BestSeller 2015 võidutöö! Maia on aastaid meeste tähelepanu nautinud, kuid püsivat armastust pole ta leidnud. Ta töötab väikeses alevikus õpetajana ning kasvatab erksaloomulist tütart. Naise üksluine elu võtab jahmatava pöörde, kui tema klassi saabub uus õpilane, poiss nimega Artur. Poiss toob Maiale uuesti meelde nooruspõlves läbielatud tragöödia: tema peigmees uppus aleviku läheduses asuvasse järve, mille kohta räägitakse õõvastavaid legende. Naine hakkab kahtlustama, et Artur on otseselt seotud viimastel aastatel toimunud vägivaldsete mõrvadega ning järgmine ohver võib olla juba Maia ise. „Seal, kus näkid laulavad” on psühholoogiline põnevik, mis kirjeldab hirmu laastavat mõju inimesele ja ühiskonnale.
See raamat on kauaoodatud praktiline teejuht peredele, kus vanemate paarisuhe on lõppenud, kuid endisi armastajaid ja tänaseid ekspartnereid seovad ühised lapsed. Kui oled alustamas uut suhet ja tahad oma eelmisest suhtest pärit last uude perekonda integreerida nii, et see lapsele võimalikult valutult kulgeks; kui oled lapsevanem ja vajad teejuhti, et ehitada oma ekspartneriga üles toimiv koostöösuhe teie lapse õnneliku tuleviku nimel; kui oled uueks partneriks inimesele, kel on eelmisest suhtest laps, siis see raamat on sulle. Põhjalik, inspireeriv ja hästi struktureeritud käsiraamat, mille väärtust tõstavad Eesti inimeste lood, kes on läinud uuele suhteringile või kes on oma nahal kogenud oma vanemate lahutust ja uue suhte moodustamist. Monika Koppel, pereterapeut
Nüüdisajal valitseb meil tohutu info üleküllus. Kuhu iganes me ka ei vaataks, on tuhandeid soovitusi toitumise, dieetide ja menüüde kohta. Millist valida, kus on tõde? „Dr Levini toitumistarkused” on raamat, mis eristub selgelt paljudest teistest nõuanderaamatutest. Selle asemel et ülistada mõnd uut toitumisteooriat, läheneb dr Levin hoopis teise nurga alt, rõhutades, et iga inimene on ainukordne ja eriline oma lõputute individuaalsete nüanssidega. Seega ei saa ka toit olla kõigile sama! Raamat võtab kokku peamise seoses toitumisega, puudutab erinevaid teooriaid ning pakub varjatud toidutalumatuse osas välja hoopiski uue vaatenurga. Kuna toit on meie tervise üks olulisemaid aluseid, siis sobimatuid toiduaineid süües võime teha oma tervisele pöördumatult liiga. Kuidas õige toitumisega enda ja oma lähedaste tervist hoida, ongi selle raamatu peamine sõnum. Raamat on hea kaaslane igasse perre ning abiline ka terapeudi või arsti töölauale – huvitavaid mõtteid ja häid praktilisi nõuandeid jagub kõigile.
"Sõnal „autism” on ka praegusel ajal paljude inimeste jaoks kohutav tähendus: silme ette tulevad kõnetud, stereotüüpidega, karjuvad, kontaktivõimetud lapsed, ning enamik inimesi ei mõtle selle peale, milline saab olema nende laste tulevik. Samuti ei tea me veel siiani piisavalt põhjalikult autismispektri häirete põhjuste kohta. Selle raamatu autor Temple Grandin on ise autistlik inimene, kes on oma nõrkusi ja tugevusi tundma õppinud, nii et ta on elus hästi hakkama saanud: leidnud töö, lõpetanud ülikooli, saanud teadlaseks, ning ta on uurinud kogu elu autismi olemust ja põhjusi. Ta jagab selles raamatus soovitusi, kuidas keskenduda autismispektri häiretega laste tugevustele, kuidas toetada nende arengut, haridusteed ja kuidas leida neile töövõimalusi. Tema kogemuste kirjeldused ja mitmekesised soovitused on väga väärtuslikud kõikidele autistlike laste vanematele, aga ka kõigile spetsialistidele, kes töötavad nende lastega. Arvestades kõiki neid selle raamatu teemakäsitlusi, saaks ka meie haridussüsteem pakkuda autismispektri häirega lastele just neile sobivaimat õppimisvõimalust. Autorite nõuanded selle kohta, kuidas aidata autistlikel lastel elus toime tulla, on sedavõrd elulised ja realistlikud, et need võiks juhendmaterjalina kaasa anda kõikidele vanematele, kui nende laps saab autismispektri häirete diagnoosi. Mida rohkem me saame teada autistliku aju eripäradest ja sellest, kuidas kaasaegseid uuringuid ära kasutada, seda paremini suudame me leida nendele lastele paremaid võimalusi toimetulekuks. Temple Grandin on väga hea eeskuju kõikidele autismispektri häirega inimestele – tema elukäik näitab, mida on võimalik saavutada suure töö ja realistliku lähenemisega. Me kõik ju soovime autismispektri häirega lastele just samalaadset tulevikku – iseseisvat toimetulekut ja täisväärtuslikku elu – ning see raamat aitab meil selle poole püüelda.
