Rannaliivalt taevani. Juhan Jaik

seda moodi. Pärast aga selgus, et need olid saadetud Eesti riigi poolt, et kes tahavad saada lahti vene nimest, need võiksid teha seda nende meeste kaudu. See tuli kõigile ette nagu suur uudis, kõik ei usaldanud seda tehagi. Olid nagu harjunud oma nimedega. Mina aga küll astusin ette ja ütlesin, et võtan omale uue nime. Teisi tuli siis kah järele. Mõned aga jäid ja on siiamaani vene nimedega.

      Aga siis mul oli pikem sõit Narva ja sattusin just siis tagasi, kui külas oli nimepanemine käsil. Kus kõik ilusamad ja kallimad kalanimed olid juba võetud ära, külas oli juba olemas Angerjas, Säunas, Haug, Vähk, Kala ja Kalamees — mulle polnud jäetud ühtegi korraliku kala nime. Ja siis ma ütlesin, et kui juba olen jäänud hiljaks, siis lepin selle halvemaga. Pange mu nimeks Kivikiisk.

      Ja sellest päevast ma kannangi seda nime.“

      „Või siis teie olite kohe valmis võtma uut nime?“

      „Jah. Venelastest pole meile ega mulle kunagi olnud suurt sõpra, miks siis kanda nende nime. Niipalju kui omaküla venelastega oleme saanud läbi hästi, aga mida kaugemale, seda vinskemad on olnud vahekorrad. Kaugemate külade venelastega vaevalt kunagi saadi läbi ilma kisklemata. Ja küll seda tuleb veel tulevikuski.“

      „On see juba nii ette teada?“

      „Miks ei ole. Kas meie ei tunne venelast või ei mäleta, missugused tülid on õiendamata. Küllap meilgi seisab meeles. Vahel kuuleme piiri tagant, et venelased veel ei olevat unustanud ja tahtvat kunagi neid asju jälle liigutada.“

      „Mis asju?“

      „Meil omad väikesed kala-asjad, mispärast venelased on veel siiamaani vihased. See on pikk tüli. See algas juba enne maailmasõda. Siis meie kalameestel oli laiemat käimist. Siis oli olukord ju hoopis teine ja meri igale poole lahti. Nagu tõmmati hommikul loomused välja, nii kas purjed pääle või mootorile aur sisse ja läks lahti sõit Piiterisse. Neid sõite sai tehtud nii sageli, et ei olnud sääl linnas võõrast kohta ega siin rannikul võõrast küla. Kõikide kalavedajate ja püüdjatega tekkis tutvusi Piiteri suures kalasadamas või mereteel sinna või tagasi. Tuttavad olid puha nii ingerlased kui ka venelased.

      Ükskord viisime Piiteri poole korraga mitu paaditäit kala. Kolganpää taga tulid vastu vene kalurite paadid. Nad olid viinadega ning andsid juba kaugelt märku, et meie peatuksime. Meie tegimegi seda, arvates, et venelastel on ütelda midagi tähtsamat. Aga see oli peaaegu kõik, et nad küsisid, kuidas on kalaõnn meie küla kohal.

      „Pole suurem asi, üsna kehvad ajad,“ vastasime.

      „Oi, mis te siis vahite veel, tulge meie randadele. Siin alles tuleb kala nii, et üks päev püüa ja terve nädal joo. Kala on siin niisugune, et kõlbab keisrile endale lauale. Niisugune on siin kalasaak.“

      Viimaks tulid vaatama meie kalu.

      „Palju aega teie seda rämpsu püüdsite?“

      „Siin on kolmekümne nooda päevapüük.“

      „Vähe… Väga vähe, laususid venelased. Asjata raiskasite tühjal veel oma aega. Tulge meile püüdma, meie pole kadedad. Üks jumala kalamees puha ja üks jumala kala hulgub vees. Tulge, saage teie kah!“

      Egas meiegi mehed pole jumalad. Meil mehed ka kohe ähmi ja ahnust täis ning juba järgmisel päeval meie küla kalalaevastik viskas oma noodad selle venelaste küla kohal vette. Teadsime nende püügikohti ja asusime asja kallale ilma nõu küsimata. Muudkui ruttasime, sest kas inimese ahnus saab kunagi täis!…

      Aga sellest püüdmisest sai küll varsti isu täis. Saak oli nii sant, et ära räägigi. Ei osanud veel arvata midagi, kuid kui tuli üks ingerlaste paat Piiterist, siis sellelt räägiti, et siinpool pole kala olnud kogu suvi. Venelased ise kaebavat seda. Ja needsamad tulid ka kohe sellele mõttele, et siin on sündinud midagi kahtlast. Venelased on jällegi tahtnud tšuhnasid narritada. Siitranna venelased olevat niisugused, et nendelt võib oodata kõike.

      Kange sülitamisega kiskusime noodad veest välja ja algasime purjetamist kodu poole. Siis aga poolel teel tulid vastu samad venelased. Juba kaugelt võis näha, et meeste meel oli hää. Naersid oma paatides, et meri kumises vastu. Ise nad siis tunnistasid, et olid petnud meid. Käinud püüdmas üsna meie külade all ja saanud kala nii, et kõigil meel hää. See tegi hinge täis.

