Inimkond. Paljutõotav ajalugu. Rutger Bregman

laeva kapten. Artikli teatel oli kapten koguni veennud televisiooni poiste seiklusest filmi tegema.

      „Nende ellujäämise lugu peetakse juba üheks suurtest klassikalistest mereseikluslugudest,” võtab artikkel kõik kokku.

      Olin küsimustest lõhkemiseni pungil. Kas poisid on veel elus? Ja kas on võimalik seda filmi leida? Kõige tähtsam oli siiski see, et mul oli juhtniit: kapteni nimi oli Peter Warner. Võib-olla on tema veel elus! Aga kuidas leida eakat inimest teiselt poolt maakera?

      Kui asusin kaptenit nime järgi otsima, naeratas õnn mulle veel kord. Austraalias Mackays ilmuva väikese kohaliku ajalehe Daily Mercury ühes hiljuti ilmunud numbris sattusin pealkirjale: SÕBRAD 50 AASTAT. Samas oli väike foto kahest naeratavast mehest, ühe käsi teise õlal. Artikkel algas nii: „Lismore’i lähedalt Tullerast leidsime kaugest banaaniistandusest ebaharilikud sõbrad […] Mõlema naeratavad silmad ja sädelev energia ei kinnita nende vanust. Vanem, rikka töösturi poeg on 83-aastane. Noorem, 67-aastane mees on sõna otseses mõttes looduslaps.”⁷⁹

      Nende nimed? Peter Warner ja Mano Totau. Ning kus nad kohtusid?

      Asustamata saarel.

      3

      Asusime teele ühel septembrihommikul. Olime koos abikaasa Maartjega üürinud Austraalia idarannikul Brisbane’is auto ja ma seadsin end ootusärevalt rooli taha. Ärevuse põhjus võis mõneti olla seegi, et tegelikult olin sooritanud sõidueksami alles kuuendal katsel ja nüüd tuli mul sõita vasakul teepoolel. Aga muidugi seegi: sõitsin kohtuma „ühe suure klassikalise mereseiklusloo” peategelasega.

      Umbes kolm tundi hiljem jõudsime sihtkohta, kuhugi pärapõrgusse, kus isegi Google Maps segadusse sattus. Ometi siin ta oligi, pinnasteest veidi eemal ootamatult madala maja ees istus mees, kes päästis viiekümne aasta eest kuus merehädas poissi. Kapten Peter Warner.

      Enne kui asun tema lugu pajatama, peaksite Peteri kohta üht-teist teada saama, sest kogu tema elu vääriks filmi. Ta on Arthur Warneri, Austraalia ühe rikkaima ja mõjuvõimsaima mehe noorim poeg. 1930. aastatel valitses Warner suurt impeeriumi, mille nimi oli Electronic Industries ja mis oli toona riigi raadioturul tooniandval kohal.

      Peterist oodati, et ta astub isa jälgedesse. Selle asemel aga jooksis ta seitsmeteistkümneaastasena kodust ära. Seiklusi otsides siirdus ta merele. „Eelistan võidelda pigem looduse kui inimestega,” selgitas ta hiljem.⁸⁰

      *

      Peter saatis järgmised aastad mööda, seilates seitsmel merel Hongkongist Stockholmini, Shanghaist Peterburini. Viis aastat hiljem koju tagasi pöördudes näitas kadunud poeg isale uhkelt Rootsi kaptenilitsentsi. Warner vanemale see erilist muljet ei avaldanud ja ta nõudis, et poeg õpiks mõnd kasulikku ametit.

      „Mis oleks kõige kergem?” uuris Peter.

      „Raamatupidamine,” valetas Arthur.⁸¹

      Peteril kulus veel viis aastat õhtukoolis, et omandada eriala. Ta asus tööle isa kompaniis, aga meri kutsus teda endiselt, ja kui vähegi võimalik, sõitis ta Tasmaaniasse, kus tal oli oma kalalaevastik. Just see kõrvalharrastus viis ta 1966. aasta talvel Tongale. Ta palus kuningalt audientsi, et küsida luba homaaripüügiks Tonga vetes. Tema Majesteet Taufa‘ahau Tupou IV kahjuks keeldus.

      Pettunud Peter võttis kursi tagasi Tasmaaniale, aga tegi teel väikese kõrvalepõike, et väljaspool kuninga võimuala võrgud vette lasta. Just siis ta märkaski seda: tillukest saart keset lasuursinist merd.

      See oli ‘Ata saar.

      Peter teadis, et ükski laev pole siin kaua aega ankrusse heitnud. Kunagi oli saar asustatud kuni selle sünge päevani 1863. aastal, kui silmapiirile ilmus orjalaev ja purjetas minema juba koos siinsete asukatega. Pärast seda on ‘Ata olnud asustamata – hüljatud ja unustatud.

