Raamatu rahvas. Geraldine Brooks

ette kujutada, kuidas end tunneksin, kui Sydney äkitselt samamoodi ribadeks kistaks ning mu lapsepõlve maamärgid purustataks või hävitataks. Ärkad ühel päeval üles ja avastad, et Põhja-Sydney rahvas on Harbouri sillale barrikaadid üles löönud ja pommitavad ooperiteatrit.

      „Võib arvata, et linna peal jalutamine on ikka veel nagu väike luksus,“ laususin, „pärast neli aastat kestnud snaiprite eest põgenemist.“ Ta kõndis veidi maad minust eespool. Ta jäi äkitselt seisma.

      „Jah,“ sõnas ta. „Enam-vähem.“ Mingil moel valas ta sellesse järsku vastusesse terve ämbritäie sarkasmi.

      Austria-Ungari aegsed Sarajevo laiad puiesteed olid järk-järgult andnud teed Ottomani impeeriumi linna kitsastele munakiviradadele, millel seistes õnnestus käsi laiali ajades peaaegu puudutada majasid kahel pool tänavat. Hooned olid ehitatud väikese mõõtkava järgi, justkui oleks need mõeldud kääbuste jaoks, ning olid nii tihedalt kokku pressitud, et meenutasid mulle purjakil sõpru, kes kõrtsist koju minnes teineteist püsti hoidsid. Suur osa sellest piirkonnast oli Serbia kuulide lennuulatusest välja jäänud, sellepärast hakkas siin silma palju vähem kahjustusi kui linna nüüdisaegses osas. Khoja kutsus minaretis usklikke aksham’i, õhtupalvet pidama. See oli heli, mida ma seostasin kuumade paikadega – Kairo, Damaskusega –, mitte kohaga, kus jalge all krudiseb härmatis ning mošee kupli ja kivist rinnatise vahele jäävasse kitsusesse on kogunenud väikesed lumehanged. Pidin endale meelde tuletama, et islam oli kunagi põhja poole tungides jõudnud lausa Viini müürideni. Et haggada valmistamise ajal oli muslimite hiiglaslik impeerium nagu ere valguskiir keskaja pimeduses, see oli koht, kus teadus ja poeesia endiselt õitsesid, kus juudid, keda kristlased piinasid ja tapsid, leidsid rahupaiga.

      Siinse väikese mošee khoja oli vana mees, aga tema hääl kõlas külmas öises õhus võimsa, kindla ja kaunina. Kutsele vastas ainult käputäis sama vanu mehi, kes hoovi munakivikattel jalgu lohistasid ja jääkülmas purskkaevuvees kohusetundlikult käsi ja nägu pesid. Seisatasin hetkeks, et neid vaadata. Karaman käis minu ees, kuid ta pöördus ja tema pilk järgnes minu omale. „Seal nad ongi,“ sõnas ta. „Serblaste ettekujutuste keevaverelised muslimi terroristid.“

      Tema valitud restoranis oli soe ja kärarikas ning seda täitsid grillitud liha hõrgud aroomid. Ukse kõrval oleval pildil oli näha restorani omanikku, kes kandis sõjaväevormi ja vehkis hiiglasliku bazuukaga. Tellisin taldrikutäie cevapcici’t, see on ilma nahata vorst. Karaman tellis riivkapsasalati ja klaasitäie jogurtit.

      „Üsna askeetlik,“ ütlesin ma.

      Ta naeratas. „Ma olen juba lapsepõlvest saadik taimetoitlane. Piiramise ajal tuli see kasuks, sest liha polnud kuskilt saada. Muidugi, ainukesed aedviljad, mida kätte sai, olid enamasti rohutuustid. Rohusupp, sellest sai minu firmaroog.“ Ta tellis kaks õlut. „Õlut sai kätte isegi piiramise ajal. Pruulikoda oli ainuke koht linnas, mis kordagi uksi ei sulgenud.“ „Austraallased oskaksid seda vääriliselt hinnata,“ sõnasin.

      „Mõtlesin teie sõnade peale meie maalt pärit inimeste kohta, kes Austraaliasse rändasid. Meil käis muuseumis tegelikult päris palju austraallasi, vahetult enne sõda.“

      „Jah?“ kostsin hajameelselt oma õlut libistades, pean ütlema, et see oli pisut seebine.

      „Hästi riides, rääkisid kohutavalt halvasti bosnia keelt. Käisid ka mõned inimesed Ühendriikidest. Keskmiselt viis tükki päevas, tulid oma perekonna ajalugu uurima. Me andsime neile raamatukogus hüüdnime ühes Ameerika telesaates esinenud mustanahalise mehe järgi – Kinta Kunte.“

      „Kunta Kinte,“ parandasin teda.

      „Jah, tema ise: me hüüdsime neid Kunta Kintedeks, sest nad otsisid oma juuri. Nad tahtsid vaadata riiklikke ajalehti aastatest 1941–1945. Keegi neist ei lootnud oma sugupuus leida partisane. Nad ei tahtnud olla vasakpoolsete järeltulijad. Alati ikka natsionalistlikud fanaatikud – tšetnikud, ustašid, teise maailmasõja mõrtsukad. Kujutage ette, et keegi tahab selliste inimestega seotud olla. Soovin, et oleksime siis teadnud, et nemad kuulutasid ette tormi. Aga me ei tahtnud uskuda, et selline hullus võiks kunagi siia jõuda.“

      „Ma olen alati sarajevolaste puhul pisut imetlenud, et sõda neile nii suure üllatusena tuli,“ ütlesin. See paistis mulle olevat mõistlik reaktsioon. Kes ei langeks eitamisseisundisse, kui su naaber järsku sinu pihta tulistama hakkab, suvaliselt ja ilma kahetsuseta, nagu sa oleksid mingi soovimatu võõrliik, mu kodumaal hävitavad farmerid niimoodi jäneseid.

