Raamatu rahvas. Geraldine Brooks

kaane serva poole liikus, märkasin midagi ootamatut. Köitja oli kaane sisse uuristanud paar kanalit ja teinud serva sisse mõned väikesed augud pannalde jaoks. Pärgamendist raamatute puhul olid pandlad tavaline asi, need aitasid lehti siledana hoida. Aga sellel köitel polnud pandlaid. Märkisin selle üles, et pärast asja lähemalt uurida.

      Nihutasin aluse raamatuselga toetama ning avasin kaane ja küünitasin rebenenud sisekaasi uurides lähemale. Ma saanuks need parandada kliistri ja sobivast linapaberist ribade abil. Märkasin kohe, et linased niidid, mida Viini köitja oli kasutanud, olid kulunud ja püsisid vaevu köite küljes. See tähendas, et mul tuleb raamat poognateks lahti võtta ja uuesti kokku õmmelda. Siis hingasin sügavalt ja keerasin ette esimese pärgamendilehe, mida katsid tekstiread. Tõeliselt olulised olid just need lehed. Need lehed võisid avaldada, mida neli rasket aastat olid teinud viis sajandit üle elanud raamatuga.

      Lumevalgus lahvatas raamatu erksa heleduse taustal. Sinine: intensiivne nagu kesksuvine taevas, saadud hinnalisest jahvatatud lasuriidist, mille kaamelikaravan oli kohale toonud otse Afganistani mägedest. Valge: puhas, kreemine, läbipaistmatu. Vähem glamuurne, aga sinisest keerulisem. Tollal valmistati seda ikka veel vanade egiptlaste avastatud meetodi järgi. Pliikangid ujutati üle vana veinisettega ja pandi loomasõnnikuga täidetud sarasse luku taha. Ma olin seda kord proovinud oma ema kasvuhoones Bellevue Hillis. Talle oli toodud terve koorem sõnnikut ja ma ei suutnud vastu panna. Äädikases veinis leiduv hape muudab plii atsetaadiks, mis omakorda liitub sõnnikust vabaneva süsihappegaasiga, et moodustuks valge pliikarbonaat, PbCO₃. Mu ema sai selle peale loomulikult närvivapustuse. Ta ütles, et ei suutnud mitu nädalat oma kõrgete auhindadega pärjatud orhideede lähedalegi minna.

      Keerasin lehte. Veel silmipimestavat sära. Illustratsioonid olid ilusad, aga ma ei lubanud endal neid kunstiks pidada. Veel mitte. Kõigepealt pean mõistma nende keemilist koostist. Seal oli kollast, mis tehtud safrankrookusest. Seda kaunist sügislille, Crocus sativus Linnaeus’t, millel on kolme väikese haruga emakasuue, hinnati luksuskaubana juba tollel ajal ja nii on see jäänud siiani. Kuigi me praegu teame, et taimele annab rikkaliku värvuse karoteen, krotsiin, mille molekulaarsesse struktuuri kuulub 44 osa süsinikku, 64 osa vesinikku ja 24 osa hapnikku, ei ole meil seni õnnestunud sünteesida aseainet, mis oleks sama kompleksne ja ilus nagu originaal. On küll malahhiitroheline ja punane. Intensiivne punane, mida tuntakse sarlakpunase või ussipunase nime all – heebrea keeles tola’at shani – ja mida saadakse puudel elavatelt putukatelt, keda laiaks litsutuna keedetakse seebikivis. Hiljem, kui alkeemikud õppisid samasugust punast värvi tegema väävlist ja elavhõbedast, nimetasid nad värvi ikkagi „väikeseks ussiks“ – vermiculum’iks. Mõned asjad ei muutu: me kutsume seda veel praegugi vermilioniks.

      Muutus. See on vaenlane. Raamatud püsivad kõige paremas korras, kui temperatuur, niiskustase, keskkond tervikuna jäävad samaks. Sellele raamatule osaks saanud vintsutustest drastilisemaid on raske ettegi kujutada: raamat viidi ühest kohast teise äärmuslikes tingimustes ja ilma eriliste ettevalmistuste või ettevaatusabinõudeta, ta pidi taluma metsikult suuri temperatuurimuutusi. Mind oli teinud murelikuks, et pärgament võib olla kokku tõmmanud ja värvipigmendid mõranenud ning paberilt lahti koorunud. Aga värvid olid hästi vastu pidanud, need olid sama selged ja elavad nagu pealekandmise päeval. Kui raamatuseljalt maha koorunud leht välja arvata, oli illustratsioonide läikiv kuld värske ja särav. Viiesaja aasta eest töötanud gilditöölisel oli asi ilmselgelt paremini käpas olnud, kui meie ajale lähemal tegutsenud Viini raamatuköitjal. Seal oli ka üks hõbedaleht. See oli oksüdeerunud ja tumehalliks muutunud, nagu võiski oodata.

      „Kas te vahetate selle välja?“ See oli kõhn noormees muuseumist. Ta näitas sõrmega tuhmunud ala peale. Ta seisis liiga lähedal. Pärgament on ju liha, inimese bakterid võivad seda rikkuda. Liigutasin oma õlga nii, et ta pidi eemale tõmbuma ja sammukese tagasi astuma.

      „Ei,“ ütlesin mina. „Kindlasti mitte.“ Ma ei tõstnud pead.

