Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. I köide. Koostanud: Paul Rummo

      Sisukord

      1911. aasta ... 19

      1915. aasta ... 30

      1917. aasta ... 33

      1918. aasta ... 40

      1919. aasta ... 47

      1920. aasta ... 60

      1921. aasta ... 75

      1922. aasta ... 125

      1923. aasta ... 180

      1924. aasta ... 227

      1925. aasta ... 269

      1926. aasta ... 330

      1927. aasta ... 400

      1928. aasta ... 463

      1929. aasta ... 519

      Harald Peep. Üks dialoogiline maailmapilt.

      Saateks kirjavahetusele ... 7

      2. köide:

      1930.–1940. aasta

      Lõppsõna

      Nimeregister

      Harald Peep.

      EKM EKLA, A-37: 3717.

      7

      Harald Peep

      Üks dialoogiline maailmapilt

      Meie ees on huvitav teos. Söandan arvata, et minevikulisele sisule vaata-mata ka kõigiti aktuaalne teos. On ju meiepäevses maailmas süvenenud lugejate huvi dokumentaalse kirjasõna vastu. See raamat on aga tõeline inimlik dokument – kahe sõbra ja aatekaaslase võltsimatute tunnete ja mõtete peegeldus kirjavormis, siiras kõnelus, mis kunagi polnud avalikus-tamiseks mõeldudki.

      Muutlikus, kiiresti teisenevas maailmas paelub meie pilku eelkõige inimeste ja rahvaste käekäik, see, mis tegelikult elus oli ja on, vähem aga see, mis oleks võinud olla. Pelk fantaasiamäng on end kirjanduseski am-mendama hakanud. Avaldatav kirjavahetus seevastu toob lugeja kohtu ette reaalsuse, aastakümneid kestnud otsingute, kahtluste, ümberhinnan-gute ja leidmiste tee, raamiks I maailmasõja eelne kõrgkool, sõda, vaimne, majanduslik ja poliitiline elu Eesti Vabariigis, rahvusvahelised päevaprob-leemid, ennekõike muidugi haritlaskonna enesetunnetuse kulg.

      Meeli köidab ka isikulooline külg. Nii Johannes Vares-Barbarus kui ka Johannes Semper olid tugevad isiksused, inimesed oma veendumuste ja arusaamadega, mis kuidagi ei tahtnud mahtuda keskpärase heakodan-likkuse voolusängi. Avara eruditsiooniga, palju rännanud, erksalt rea-geerivad kõigele kaasaegses ühiskonnas avalduvale, aktiivse ja kriitilise eluhoiakuga – sellistena olid nad arvestatavaks jõuks toonases kultuuri-elus. Isegi nende arusaamu mittejagavad arvustajad möönsid Semperi ja Barbaruse uuenduslikku osa neil aastail.

      Saateks kirjavahetusele

      8

      Johannes Semperi ema ja isa Hallistes. EKM EKLA, B-121: 1.

      9

      Pidagem silmas sedagi, et siinesitatud kirjavahetuse ajataust pole lu-gejate enamikule enam kuigi tuttav. Huvitavat ja meelespidamist väärivat esines neil aastail aga küllaga ja olude nägemine n-ö seestpoolt, sünd-muste eneste keskelt, aitab ehk õgvendada nii mõnegi juhuhinnangu ja käibetõe. Tõsi küll, need kirjad peegeldavad kirjutamishetke arusaamu. Elu võis neisse hiljem korrektiive sisse tuua, mõlemad korrespondendid teisendasid ja täpsustasid osa seisukohti hiljemgi. Ja ometi on just see esimese reageeringu värskus, mis lugeja pilku kirjades paelub, ajadoku-mendina parim. Meid ei tarvitse häirida, et mõni omaaegne otsustus võib tunduda poole sajandi tagant ennatliku või subjektiivsena, ei seegi, et üks või teine liberaalse haritlaskonna suhtumisväljendus piirneb väikekodan-liku iseolemise imetlusega. Pole ka kõik kaaskirjanikele langetatud ette-heitedki piisavalt kaalukad. Ajalugu aga ilustamist ei vaja ning väga sir-gelt tõusujooneline pole meie vaimuinimeste kujunemislugu küll kunagi olnud. Avaldatav kirjavahetus vajab ja soodustab dialektilist mõtlemist.

