eest pean varjama oktoobrilapse märki, koolis aga ei tohi iitsatadagi, mida kõike kodus loetakse ja räägitakse. Olen kooli ja kodu vahel nagu jäässe külmuv pardipoeg, kes proovib viimast vaba veesõõri enda ümber lahti hoida. Aga ajastud vahetuvad äkki nii suure hooga, et kui poleks harjumust vana päevaraamatut pidada, võiks arvata, et on möödunud mitu elu. Äkki leian ennast hoopis ühest teisest Eesti väikelinnast, Viljandist, vaatan kärgpere emana järvepeeglisse ja näen täiesti teistsugust aega ja iseennast.” Kristiina Ehini sulest on emakeeles varem ilmunud kuus luule- ning kolm proosakogu. Tema looming on pälvinud nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi preemiaid. „Paleontoloogi päevaraamat” räägib autori lapsepõlvest, kooli- ja noorusajast Raplas kirjanikest vanemate peres. Raamat koosneb isiklikku laadi mälupiltidest, kuid perepärimuse kaudu ulatub autor ka oma sünnieelsesse aega. Eelajalugu, lähiminevik ja olevik põimuvad kokku üheks kirevaks tervikuks, täiendades „Aja loo” sarja veel ühe läbitunnetatud loo võrra.
See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950–1960ndate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel. Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi. Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse? Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud. Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate pärandi juurde?
Õppematerjal on mõeldud kasutamiseks gümnaasiumiastme ainetundides, eeskä t ühiskonnaõpetuses ja ajaloos, ent ka teistes õppeainetes inimõiguste käsitlemisel. Samu i on materjal kasutatav kutsehariduses ja täiskasvanukoolituses ning sotsiaalainete õpetajate välja- ja täiendõppes. Õppematerjal eeldab, et õppijad on inimõiguste tekke- ning arengulooga juba üldjoontes kursis ja annab neile teadmistele lisaks lühikese ülevaate inimõiguste olemusest ning inimõiguste piiritlemisest põhiõigustes. Nimetatud on ka olulisemad rahvusvahelised inimõigustekonventsioonid. Lähemalt on käsitletud õigust väärikusele ja heale nimele ning õigust elule, sest need õigused on aluseks ja sisuks teistele inimõigustele. Lisalugemiseks on toodud katkendeid kirjandusest, mida võib õpetaja valikul tunnis kasutada näidete või aruteluteemadena. Kirjandusteosed on valitud kooskõlas õppekavas oleva soovitatava kirjanduse nimekirjaga ning peaks seetõ tu olema suures osas õpilastele tu tavad. Piltliku materjalina saab tundide näitlikustamiseks ja aruteludeks kasutada koomikseid. Lisalugemise lehekülgedel on ka näidisküsimused. Neid lehekülgi võib õpilastele paljundada. Lisatud on „Inimese ja kodanikuõiguste deklaratsioon“, mis võe i vastu 1789. aastal ja on olnud eeskujuks põhiseaduste põhiõiguste peatükkidele, Ees i Vabariigi põhiseaduse II peatükk ja ülevaade näitusest, mis käsitleb inimõigusi Nõukogude Ees is Viimaks on mõned soovitused õpetajale tunni läbi viimiseks inimõiguste teemal.
See raamat on mõeldud lastele, kel ees eelkool või esimene klass, ja täiskasvanuile, kes tahavad nende lastega tegeleda. Järjest rohkem kurdetakse, et laps õpib küll kiiresti lugema, kuid ei saa loetud tekstist aru, ei oska lugeda funktsionaalselt. Raamat pakub laia valiku harjutusi, mis õpetavad last vaatama teksti kui teabeallikat, nägema seda mitme nurga alt ja loetut reaalse eluga siduma. Tekstide juures on küsimused ja ülesanded. Kõik harjutused õpetavad eri tekste omavahel seostama, teavet üldistama. Osa harjutusi on dialoogi vormis, arendamaks lapse empaatiavõimet ja ilmekat lugemist. Lugude sisu keskendub suuresti loodusele, kodukohale ja inimsuhetele. Enamikku tekste saab kasutada ka etteütlustena. Palju on kirjutamisülesandeid. Lisatud on tähe- ja sõnamänge ning ristsõnu. LOONE OTS (1965) on filosoofiadoktor pedagoogika erialal, Tartu ülikooli õppejõud ja koolitaja.
Erinevatel aegadel olen kirjutanud luuletusi, mis on aidanud mul mõtestada oma elu naisena ja ajaliku inimesena. Käesolev on mu teine luulekogu. Selles on määravaks hüpe ajatusse – kord kui piiremurdev tõuge, kord kui aegluubis, olemise ja mitteolemise ühesuses hõljumine. Luuleridu vääristavad tekstidega sulanduvad Piret Smagari gravüürid, mis panevad mind mõtlena, et igavaiku hämarail eksiradadel valgus ongi ainuke vastus.
Raamatust saame teada, kuidas linnud pesakohta valivad ja kuidas kulgeb nende pesaelu; kuidas meelitada oma aeda rohkem sulelisi; kuidas ehitada, paigaldada ja hooldada pesakasti või pesaalust. Koduümbruse linnurikkuse suurendamiseks saab iga inimene tublisti kaasa aidata. Kõige lihtsam on meisterdada pesakast, kuid on veel hulk muid nippe, kuidas lindude elu mõnusamaks teha.
Pöörane reisilugu kahe eestlase retkest roostes ja streikiva autoromuga läbi Ameerika Ühendriikide, kust ei puudu muhedad sekeldused, pesuehtsad Põrguinglid, hipid, indiaanlased ning koguni kokaiin.
Mõni neist oli alles 14-aastane koolipoiss. Nad suundusid 1918. aasta detsembris vabatahtlikena, vanemate vastuseisust hoolimata laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisus rindele, et võidelda Eesti iseseisvuse eest. Erakordselt värvikad ja tõetruud meenutused Vabadussõjast, mille on kirja pannud soomusrongi nr 2 endised sõdurid ja ohvitserid, teiste seas kirjanik Jaan Pert, kauaaegne Eesti eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes Tõnis Kint, soomusrongide diviisi asutaja ja juht Karl Parts, soomusrongi nr 2 juht Jaan Lepp jpt. Lisaks pakub raamat ohtralt fotomaterjali ning põnevaid ja detailirohkeid fakte Eestile vabaduse toonud inimestest ja sündmustest. Tegemist on soomusrongi nr 2 endiste ohvitseride Edvin Reinvaldti ja Tõnis Kinti koostatud ja 1972. aastal Rootsis ilmunud raamatu “Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjas” täiendatud uustrükiga, mille ilmumise eestvedajaks oli Tõnis Kinti Rootsis elav poeg Oole Kint.
Eesti tulevik pärast Sosnovõi Bori tuumaelektrijaama õnnetust. Ida- ja Lääne-Virumaa on saastunud ja muutunud inimestele elamiskõlbmatuks. Ümbritsevad maakonnad ägavad katastroofipiirkonnast põgenenute massi all, kellele lisanduvad Vene-Hiina sõja järel Eestisse pakku tulnud hiina ja vene immigrandid. Tumedais toonides maailmas otsib üksik häkker oma kadunud armsamat ning ehkki ta leiab sellel teel sõpru, kes teda toetavad, sõpru, kes on tema suhtes ükskõiksed, ja sõpru, keda ta ei kannata silmaotsaski, on mehe peamisteks abimeesteks šokker ja killuke musta huumorit.