      Peter märkas aga midagi imelikku. Binokliga märkas ta rohelistel kaljudel kõrbenud laike. „Troopikas on ebaharilik, et tuli puhkeks iseenesest,” selgitas ta meile pool sajandit hiljem. „Nii võtsingi nõuks asja uurida.” Kui laev lähenes saare läänetipule, kuulis Peter ülevalt mastikorvist hüüdu.

      „Keegi hüüab midagi!” karjus üks madrus.

      „Jama,” hüüdis Peter vastu. „Mõni merelind kisab.”

      Siis aga märkas ta binokliga üht poissi. Alasti. Juuksed õlgadeni. See metsiku moega olend hüppas kaljuservalt alla ja sööstis vette. Ühtäkki järgnes talle veel rohkem poisse, kes karjusid nii nagu kopsud lubasid.

      Peter andis meeskonnale käsu relvad laadida, kuna oli teadlik polüneeslaste kombest jätta ohtlikud kurjategijad kaugetele saartele. Ei läinud kuigi kaua, kui esimene poiss jõudis laeva juurde. „Minu nimi on Stephen,” hüüdis ta puhtas inglise keeles. „Meid on kuus ja oleme siin olnud enda arvates viisteist kuud.”

      Peter võttis seda juttu rohkem kui veidi skeptiliselt. Kord pardale jõudnud poisid väitsid, et on Tonga pealinna Nuku‘alofa internaatkooli õpilased. Koolitoidust tüdinenuna olid nad otsustanud minna kalapaadiga päevaks merele, aga jäänud tormi kätte.

      Üsna tõenäoline lugu, leidis Peter. Oma mõlemapoolset sidet võimaldava raadioga võttis ta Nuku‘alofaga ühendust. „Mul on siin kuus poissi,” ütles ta radistile. „Kui teatan teile nende nimed, kas saaksite helistada kooli ja uurida, kas need õpilased on seal kohal?”

      „Oodake,” kõlas vastus.

      Kakskümmend minutit tiksus mööda. (Kui ta seda rääkis, tõmbusid Peteri silmad kergelt niiskeks.)

      Viimaks tuli väga emotsionaalne radist eetrisse tagasi ja ütles: „Te leidsite nad üles! Neid poisse peetakse surnuks. Toimus mälestustalitus. Kui need on nemad, siis on see ime!”

      Küsisin Peterilt, kas ta on midagi kuulnud raamatust „Kärbeste jumal”.

      „Jaa, olen seda lugenud,” puhkes ta naerma. „Aga see on hoopis teistsugune lugu!”

      4

      Järgmiste kuude jooksul püüdsin nii täpselt kui võimalik taastada väikesel ‘Ata saarel juhtunud sündmused. Peteri mälu osutus suurepäraseks. Isegi üheksakümneaastasena oli kõik, mida ta meenutas, täpselt kooskõlas teiste allikatega.⁸²

      Minu järgmine tähtsaim allikas elas paari sõidutunni kaugusel Peterist. Mano Totau, kes toona oli viieteistkümnene ja nüüd lähenes seitsmekümnele, pidas kaptenit üheks oma parimaks sõbraks. Paar päeva pärast meie külaskäiku Peteri juurde tervitas Mano mind ja minu abikaasat oma töökojas Deception Bays veidi põhja pool Brisbane’i.

      Tõeline „Kärbeste jumal”, nagu Mano rääkis, algas juunis 1965.

      Peategelased olid kuus poissi, kõik Nuku‘alofa range korraga St. Andrewsi katoliikliku internaatkooli õpilased. Vanim neist oli kuueteistkümnene, noorim kolmeteistkümnene ja neil oli üks ühine joon: üksluine koolielu oli neile tüütu. Teismelised ihkasid kooliülesannete asemel seiklusi, kooli asemel elu merel.

      Niiviisi sündiski kava põgeneda Fidžile, umbes viiesaja miili kaugusele, või koguni Uus-Meremaale. „Hulk teisi poisse koolis teadsid seda,” meenutas Mano, „aga kõik arvasid, et see on nali.”

      Oli ainult üks takistus. Mitte kellelgi poistest ei olnud paati, mistõttu võeti nõuks see „laenata” kalur Taniela Uhilalt, keda keegi ei sallinud.

      Poisid ei raisanud ettevalmistusteks kuigi palju aega. Kaks kotti banaane, mõned kookospähklid ja väike gaasipõleti oli kogu valmis pandud varustus. Kellelegi neist ei tulnud pähegi võtta kaasa kaarti, kompassist rääkimata. Ja kedagi neist ei saanud nimetada kogenud meremeheks. Ainult kõige noorem, David, oskas paati juhtida (mis tema enda ütlust mööda, „oligi põhjus, miks nad tahtsid mind kaasa võtta”).⁸³

      Sõit