Ära ela autopiloodil – ela elu täie tähelepanuga. Teadlikkusest tõuseb kasu nii igapäevaste kui ebatavaliste kogemuste puhul. See on muistne budistlik tarkus, mida on juba palju sajandeid harjutatud. Selle kaheksanädalase kursuse jooksul näitab Maitreyabandhu, kuidas tänapäevase elu keskel teadlikkust rakendades elu kaotsiläinud hetki taasavastada. Maitreyabandhu on kogenud meditatsiooniõpetaja ja juba 25 aastat Triratna ordineeritud budistide ühenduse liige. Praegu elab ja töötab ta Londonis.
"Lea Dali Lioni raamatus „Joonista valgus“ on nii karmi reaalsust kui kaunist sügavat vaimsust. Lea kirjeldab detailselt keemiaraviga seotud vaevustest ja samal ajal toimuvatest vaimsetest õppetundidest ning kogemustest nähtamatu maailmaga, mida ta nimetab pärismaailmaks. Lea kirjutas selle raamatu ise, sest kolm eelmist katset kahelt kirjastuselt ei olnud universumi poolt määratud teoks saama. „Mulle anti ülevaltpoolt mõista, et pean raamatu ise kirjutama nii, nagu mina tunnen, et on õige. Nii ma siis alustasingi selle kirjapanemist teadmata, et minu elu kisub kohe varsti pööraselt huvitavaks. Justkui selleks, et raamat ikka piisavalt põnev tuleks. Minuga on juhtunud uskumatuid lugusid ja osa neist on põimitud ka sellesse raamatusse. Pärast seda, kui andsin avalikkusele teada, et olen põdenud haigust nimega vähk ja läbi teinud nii keemiaravi, operatsiooni kui kiiritusravi, hakkasin suurel hulgal kirju saama. Iga kirja taga seisis keegi õnnetu, kel parasjagu mõni raske haigus või muu talumatu mure. Kuna mind oli ainult üks, hädalisi aga palju, sain varsti aru, et kõigile neile eraldi pole mul võimalik vastata. Seega panin raamatusse kirja ka kogu informatsiooni, kuidas mina end aitama õppisin ja milliseid tehnikaid kasutasin. Mis aga minu jaoks selles raamatus kõige tähtsam on? Ma proovin iseenda najal näidata, et igal olukorral on mitu erinevat nägu ja meil endal on alati võimalus valida, milliste nägudega olukordi me oma elus näha soovime. Et ka valu võib ilus olla, kui me teda päriselt tundma õpime. Ja et maailm on geniaalselt üles ehitatud ja töötab tervikuna kui õlitatult. Meil ei jää üle muud kui protsessi ilu nautida.“ „Joonista valgus“ on ka Lea laul, mis on talle erilise tähtsusega. Tal oli seljataga kaheksakuune raviprotsess ning ta polnud ammu midagi loonud. Ja siis ühel ööl see tuli… „Lõpetasin viie paiku hommikul, just siis, kui kurjus magab. Tõmbasin demo Ipod´i, et koos selle kauni lauluga, klapid peas, voodisse ronida ja uinuda.“
"Vaata lapse silmadesse – midagi sügavamat pole olemas. Lapse silmad on nagu põhjatu sügavik. /Osho/ Lastele on omane ehe vabadus. Nad on rõõmsameelsed, mängulised ja loomu poolest loovad. Kuid kasvatamise käigus surutakse neid omadusi maha, et lapsed oleksid sõnakuulelikud ning sobituksid võimalikult hästi ühiskonda. Ja kuigi iga vanemate põlvkond kinnitab, et nemad ei tee oma lastega samu vigu, mis tehti nendega, sunnivad nad paratamatult lastele peale puudusi ja piiranguid, mille nad ise pärisid oma vanematelt. See raamat kutsub üles „laste vabastusliikumisele”, et purustada vanad käitumismustrid ja panna lastega suhtlemisele uus alus. See on teejuht täiskasvanutele, et nad teadvustaksid, kui palju nende käitumine lapsi mõjutab. Me õpime, millal laste eest hoolitseda ja neid kaitsta ning millal lasta neil omaette tegutseda, et nad oskaksid elust rõõmu tunda ja saavutaksid oma kõrgeima potentsiaali. Osho (1931–1990) on üks tuntumaid ja provokatiivsemaid tänapäeva müstikuid. Londoni Sunday Times nimetas Oshot üheks „20. sajandi tegijaks”; kirjanik Tom Robbins aga „kõige ohtlikumaks inimeseks pärast Jeesus Kristust”. Tema õpetuste mõju on üha kasvanud ning jõuab vaimsete otsijateni kõikjal maailmas."
