Raamatu rahvas. Geraldine Brooks

Ozren teadis, et see mees muuseumini ei jõuaks.

      Ozren jätkas juttu vaikselt, lühikeste, kiretute lausetega. Valgust polnud. Katkine toru. Veetase tõusis. Pommid tabasid müüre. Lünkade täitmine jäi minu hooleks. Ma olin viibinud piisavalt paljudes muuseumikeldrites, et ette kujutada, kuidas kõik oli olnud. Kuidas iga muuseumit raputanud pommiplahvatus valas hinnalised asjad, ja ka tema enda, üle krohvirahega, mis jõudis otsapidi tema silmadesse, kui ta seal pimedas küürutas, värisevate kätega, süüdates üht tikku teise järel, et näha, mida ta teeb. Kuidas ta ootas, et pommitamises tuleks vahe sisse ja ta kuuleks trumlite liikumist, kui katsetas ühte numbrikombinatsiooni teise järel. Ja kui vahe saabus, ei kuulnud ta ikkagi midagi, sest veri ta peas tagus liiga kõvasti.

      „Kuidas teil ometi õnnestus see lahti muukida?“

      Ta tõstis käed, peopesad taeva poole. „See oli vana seif, mitte väga keeruline …“

      „Aga ikkagi, kui suur on võimalus …“

      „Ma ei ole religioosne inimene, nagu ma ütlesin, aga kui ma kunagi üldse olen imedesse uskunud … see, et ma selle raamatuni jõudsin, sellises olukorras …“

      „Ime oli see,“ laususin mina, „et te …“

      Ta ei lasknud mul lõpetada. „Palun,“ katkestas ta mind vastumeelsusest nägu krimpsutades. „Ärge tehke minust kangelast. Ma ei tunne ennast kangelasena. Ausalt, mul on sitt tunne kõigi nende raamatute pärast, mida ma päästa ei suutnud …“ Ta pööras pilgu kõrvale.

      Arvan, et see mu ära tegigi, see pilk. See vaoshoitus. Võib-olla sellepärast, et ma ise olen terve elu olnud vapruse vastand, olen kangelaste suhtes alati veidi kahtlustav olnud. Ma kipun arvama, et neil pole kujutlusvõimet või et pole lihtsalt võimalik, et nad suudaksid korda saata neid hullumeelselt julgeid tegusid, mida nad teevad. Aga siin oli mees, kellel oli nutt kurgus kadunud raamatute pärast ja kellelt tuli tema teo üksikasjad otsekui tangidega välja kiskuda. Mulle hakkas tasapisi tunduma, et ta täitsa meeldib mulle.

      Siis saabus toit, väikesed mahlased lihakoogid, piprased ja tüümiani järele lõhnavad. Ma olin kohutavalt näljane. Sööstsin taldriku kallale ja püüdsin lihatükke kuumade ja pehmete Türgi leivakeste peale. Olin toiduga nii agaralt ametis, et mul läks natuke aega, enne kui mõistsin, et Ozren ei söönud, vaid vaatas üksisilmi mind. Tal olid rohelised silmad, tumeda sambla värvi rohelised, vase- ja pronksikarva laikudega.

      „Vabandust,“ ütlesin. „Ma ei oleks pidanud kõige selle kohta küsima. Ajasin teil söögiisu pealt ära.“

      Ta naeratas virilalt – oma ligitõmbavat, kõverat irvet. „Asi pole selles.“

      „Milles siis?“

      „Noh, kui ma teid täna töötamas vaatasin, oli teie nägu nii rahulik ja tüüne, te meenutasite mulle ortodokssetel ikoonidel olevat Jumalaema. Päris lõbus on vaadata, et nii taevalikul näol peegeldub nii maine söögiisu.“

      Mulle käib närvidele, et ma punastan veel praegugi nagu mingi koolitüdruk. Tundsin, kuidas veri näkku tõuseb, ja proovisin teeselda, et kompliment läks mul kõrvust mööda. „Ja see on üks võimalus osutada sellele, et ma söön nagu põrsas,“ ütlesin naerdes.

