Inimkond. Paljutõotav ajalugu. Rutger Bregman

Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides, jagab rahvas kaasinimestest seda pessimistlikku seisukohta.⁴⁷

      Mind on juba kaua aega köitnud küsimus, miks me oleme inimkonnast nii negatiivsel arvamusel. Kui me vaistlikult usaldame meile lähedase kogukonna liikmeid, siis miks meie hoiak muutub, kui rääkida inimkonnast tervikuna? Miks teha nii palju seadusi ja eeskirju, rajada nii palju asutusi ja institutsioone lähtudes eeldusest, et inimesi ei või usaldada? Kuigi teadus kinnitab meile kogu aeg, et elame planeedil A, siis miks me kipume ikka uskuma, et elame planeedil B?

      Kas tegu on hariduse puudujäägiga? Vaevalt. Tutvustan käesolevas raamatus kümneid intellektuaale, kes usuvad kindlalt meie ebamoraalsusse. Poliitiline veendumus? Jällegi ei. Nii mõnigi religioon peab seda usklikuks olemise üheks tahuks, et inimesed on patumülkas. Palju kapitaliste eeldab, et meid kõiki motiveerib omakasu. Hulk keskkonnakaitsjaid peab inimesi Maale hukatuslikuks nuhtluseks. Arvamusi on tuhandeid, inimese olemuse kohta on ainult üks.

      See pani mind mõtlema. Miks me arvame, et inimesed on halvad? Mis sunnib meid uskuma meiesuguste halba olemusse?

      Kujutleme hetkeks, et turule tuleb uus narkootikum. See on äärmiselt sõltuvust tekitav ja silmapilk on kõik selle konksu otsas. Teadlased uurivad asja ja jõuavad kiiresti järeldusele, et narkootikumi mõjul, tsiteerin, „alahinnatakse riski, tekivad ärevus, meeleolulangus, õpitud abitus, põlgus ja vaenulikkus teiste vastu, [ning] tunded nürinevad”.⁴⁸

      Kas me seda narkootikumi kasutame? Kas lubame oma lastel seda proovida? Kas valitsus tunnistab selle seaduslikuks? Vastus kõikidele eeltoodud küsimustele on: jah. Sest see, millest ma siin räägin, ongi juba üks tänapäeva suurimaid sõltuvusi. Me tarvitame seda narkootikumi iga päev, seda rahastatakse rikkalikult ja seda pakutakse meie lastele määratus koguses.

      See narkootikum on uudised.

      Olen kasvanud usus, et uudised aitavad meil areneda. Et kohusetundliku kodanikuna on meie kohus lugeda ajalehti ja vaadata õhtuseid uudistesaateid. Et mida rohkem me jälgime uudiseid, seda paremini oleme informeeritud ja seda tervem on meie demokraatia. Seda mantrat räägib palju vanemaid ikka veel oma lastele, teadlased aga on jõudnud väga erinevale järeldusele. Kümnete uurimuste andmetel ohustavad uudised vaimset tervist.⁴⁹

      Esimene, kes asus seda põldu harima, oli juba 1990. aastatel George Gerbner (1919–2005). Tema mõtles ka välja termini, mis kirjeldab avastatud nähtust: õela maailma sündroom, mille kliinilised sümptomid on küünilisus, inimesepõlgus ja pessimism. Inimesed, kes jälgivad uudiseid, on palju tõenäolisemalt valmis nõustuma niisuguste väidetega nagu „enamik inimesi hoolib ainult iseendast”. Nad usuvad sagedamini, et meie kui indiviidid oleme abitud muutma maailma paremaks. Nad on tõenäoliselt sagedamini stressis ja masenduses.

      Paari aasta eest esitati inimestele kolmekümnes eri riigis lihtne küsimus: „Üldiselt võttes, kas arvate, et maailm muutub paremaks, jääb samasuguseks või muutub halvemaks?” Kõikides riikides, Venemaast Kanadani ja Mehhikost Ungarini vastas suur enamus, et asjad lähevad halvemaks.⁵⁰ Tegelikkus on risti vastupidine. Mitme viimase kümnendi jooksul on äärmine vaesus, sõjaohvrite arv, laste suremus, kuritegevus, näljahädad, laste töö, surmajuhtumid loodusõnnetuste tagajärjel ja lennuõnnetuste arv vähenenud. Elame kõigi aegade kõige rikkamal, turvalisemal ja tervemal ajal.

      Aga miks me siis sellest aru ei saa? Asi on lihtne. Sest uudised räägivad erandlikest asjadest ja mida erandlikum mingi sündmus on – olgu siis terrorirünnak, relvaülestõus või loodusõnnetus –, seda suurem on selle uudisväärtus. Te ei näe iialgi pealkirja, mis kuulutab „ÄÄRMISES VAESUSES ELAVATE INIMESTE ARV VÄHENES EILE 137 000 VÕRRA”, ehkki see oleks võinud ilmuda viimase kahekümne viie aasta jooksul iga päev.⁵¹ Samuti ei näe te iialgi otseülekannet kohast, kus reporter teatab: „Seisan siin keset tühermaad, kus täna pole ikka veel märkigi sõjast.”

