Inimkond. Paljutõotav ajalugu. Rutger Bregman

veelgi parem: pole täiskasvanuid.

      Kohe esimesel päeval kehtestavad poisid omamoodi demokraatia. Üks poiss – Ralph – valitakse rühma juhiks. Sportlik, karismaatiline ja nägus Ralph on kogu kamba silmapaistvaim kuju. Tema mängukava on lihtne: 1) Elada lõbusalt. 2) Jääda ellu. 3) Anda mööduvatele laevadele suitsusignaale.

      Esimest punkti täidetakse edukalt. Aga teisi? Mitte nii väga. Enamik poisse on rohkem huvitatud pidutsemisest ja vallatustest kui tule eest hoolitsemisest. Punapea Jacki kireks saab sigade küttimine ja ajapikku muutub ta koos sõpradega üha hooletumaks. Kui viimaks üks laev saarest kaugelt möödubki, pole neid oma valvepostil lõkke juures.

      „Sa rikud seadusi!” süüdistab Ralph teist pahaselt.

      Jack kehitab õlgu. „Ja mis siis sellest?”

      „Seadused on ainus asi, mis meil on!”

      Kui saabub öö, haarab poisse hirm, kardetakse elukaid, kes usutavasti saarel luusivad. Tegelikult istub ainus elajas neis endis. Üsna varsti hakatakse endale tegema näomaalinguid. Riided heidetakse seljast. Ja neil tekivad vastupandamatud tungid: näpistada, lüüa, hammustada.

      Kõikidest poistest suudab ainult üks hoida pea külma. Põssal – nagu teised teda hüüavad, sest ta on teistest trullakam – on astma, ta kannab prille ja ei oska ujuda. Põssa on mõistuse hääl, keda keegi ei võta kuulda. „Kes me oleme?” arutleb ta kurvalt. „Inimesed? Või loomad? Või metslased?”

      Möödub nädal. Siis astub ühel päeval rannale Briti mereväeohvitser. Saar on nüüd suitsev kõnnumaa. Kolm last, Põssa nende hulgas, on surnud. „Mina oleksin küll arvanud,” teeb ohvitser neile etteheiteid, „et kamp inglise poisse näitab ennast paremast küljest.” Kunagise korraliku ja viisakalt käituva poistekamba juht puhkeb nutma.

      „… nuttis Ralph kaotatud süütuse pärast”, loeme, ja „pimeduse pärast, mis on inimese südames …”

      Niisugust lugu pole kunagi juhtunud. Üks inglise kooliõpetaja mõtles selle 1951. aastal välja. „Kas pole hea mõte,” küsis William Golding ühel päeval abikaasalt, „kirjutada lugu mõnest saarele sattunud poisist ja näidata, kuidas nad tegelikult käituks?”⁶⁹

      Goldingu raamatut „Kärbeste jumal” on müüdud kümneid miljoneid, see on tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde ja seda on ülistatud kui üht kahekümnenda sajandi klassikalist teost.

      Tagantjärele vaadates on raamatu menu saladus selge. Golding oskas meisterlikult portreteerida inimkonna kõige tumedamaid hingesoppe. „Isegi kui alustame puhtalt lehelt,” kirjutab ta oma esimeses kirjas kirjastajale, „sunnib meie loomus meid kõike vussi ajama.”⁷⁰ Või nagu ütles ta hiljem: „Inimene toodab kurjust nagu mesilane toodab mett.”⁷¹

      Muidugi, Goldingule oli toeks 1960. aastate ajavaim, kui järgmine põlvkond hakkas oma vanematele esitama küsimusi Teise maailmasõja ajal toime pandud metsikuste kohta. Taheti teada, kas Auschwitz oli anomaalia, või on meist igaühes peidus nats?

      „Kärbeste jumalas” vihjab Golding viimasele võimalusele ja tabas kohe märki. Igatahes väitis mõjukas kriitik Lionel Trilling, et romaan „tähistab muutust kultuuris”.⁷² Viimaks võitis Golding oma teosega koguni Nobeli preemia. Tema töö „heidab valgust tänapäeva inimese olemusele,” kirjutab Rootsi Nobeli preemia komisjon, „jutustava kunsti realistliku selguse ning müüdi mitmepalgelisuse ja kõikehaaravusega.”

      Noil päevil peeti „Kärbeste jumalat” palju enamaks kui „kõigest” romaaniks. Muidugi, see on välja mõeldud lugu nagu kogu muu ilukirjandus, aga Goldingu nägemus inimloomusest tegi sellest tõelise spooniteooria õpiku. Enne Goldingut polnud keegi isegi mitte üritanud lastest rääkivas raamatus kasutada niivõrd toorest realismi. Majakestest preerias või üksildastest väikestest printsidest pajatavate sentimentaalsete lugude asemel heideti siin – näiliselt – karm pilk sellele, missugused lapsed tegelikult on.