Gallagheri Akadeemia väidab end olevat tütarlastekooli geeniustele. Tegelikkuses tähendab selles koolis kehaline kasvatus süvenemist võitluskunstide peenematesse saladustesse, reaalained annavad ülevaate moodsamatest keemiasõja trendidest ja kodutööde hulka kuulub salakoodide murdmine. – Cammie Morgan leidis imelise poiss-sõbra Joshi, kuid sunniti temast loobuma. Süda murtud, ei ihka ta nüüd muud kui uut rahulikku semestrit. See on muidugi tühi lootus, kui sa pärined auväärsest luurajate suguvõsast ja käid erakordsetele tüdrukutele mõeldud spioonikoolis. Cammie püüab kangesti olla tavaline tüdruk, kuid ohtlik elu ei jäta teda maha. Koos sõpradega avastab ta, et kool valmistub võõrustama imelikke külalisi, kel koodnimeks Mustsarv. Ja siis süüdistatakse just teda kõigi kooli saladuste tõsisesse ohtu seadmises. Et tõde lagedale tirida ja Cammie süüst puhtaks pesta, ronivad tema ja ta sõbrad õige pea kooli salakoridorides ja jälitavad kõike ning kõiki. Ehkki nad on treenitud spioonid, on vastased seekord nutikamad (ja nunnumad) ning panused kõrgemad – nii kooli saatuses kui ka Cammie südames.
Olen veendunud, et teadmised on kollektiivne vara. Siia raamatusse raiutud kirjaridades üritan oma teadmisi jagada. Mõned asjad siin maailmas vapustavad mind. Näiteks tuimus, ihnsus ja ahnus. Näiteks suhtumine õnnetuisse, ka õnnetuisse põgenikesse. Püüan siin sellist suhtumist lahata. Ma ei salli russofoobiat, mulle meeldib Venemaa. Siinses Venemaa-tsüklis jagan teadmisi ja kogemusi, mida olen seda riiki risti-põiki läbi käies korjanud. Surm on mind alati huvitanud. Mis see on? Kuidas sellesse suhtuvad eri rahvad? Surmgi on siin jutuks. Samuti rahvuslased ja võõraviha, alkohol ja anonüümsed kommentaatorid, Savisaar ja Jeesus, Putin ja Hitler ning teised tegijad. "Aja kirju" koondab Olev Remsu kirjutisi perioodilt 2000 – 2015.
"Marmorluik" (lapsepõlveromaan) on ebahariliku ja huvitava ülesehitusega: selles lõikuvad tavatul moel kolm liini. Autor jutustab oma sõjajärgsest lapsepõlvest, keerulistest, isegi piinarikastest peresuhetest, kooliaastatest, noorusest; näitab kummastavast ja süngest vaatenurgast Tartu Ülikooli, esitab ootamatu portree Juri Lotmanist, räägib sõprusest Juhan Viidingu, Sergei Dovlatovi ja paljude teistega. Teiseks liiniks on väljamõeldud sürrealistlikud novellid, mis on siiski tõukunud tegelikest sündmustest, need näitavad, kuidas elu tõsiasjad muunduvad kunstiks, kuidas sünnib kirjanik. Ja kolmas liin – originaalne vaatenurk suurtele kirjandusteostele, mis on Jelena Skulskajat mõjutanud, kujundanud tema kunstimaitset, saanud osaks tema elust. Kõik kolm liini sulanduvad omapäraseks pildiks inimesest ajastute, riigi, linna, ühiskonna taustal; pildiks kirjanikust, kelle elu liigub just nii, et pakkuda toitu loomingule – nii rõõmus kui mures.