      „Aga te olete restauraator, ma arvasin …“

      „Konservaator,“ täpsustasin mina. Viimane asi, mida ma sel hetkel vajasin, oli pikk arutelu raamatukonserveerimise filosoofia üle. „Vaadake,“ laususin, „te olete siin. Mulle anti instruktsioonid, et te peate siin olema, aga mul oleks hea meel, kui te minu tööd ei segaks.“

      „Saan aru,“ vastas tema ja ta hääl oli minu rünnaku peale leebemaks muutunud. „Aga te peate aru saama: ma olen kustos, raamat on minu hoole alla antud.“

      Kustos. Mul kulus terve minut, et sõna tähendus mulle kohale jõuaks. Pöördusin ja jäin talle otsa jõllitama. „Te ei ole ometi Ozren Karaman? Mees, kes raamatu päästis?“

      ÜRO esindaja, Sajjan, hüppas püsti ja kukkus vabandust paluma. „Andke andeks, oleksin pidanud teid tutvustama. Aga te kibelesite nii kangesti tööle asuma. Lubage – dr Hanna Heath, lubage tutvustada – dr Ozren Karaman, rahvusmuuseumi pearaamatukoguhoidja ja Bosnia riikliku ülikooli raamatukogunduse professor.“

      „Ma, vabandust, see oli minust inetu,“ sõnasin ma. „Ma arvasin, et nii suure kollektsiooni peakuraator peaks olema palju vanem kui teie.“ Ma arvasin ka seda, et sellisel ametikohal olev isik ei saa päris nii korratu välja näha. Ta kandis kortsus valge T-särgi peal kulunud nahktagi. Tema teksased narmendasid. Tema juuksed – metsikud, krussis, kammimata ja pügamata – ripnesid keskelt kleeplindiga parandatud prillipaari kohal.

      Mees kergitas kulmu. „Muidugi, sest teie ise olete ju nii kõrges eas, et ega teil ei jäänudki üle midagi muud mõelda.“ Tema nägu püsis seda öeldes täiesti tõsine. Ma arvan, et ta oli umbes kolmkümmend, nagu minagi. „Aga mulle teeks suurt heameelt, dr Heath, kui leiaksite mõne hetke, et rääkida, mida te teha kavatsete.“ Seda öeldes heitis ta pilgu Sajjanile ja see pilk rääkis nii mõndagi. ÜRO tegi enda arvates tööde rahastamisega Bosniale suure teene, et saaks haggada korralikult välja panna. Aga kui kõne all on rahvuslikud aarded, ei taha keegi, et pumba juures oleksid kõrvalseisjad. Oli näha, et Ozren Karaman tunneb end tõrjutuna. Kõige vähem oli mul vaja, et mind kõige selle sisse segataks. Mina olin kohal selleks, et raamatu eest hoolt kanda, mitte mingi raamatukoguhoidja haavatud ego poputamiseks. Ometi oli tal õigus teada, miks ÜRO oli valinud just minu.

      „Ma ei saa oma töö mahtu täpselt hinnata enne, kui pole käsikirja põhjalikult inspekteerinud, aga üks on kindel: mind ei palka keegi raamatuid kemikaalidega puhastama ega rohmakalt restaureerima. Ma olen selle lähenemise mahategemiseks liiga palju artikleid kirjutanud. Raamatu restaureerimine selle tegemise ajal olnud seisundi saavutamiseks on nagu raamatu ajaloo peale sülitamine. Minu meelest tuleb raamat eelmistelt põlvkondadelt vastu võtta sellisena, nagu see meile anti, ning kahjustused ja kulumine peegeldavad mingil määral ju seda ajalugu. Minu silmis on minu ülesanne muuta raamat piisavalt stabiilseks, et seda saaks turvaliselt kasutada ja uurida, ning teha ainult täiesti möödapääsmatuid parandustöid. Sellest siin,“ jätkasin ma, osutades lehele, millel vinge heebrea kalligraafia kohal ilutses ruske plekilärakas, „võin ma võtta mikroskoopilise kiuproovi, siis saame kiude analüüsida ja võib-olla saame teada, millest see plekk tekkis – minu esimene pakkumine on vein. Aga täielik analüüs võib anda vihjeid selle kohta, kus raamat pleki tekkimise ajal asus. Ja isegi kui me seda praegu öelda ei saa, siis viiekümne või saja aasta pärast, kui laboritehnika on edasi arenenud, suudab seda teha mõni minu kolleeg. Aga kui ma selle pleki, selle niinimetatud kahjustuse, kemikaalidega eemaldaksin, kaotaksime võimaluse seda teada saada igaveseks.“ Tõmbasin hinge.

      Ozren Karaman vaatas mind, pilgus hämmastus. Tundsin end korraga väga ebamugavalt. „Vabandust, te muidugi teate seda kõike. Aga minu jaoks on see natuke nagu kinnisidee ja kui ma kord juba käima lähen …“ Vajusin järjest sügavamale iseenda kaevatud auku ja panin suu kinni. „Asi on selles, et nad andsid mulle ainult nädala raamatuga töötamiseks, nii et mulle kulub iga minut ära. Ma tahaksin tööga pihta hakata … Mul on veel kella kuueni õhtul aega, eks ole?“

      „Ei, mitte päris. Ma pean raamatu umbes kümme minutit enne täistundi ära viima, et see enne valvurite vahetust turvalisse kohta toimetada.“

      „Hästi,“ sõnasin ja sõitsin