      Mõne aasta eest analüüsisid Hollandi sotsioloogid, kuidas meedia kajastab lennuõnnetusi. Aastatel 1991–2005, kui lennuõnnetuste arv järjekindlalt vähenes, kasvas meedia huvi nende vastu kogu aeg. Ja nagu võitegi arvata, inimesed kartsid üha rohkem nende järjest turvalisemate lennukitega lennata.⁵²

      Teises uurimuses koostas meditsiinialaste uuringutega tegelev teadlaste rühm andmebaasi rohkem kui neljast miljonist uudisloost immigratsiooni, kuritegevuse ja terrorismi teemal, et vaadata, kas siin ilmneb mingeid mustreid. Selgus, et ajal, kui immigratsioon või vägivald vähenes, andsid ajalehed neile rohkem ruumi. „Seega,” kõlab uurijate järeldus, „pole uudiste ja tegelikkuse vahel nähtavasti mingit seost, rääkimata negatiivsest suhtumisest.”⁵³

      Muidugi ei pea ma uudiste all silmas kogu ajakirjandust. Palju ajakirjandusvorme aitavad meil maailma paremini mõista. Uudised aga – mille all ma mõtlen teateid äsja toimunud juhuslikest ja sensatsioonilistest sündmustest – on kõige levinum vorm. Lääneriikides tarbib uudiseid iga päev kaheksa inimest kümnest. Keskmiselt kulutame päevas ühe tunni, et saada kätte oma uudisteannus. Laiendades seda kogu elule, saame kolm aastat.⁵⁴

      Miks oleme meie, inimesed, nii vastuvõtlikud uudiste süngemale poolele? Põhjusi on kaks. Esimene on nähtus, mida psühholoogid nimetavad negatiivseks tajunihkeks: me oleme rohkem häälestatud halvale kui heale. Kui minna tagasi aega, kui elatusime küttimisest ja korilusest, oli parem karta ämblikku või madu olgu või sada korda ülearu kui kasvõi üks kord mitte. Liiga palju karta võib olla eluohtlik, liiga vähe karta on seda kindlasti.

      Teiseks on meile iseloomulik kättesaadavuse tajunihe. Kui meile meenuvad kergesti näited mingist konkreetsest asjast, siis kipume eeldama, et see asi on suhteliselt tavaline. Tõsiasi, et meid pommitatakse iga päev hirmuäratavate lugudega lennuõnnetustest, laste röövimisest ja peade maha-raiumisest – mis kipuvad mällu talletuma –, moonutab täielikult meie maailmapildi. Nagu märgib kuivalt Liibanoni statistik Nassim Nicholas Taleb: „Me pole küllalt ratsionaalsed, et ajakirjandust tarbida.”⁵⁵

      Praegusel digiajastul on uudised, millega meid toidetakse, aina äärmuslikumad. Vanasti ei teadnud ajakirjanikud kuigi palju oma üksikutest lugejatest. Nad kirjutasid rahvahulkadele. Facebooki, Twitteri ja Google’i taga olevad inimesed aga tunnevad teid hästi. Nad teavad, mis šokeerib või hirmutab teid, nad teavad, mis sunnib teid klikkima. Nad teavad, kuidas võita teie tähelepanu ja seda säilitada, nii et nad saaks pakkuda kõige tasuvamal viisil teile sobivaimat personaalset reklaami.

      Niisugune pöörane nüüdisaja meedia pole midagi muud kui rünnak igavuse vastu. Sest – olgem ausad – inimestest enamiku elu on vägagi ette ennustatav. Meeldiv, aga igav. Seega, kui me eelistame meeldivaid, aga igavat elu elavaid naabreid (ja õnneks enamik naabreid sobib sellele pildile), siis igav sõnum ei sunni teid kõrvu kikitama ja tähelepanu teritama. Meeldiv reklaami ei müü. Ja nii serveeribki Silicon Valley meile aina sensatsioonilisemaid klikipeibutisi, kuna teab väga hästi, nagu on kord öelnud üks Nobeli preemia saanud Šveitsi kirjanik, et „uudised on mõistusele sama, mis suhkur kehale”.⁵⁶

      Paari aasta eest võtsin nõuks tuua oma ellu muudatuse. Ma ei vaata enam uudiseid, ega näpi ka hommikueine ajal telefoni. Nüüdsest võtan kätte hea raamatu. Ajaloost. Psühholoogiast. Filosoofiast.

      Õige pea märkasin aga midagi tuttavlikku. Enamik raamatuid räägib millestki erandlikust. Kõigi aegade suurimad menukid on alati katastroofidest ja õnnetustest, türanniast ja rõhumisest. Sõjast, sõjast ja et lisada asjale pisut vürtsi, siis sõjast. Ja kui vahel sõda ei juhtu olema, siis elame ajas, mida ajaloolased nimetavad interbellum: sõdade vahepeal.

      Ka teaduses on seisukoht, et inimkond on halb, valitsenud aastakümneid. Heitke pilk inimloomusest kirjutatud raamatutele ja te leiate niisuguseid pealkirju nagu „Deemonlikud mehed”, „Isekas geen” ja „Kõrvalkorteri mõrvar”. Bioloogid on pikka aega arendanud sünget evolutsiooniteooriat, milles ka siis, kui loom isegi näib tegevat midagi head, kleebitakse talle külge isekuse silt. Soojad suhted perekonnas? Onupojapoliitika! Ahv jagab banaani kaheks? Seanahavedaja kasutab teda ära!⁵⁷ Nagu üks Ameerika bioloog