      Siis aga algas. Esmalt tõusis kõva sõimlemine, missugust ära anna kuulata kellegi kõrvale. Kui üks venelane oli naerust otsekui nõrkemas, lendas talle üks meie paadist visatud toores lestakala otse hammaste vahele. Venelane vihastus ja viskas tühja pudeliga vastu. Sellest algas see lööming, mida olen mäletanud kogu eluaja.

      Meil oli paatides tõrvakseid tuletegemiseks. Need olid parajaiks kaikaiks venelaste turjale. Üks neist sai kohe alul niisuguse hoobi, et kukkus üle paadiääre vette. Tagasironimine oli päris raske, sest seejuures ta oli meile tüki aega seisvaks märklauaks. Seevastu, kui ta juba oli paadis, ta haaras noa ja hakkas lõikuma lahti noodakive. Sellega kaklus juba muutus tõsiseks, sest noodakiviga võib juba lüüa hingekese välja. Õnneks venelased olid hää kalaõnne puhul joonud tublisti viina ja seetõttu viskasid viltu.

      Juba mõnigi venelane hõõrus reit või küljekonti, kui ma äkki märkasin imelikku asja. Üks meie vastu sõdijaist oli ingerlane Andrei Pusaanin. Ta õige nimi oli Püssänen, kuid ta oli juba kõvasti venestunud ja nimetas iseennast juba Pusaaniniks.

      „Vaadake, kurat, Püssänen on ka nende hulgas, ingerlane kakleb ingerlase vastu. On niisugust asja enne nähtud? Andke temale, sihtige talle otse laternate vahele.“

      Pusaanin samal hetkel saigi noodakiviga vastu õlga ja ta langes paadi põhja pikali. Uiatas sääl ja kirus. Teistega aga kaklus käis edasi. Paar meie meest oli ka juba saanud kõvad hoobid pihta. Venelased olid aga varsti hoopis löödud. Nende noodakivide tagavara oli juba kulutatud läbi ja millegagi polnud enam visata. Hädaga pildusid nad meid kaladega, ja nii kõik nende pettuse teel saadud saak kadus vette mädanema. Viimaks meilgi lõppesid otsa noodakivid ja muu visatav materjal. Oleks võinud nüüd minna hoopis venelaste juurde ja õiendada neid veel rusikatega. See jäi tegemata seepärast, et lähenes üks ranna vahilaev, kellega selle asja pärast oleks tulnud sekeldusi. Ja käsitsi kakluse korral oleks saanud surma nii mõnigi meist ja venelastest. Ja kohut oleks tulnud käia eluaeg.

      Vähemalt olime nüüd tasunud meie petmise korralikult kätte. Iga venelane pidi vist mõnegi päeva kodu kosutama tervist, enne kui tuli taas lusti naerda meie narritamise üle.

      Kodukülas sattusime oma inimeste naeru alla. Kurvem oli aga see, et sest päevast kala meie rannast oligi kadunud.

      Uskusime, et need venelased ühel või teisel viisil rikkusid meie kalaõnne, kindlat aga ei teadnud midagi. Mitme kuu pärast aga saabus meie külla Piiterist kiri, mis tegi lahti meie silmaluugid.

      Lahna Jaakko poeg oli siis Piiteris soldatiks. Meie poolt mehi oli alati teatavasti leiduval sääl Kalarannas, ja kui soldat tahtis saata koju teadet või näha tuttavaid, siis ta alati leidis rannast kedagi. Ükskord ta otsinud jälle Kalarannas oma inimesi, aga polnud näinud kedagi. Ja kust ta võiski näha, kui meil omalgi polnud kala piipu pistagi. Läinud siis juhuslikult ühte kõrtsi, kus meie inimesed vahel jõid teed. Kogemata ta sattunud kuulma, et sääl nimetatud meie küla nime. Olnud puha võõrad venelased, aga nad rääkinud, kuidas nad petnud meie küla kalamehi. Rääkinud, kuidas nad vedanud tšuhnad nii haledalt sisse, et tšuhnad saanud kodu naistelt kolki. Pärast saanud nad veel merel samade tšuhnadega kokku ja sääl need ižorid saanud veel ka venelaste peksu tunda. Sääljuures need teejoojad venelased hirnunud niisugust võigast naeru, et toa seinad värisenud. Mõni rookinud kange naeru käes kui elajas ning teised hoidnud teda kinni, et ta ei sureks.

      „Aga see pole veel kõik, jätkanud jutustaja. Kui siis tšuhnad tulid röövima meie tühja merd kaladest paljaks ja said kahekümne paadi pääle kaks enneaegusündinud kiisapoega, mille pääle pidid omavahel kiskuma teineteist habemest, siis meie, nagu härrased juba teavad, püüdsime nende tšuhnade rannal. Ja mõtlesime, et kala siin on, tšuhna aga kardab kala, temale anna aga enneaegusündinud kiisapoegi, siis arvasime, et mis see kala siin vedeleb