      2

      Lugesin „Kärbeste jumalat” esimest korda teismelisena. Mäletan seda pettumustunnet, kui hiljem mõtteis ikka ja jälle selle juurde tagasi pöördusin. Aga mitte hetkekski ei tulnud mulle pähe kahelda Goldingu arvamuses inimloomuse kohta.

      Kui võtsin raamatu aastaid hiljem uuesti kätte, seda enam ei juhtunud. Kaevunud autori ellu, sain teada, kui õnnetu inimene ta oli olnud. Alkohoolik. Kaldus depressiivsusele. Mees, kes peksis oma lapsi. „Olen alati natsidest aru saanud,” on Golding tunnistanud, „sest olen olemuselt samasugune.” Ja „osaliselt sellest kahetsusväärsest enesehinnangust tulenevalt” pani ta kirja „Kärbeste jumala”.⁷³

      Teiste inimeste vastu tundis Golding vähe huvi. Nagu tema biograaf märgib, ei vaevunud ta isegi oma tuttavate nimesid õigesti välja ütlema. „Rohkem kui tegelikult kohtuda inimestega, pakub mulle huvi,” on Golding öelnud, „inimese suure algustähega loomus.”⁷⁴

      Ja nii hakkasingi arutlema: kas keegi on üldse kunagi uurinud, mida tõelised lapsed tegelikult teeks, kui nad leiaks end üksi asustamata saarelt? Kirjutasin sellel teemal artikli, kus võrdlen „Kärbeste jumalat” nüüdisaegsete teaduslike arusaamadega ja jõuan järeldusele, et väga suure tõenäosusega käituks lapsed vägagi teistmoodi.⁷⁵ Tsiteerin bioloog Frans de Waali, kes ütleb: „Pole mingeid märkegi tõenditest, mis kinnitaks, et omapead jäetud lapsed talitaks just niiviisi.”⁷⁶

      Artikli lugejad reageerisid skeptiliselt. Kõik minu näited puudutasid lapsi kodus, koolis või suvelaagris. Need ei andnud vastust fundamentaalsele küsimusele: mis juhtub, kui lapsed jäetakse asustamata saarele täiesti omapead?

      Nii asusingi otsima tegeliku elu kärbeste jumalat.

      Muidugi olid võimalused, et ükskõik missugune ülikool lubaks uurijatel jätta alaealised katsealused mitmeks kuuks omapead metsikusse loodusse, isegi 1950. aastatel sama hästi kui olematud. Aga kas seda polnud juhtunud kunagi kusagil kogemata? Ütleme, pärast laevahukku?

      Alustasin tavapärase otsinguga internetis: „Laevahuku üle elanud lapsed.” „Tegeliku elu kärbeste jumal.” „Lapsed üksikul saarel.” Esimesed leiud juhatasid mind Briti koleda tõsielusarja juurde aastast 2008, mis ässitas osalised üksteise vastu. Traalinud aga internetis pikemat aega, leidsin ühe blogi, mis pajatab köitva loo: „Ühel 1977. aasta päeval läksid kuus poissi Tongalt kalaretkele. […] Ränga tormi kätte jäänud poisid sattusid laevahuku järel asustamata saarele. Mida see väike seltskond ette võttis? Nad leppisid kokku mitte kunagi tülitseda.”⁷⁷

      Kirjutis ei toonud ära ühtki allikat. Pärast mitut tundi klikkimist avastasin, et lugu on võetud tuntud anarhisti Colin Wardi raamatust pealkirjaga „Laps maal” („The Child in The Country”, 1988). Ward omakorda tsiteerib Itaalia poliitiku Susanna Agnelli ettekannet, mis oli koostatud mingi rahvusvahelise komisjoni jaoks.

      Asusin lootusrikkalt seda ettekannet otsima. Ja õnn naeratas mulle: leidsin selle ühest Suurbritannia antikvariaadist. Kahe nädala pärast toodi see mulle ukse taha. Seda lehitsedes leidsin otsitava leheküljelt 94.

      Kuus poissi omapead saarel. Sama lugu, samad üksikasjad, sama sõnastus, aga – jällegi – ei mingit viidet allikale.⁷⁸

      Hüva, mõtlesin nüüd, vahest leian üles selle Susanna Agnelli ja saan temalt küsida, kust ta selle loo võttis. Paraku seda õnne mul polnud: ta oli lahkunud meie hulgast 2009. aastal. Kui see lugu tõesti juhtus, arutlesin edasi, siis peaks selle kohta olema mõni artikkel 1977. aastast. Ja mitte üksnes seda, poisid võivad ju olla ikka veel elus. Aga pärast otsinguid ühes arhiivis teise järel ei leidnud ma ikkagi midagi.

      Mõnikord sõltub kõik õnnelikust juhusest. Ühel päeval ajalehe arhiivis surfates trükkisin aastaarvu valesti ja sattusin hoopis 1960. aastatesse. Ja seal see oligi! Agnelli ettekandes olev viide 1977. aastale osutus trükiveaks.

      Austraalia ajalehe The Age