      Tundub, et selle kirjavahetuse imetlusväärseks vooruseks on just ajalooprotsessi enese taju. See teeb ta kordumatuks kultuuridokumen-diks. Asjaosaliste eneste suhtumine Noor-Eestisse, Siurusse, Tarapitas-se, Eesti Kirjanikkude Liitu, samuti ka kaasaegsetena kultuurkapitali, eluläheduslaste, Varamu, ametliku kultuuripoliitika ja rahvusvaheliste kultuurikontaktide hindamine, sealjuures veel oma loomeprintsiipide selgitamine, – tähelepanuväärset ja kuitahes põhjalikke kirjandus- ja kultuurilugusid laiendavat on siin hästi palju.

      Kahtlemata pakub suurt huvi nende kahe vaimsuse enese avaldumi-ne. Samm-sammult avaneb lugeja silmade ees mõtte- ja otsingutepingest laetud aeg, demokraatliku haritlase paratamatu liikumine revolutsioonili-se tõe poole. Eesti juhtiva kirjandusajakirja toimetaja ja tuntud arst jõud-sid kodanliku ühiskonna rüpes tegutsedes sellesama ühiskonna eituseni. Mõlemast said 1940. aasta revolutsioonisündmuste käigus uue, rahva-valitsuse liikmed. Seegi on paljutähendav ja kirjavahetus avab asjaosaliste kujunemisloo paljude värvikate detailide varal. Erinevad temperamendid ja kogemused suubuvad ajaloolise arengu käigus ühisesse voolusängi.

      Sellele kirjavahetusele eelnenud ajajärk polnud nende autorite elus kuigi pikk. Johannes Vares, hilisema kirjanikunimega Barbarus, sündis 12. jaanuaril 1890. aastal Viljandimaal Heimtali vallas Kiisa talu pere-pojana, õppis 1899–1901 Heimtali vallakoolis ja 1901–1903 Viljan-di kihelkonnakoolis. Johannes Semper sündis 22. märtsil 1892. aastal

      10

      Viljandimaal Tuhalaane vallas Pahuvere koolmeistri pojana, õppis isa juures, seejärel 1901–1905 Viljandis Heine eraprogümnaasiumis. Nende teed ristusid 1905. aastal Pärnu gümnaasiumis, kus neist said klassiven-nad, pinginaabrid, sõbrad.

      Mõlemad pärinesid haridussõbralikest ja suhteliselt lahedamaist ko-dudest, kui olid teistel selle aja maanoorukeil. Mõlema tee algul etendas oma osa ka Paistu kirikuõpetaja ja tuntud kirjamees Jaan Bergmann – Semperile oli ta ristiisa ja samas ka perekondlik nõuandja haridusküsi-mustes (Bergmanni ja Semperi isa kirjavahetus on säilinud), Varese isa aga oli samuti Bergmanni hea tuttav ja temalt kingitusena peresse toonud nii mõnegi teadusliku ning ilukirjandusliku teose. 1905. aasta meeleolud, mis ulatusid ka provintsigümnaasiumidesse, andsid omakorda elu avasil-mi jälgivaile noortele uusi, senitundmatuid impulsse ja tõukasid neid juba radikaalsemale eneseteostusele.

      Esimese vene revolutsiooni ajal koolides tegutsenud arvukaist õpi-lasringidest võrsus terve plejaad tulevasi eesti kultuuri- ja poliitikatege-lasi. Kroonulik gümnaasiumivaim murenes pealesuruva elutegelikkuse mõjul, püüe end tulevase jaoks paremini ette valmistada tingis noorte koondumise poolsalajastesse ringidesse, kus kähisemiseni vaieldi revo-lutsiooni, rahvusluse, intelligentsi rolli, uusima filosoofia ja kunsti ning paljude teiste probleemide üle, mis gümnaasiumide ametlikesse õppeka-vadesse kuidagi ei küündinud. Semper lõi kaasa Pärnu eesti gümnasistide suurimas ringis Taim, Vares aga internatsionaalsemas nn Rahvusvahelises Teaduslik-Kirjanduslikus Ringis (NLIK). Kummalgi ringil oli oma hekto-grafeeritud ajakiri (neistki on suur osa numbreid säilinud), milles noored oma varasemaid loomekatseid luuletuste, artiklite ja proosapalade näol eakaaslastele tutvustasid.

      Võib üllatavana tunduda, kui paljude keerukate küsimustega nen-de ringide referaatkoosolekuil või oma ajakirjapublikatsioonides kokku puututi. Kõne alla võeti riigi olemuse ja parlamentarismi probleemid, tolstoilus, naisküsimus, nitšeaanlus, darvinism, moodsad kunstisuunad ja palju muud. Loeti gümnaasiumis ebasoovitavaid ja koguni keelatud teoseid, pärast õppetööd jätkus õpilaste tihe läbikäimine väljaspool kooliseinu.

      Muidugi oli selles kõiges