      Ta nõjatus minu poole ja pühkis mu põselt rasvapleki. Ma ei naernud enam. Haarasin ta käe enne, kui ta jõudis selle ära tõmmata, ja pöörasin selle oma peos teistpidi. See oli õpetlase käsi, selles polnud kahtlustki, puhaste ja hästi hoitud küüntega. Aga kätel olid ka rakud. Arvata on, et isegi teadlased pidid piiramise ajal puid lõhkuma, kui neil õnnestus neid leida. Ta sõrmeotsad läikisid mu põselt pühitud lambarasvast. Tõstsin need oma huulte juurde ja lakkusin aeglaselt, ükshaaval. Ta rohelised silmad jälgisid mind, ja neis oli küsimus, millest igaüks oleks aru saanud.

      Tema korter oli lähedal, see asus pagaripoe kohal oleval ärklikorrusel, Magusa Nurga nime kandval ristmikul. Poodi viiv uks oli udune ning sisenedes võttis meid vastu soojapahvakas. Poe omanik tõstis tervituseks jahuse käe. Ozren lehvitas vastuseks ja juhtis mu siis läbi rahvarikka kohviku ärklitrepi juurde. Krõbeda saiakooriku ja põlenud suhkru lõhn järgnes meile.

      Ozren sai end püstiste pööningutalade all vaevu sirgu ajada. Tema isepäiste lokkide otsad paitasid madalamaid talasid. Ta pöördus, et võtta mu jakk, ja puudutas seda tehes kergelt mu kõri. Tema keskmine sõrm liikus üle mu kuklal asuva väikese kaarja luu seal, kus mu juuksed turritasid ja pöörise moodustasid. Ta sõrm silitas luud, kuni jõudis õlani ja liikus siis mööda sviitrit allapoole. Kui ta jõudis mu puusadeni, libistas ta käed kašmiirist sviitri alla, kergitas ja tõmbas selle mul üle pea. Kangas jäi mu juuksenõela taha kinni. Nõel kõlises põrandale langedes ja üks juuksesalk langes mu paljastele õlgadele. Ma väristasin end ja ta põimis käed mu ümber.

      Hiljem lebasime linade ja riiete kuhja peal. Ta elas nagu üliõpilane, voodiks õhuke madrats, mis päevaks vastu seina lükati, raamatute ja ajalehtede virnad hooletult toanurkadesse lükatud. Ta oli lahja nagu traavel, ta keha koosnes ainult pikkadest luudest ja kõhetutest lihastest. Sellel kehal polnud grammigi rasva. Ta keerutas mu juuksesalku ümber oma sõrme. „Nii sirged. Nagu jaapanlastel,“ ütles ta.

      „Eks sina oled ju ekspert?“ õrritasin mina. Ta krimpsutas nina, tõusis ja valas meile kaks klaasi vürtsikat rakit. Ta ei olnud saabudes tuld põlema pannud, kuid nüüd süütas ta paar küünalt. Kui leek rahunes, nägin, et ärklikorruse tagumist seina täitis suur maal, naise ja lapse portree, paksudes värvides kiirete tõmmetega tehtud impasto. Beebi jäi osaliselt peitu naise kumerasse tõmmanud keha taha, mis paistis seda varjavat otsekui kaitsev kaar. Naine oli meist eemale pöördunud, kehaga lapse poole, aga vaatas üle õla kunstniku poole – meie poole – kindla ja hindava pilguga, ta oli ilus ja tõsine.

      „See on imeilus maal,“ ütlesin ma.

      „Jah, mu sõber Danilo – ma rääkisin temast enne – tema maalis selle.“

      „Kes see naine on?“

      Ta kortsutas kulmu ja ohkas. Tõstis siis klaasi, justkui tahaks toosti öelda.

      „Minu abikaasa.“