      „See on tõsi,“ sõnas tema. „Aastaid tagasi vaatasime, kuidas Liibanon laiali lagunes, ja ütlesime: „See on Lähis-Ida, nad on seal primitiivsed.“ Siis nägime leekides Dubrovnikut ja ütlesime: „Meil Sarajevos läheb teisiti.“ Me kõik mõtlesime nii. Kuidas saaks siin alata etniline sõda, selles linnas, kus iga teine inimene on segaabielu tulemus? Kuidas saaks pidada ususõda linnas, kus keegi kunagi kirikuski ei käi? Minu jaoks on mošee nagu muuseum. Veider ajaviide, mida harrastatakse koos vanavanematega. Maaliline vaatepilt, noh. Käime seal ehk kord aastas vaatamas zikr’it, kus dervišid tantsivad, ja see oli alati nagu teater – nagu, kuidas te ütletegi? Pantomiim. Mu parim sõber, Danilo, on juut, ja ta ei ole ümber lõigatud. Pärast sõda ei olnud siin ühtegi mohel’i, pidid minema kohaliku habemeajaja juurde. Igatahes, meie vanemad olid kõik vasakpoolsed, nende arvates olid sellised asjad primitiivsed …” Ta kaotas mõttelõnga, kallas oma õlle paari lonksuga kõrist alla ja tellis veel kaks õlut.

      „Tahtsin küsida päeva kohta, mil te haggada päästsite.“

      Ta krimpsutas nägu ja vaatas oma käsi, mis puhkasid kohvikulaua laigulisel lamineeritud kattel. Ta sõrmed olid pikad ja peenikesed. Naljakas, et ma seda varem ei olnud märganud, siis, kui olin tema vastu ebaviisakas ja kartsin, et ta võib oma käpa ilma kooskõlastuseta mu hinnalise pärgamendi peale lajatada.

      „Te peate ühest asjast aru saama. Kõik oligi nii, nagu ma just rääkisin. Me ei uskunud, et puhkeb sõda. Meie juht oli öelnud: „Sõja pidamiseks on vaja kahte poolt ja meie ei hakka võitlema.“ Mitte siin, mitte meie kallis Sarajevos, mitte meie idealistlikus olümpialinnas. Meie olime sõdimiseks liiga intelligentsed, liiga küünilised. Muidugi, selleks, et surra lolli, primitiivset surma, ei pea olema loll ja primitiivne. Praegu me teame seda. Aga siis, nendel esimestel päevadel tegime me kõik asju, mis olid pisut hullumeelsed. Lapsed, teismelised, nemad läksid sõja vastu meelt avaldama, plakatite ja muusikaga, nagu oleks piknikule läinud. Isegi pärast seda, kui snaiprid tosina neist maha olid lasknud, ei saanud nad veel asjale pihta. Me ootasime, et rahvusvaheline kogukond teeb asjale lõpu. Mina uskusin seda. Ma muretsesin selle pärast, kuidas need mõned päevad vastu pidada, see oli kõik, sel ajal kui maailm – kuidas te ütletegi? – ennast kokku võtab.“

      Ta rääkis nii vaikselt, et ma vaevalt kuulsin teda restorani täitva naerulagina taustal. „Mina olin kustos, muuseumit pommitati. Me ei olnud selleks valmis. Kõik seal oli kui peo peal. Muuseumis oli kahe kilomeetri jagu raamatuid ja muuseum oli tšetnikute kahuritest ainult kahekümne meetri kaugusel. Ma mõtlesin, et üksainuke fosforipomm võib kogu kupatuse maani maha põletada, või et need … need … bosnia keeles papci, ma ei oska seda tõlkida.“ Ta surus käe rusikasse ja rullis sellega üle laua. „Kuidas te kutsute loomade jalgu? Lehma või hobuse omi?“

      „Sõrg? Kabi?“ pakkusin mina.

      „Jah, just. Me kutsusime vaenlasi „kapjadeks“ – miski, mis on pärit taluõuest. Ma mõtlesin, et kui nad muuseumisse sisse pääsevad, trambivad nad seal kulda otsides kõik segi ja hävitavad asju, mille väärtust nad ei oska isegi aimata, sest on selleks liiga rumalad. Mingil moel läks mul korda jõuda politseijaoskonda. Enamik politseinikest oli läinud linna kaitsma, nii hästi kui nad suutsid. Politseinik vastuvõtulauas ütles: „Kes tahaks oma pea pakule panna mingite vanade asjade päästmiseks?“ Aga kui ta sai aru, et ma lähen sinna nagunii, üksinda, leidis ta mulle appi kaks „vabatahtlikku“. Ta ütles, et ei saa lasta inimestel arvata, et tolmusel raamatukoguhoidjal on rohkem julgust kui politseinikel.“

      Nad viisid mõned suuremad asjad sisemistesse