Rannaliivalt taevani. Juhan Jaik

      Mere viinaninaehkvanaisa kalurite parlamendis

      Äiksepilv, mis meid ennisti natuke kohutas ja kiirustas meid meie töös, näis kalduvat leplikkusse ja vajus vasemale, mere kaugusile, seeasemel et tulla rabama meid lahe kitsamais piires.

      Nüüd ta oli varjanud enese selja taha kogu läänekaare, vajutades oma alumist külge raskelt vastu vett, ülemisega hingeldas ja vingerdas nagu saaki raiuv kotkas. Punased välgujoad sööstsid otse nagu avanenud veresooned sinisel ihul.

      Polnud meie selliseid, kes oleksid kartnud vihmavalinguid või tühje tümistamisi, isegi välke endid mitte. Need kõik oleksid võinud tullagi. Meist Kivikiisk oleks pannud vastu oma igipõlise tuhandeid torme näinud meremehe tugeva turja ning mina — minulgi see polnud esimene meresõit sel suvel. Olin juba tundnud tuuli ja torme ning rõõmuga oleksin ulatanud oma päikesest põlenud selja vihmadele uhtmiseks. — Mida meie aga ei soovinud, oli see äkiline maruhoog, mis metsikuna traavib selliste pilvede eel, kündes nägemata sahkadega merevett kõrgeteks vagudeks, mille vastu meie väike sõudepaat oleks osutunud sõtkutavaks putukaks. Ning kergesti meie oleksime võinud osutuda meresõnnikuks, mis küntud kõrgete vesivagude vahele. Sellele mõtisklesime tõsiselt, kui kaugustes hakkas kõmisema kõu ja tõusev pilv ähvardas neelata mere ja maa.

      Nüüd ulatusid meieni vaid pilvedega paariskleva tormi pehmemad narmad, millest meile oli pisut paljugi paadi purjega koju juhtimiseks. Olime nagu must puruke mere sinisel vaibal, mida tuul ühe huulekolgaga puhus äärde, et oleks puhtust. Meilgi tundus mõnus lasta ennast sõidutada tuule otstarbetult raisku mineva jõu arvel ning sellistel pilkudel meil ikka sobis mõnus vestlus Kivikiisaga.

      „Aga küll sääl võib alles kallata“, ütles Kivikiisk, osutades paksu paadipigise pöidlajupiga sinisele pilvele, mille ülemisest äärest kuidagi ulatus üle mõni pihutäis päikesekiiri, mis langevad eemale rannale elustama Kehvalinna jässakaid, tüvekaid männirauku, mis rivistunud ja tugistunud alaliseks vastupanuks merel hooguvõtvaile marurünnakuile.

      „Kallab jah. Emba-kumba, kas vanajumal on läinud kodunt ning poisid kisuvad punne, või on olnud taevas äsja suurem õllevõtmine.“

      „Midagi niisugust vist jah. Ega niisugust sadu alati ei näe,“ mõõnas Kivikiisk. „Olgu aga need põhjused kunagi millised tahes, aga meile, kaluritele, ilm tähendab palju. Kui ikka pöörab sadama või lõõtsuma, siis meiesugune ei saa näha karvast kalasabagi. Enne kui siis jälle ilmad paranevad.“

      Ammu olin märganud — Kivikiisa iseloomus on imelik joon. Alati ta kaldub rääkima oma muredest. Kõigi tunnuste järele ta nüüdki kavatses hakata heietama sedasama, mida ma tema suust kuulnud juba korda viis, igakord ise sõnadega. See joon on mulle juba sedavõrt tuttav, et olen leiutanud vahendigi selle vastu. Tilk nalja on ikka see, mis viib ta jälle päikesepaistelisse meeleollu. Ja siis Kivikiisk võtab hoopis teise jutulaadi, millises ta paneb kuulatama ennast. Need on tavalikult juhtumused ta oma elamusist, mis pipardatud huumori ja targutustega.

      Ei, ta saab arugi kohe mu manöövrist. Leiab siis ise ka, et seda juttu nagu on mõned korrad juba räägitud nii ja teisiti. Ta hääsüdamlus on see, mis laseb tal leppida oma pööratavusega. Ning ta alustab siis jutu millestki hoopis muust.

      „Minu sugu vanasti oli kõik niisugune rõõmus rahvas, või nagu meil öeldakse venelaste moodi — pujäänid. Üle kõige oli mees ikka mu vanaisa, isa kah oli niisugune rahvamees lõugade poolest. Aga mina ei saa nende vastu. Mul see elukäik on käinud niiviisi, et pole neid rõõme väga olnud ja seepärast ma nagu olen kukkunud välja oma suguvõsa sordist. Aga mu vanem poeg, ta tuli alles hiljuti kroonust, vaat sellest saab just sedaverd mees nagu oli mu vanaisa. Niisugune hakkaja ja mürakas mees, millegi ees risti ette ei heida. On nii läinud täitsa vanaisasse.”

      „Mis see vanaisa siis nii rabeles?“

      „Ah mis ta rabeles või? Ta ikka mässas ka, praegugi veel vanemad inimesed külas mäletavad teda. Tal oli just seda hulljulgust, kees mõnikord kõvasti üle. Tema see oligi, kes ostis selle talu, mis praegu on minu oma.

      Aga see on rääkimisväärt, kuidas see juhtus. Vanaisa oli pisike popsike ja minagi oleksin praegu olnud pops, poleks meil olnud maad ega majakatust. Oli kuidagi vanasti jäänud ilma ja oldigi ilma. Oleme küll kõik olnud kõvad kalavaenlased, aga ega merest ikka talu noodaga välja ei kisu, see on selge. Seni keegi pole tõmmanud sellist loomust. Aga vanaisa püüdis kalu ka kuivalt maalt ja sääl juba võib talu hakata noota.

      Temal see elamine oli kui kaardimäng. Tuli tuju — viskas kõik kaardile ja ei teinud pärast suurt väljagi, kui läks halvasti. Palju siis popsil ongi kaotada? Algas uuesti otsast pääle. Aga kui ükskord õnnestus, siis oli ka õnnestunud kõvasti.

      Kord torm oli möllanud meie rannikul juba pikka aega. Meie meeste noodad kuivasid vaiade otsas nagu ämblikuvõrgud, nad ei mäletanudki enam seda, et neid võidakse tarvitada mõnikord ka vettelaskmiseks. Mehed igapäev käisid piki randa, vahtisid merd ja kratsisid kukalt, vahtisid taevasse üles ja nuusutasid õhku — ei saanud targemaks midagi. Hakka või ausa kaluri ameti asemele õppima mõnda muud mustemat tööd.

      Aga nagu meil see komme on veel praegugi, et kui asi on halb, siis minnakse kõrtsi. See on see kalurite parlament, kus siis räägitakse asjast nii palju, et saab küllalt. Ja mõnikord ollakse kõrtsis seni, kuni ilm juba näitab paranemist. Siis muudkui noodad platsi, aerud pihku.

      Vanaisa käis ka sääl, kuhu tema siis pidi jääma! Ta oli sääl ikka esimene, sest polnud temal maad ega karja, millega viita aega niisugusel vaheajal. Kuidas seekord sääl tuli, aga keegi oli lausunud, et ega maksa ilma paranemist oodatagi enne paari nädalat, asjata vaev ja pääpiinamine.

      „Aga mina ütlen, et homme on tormil lõpp,“ lausunud vanaisa.

      „Eks sa siis vii homme omad võrgud ka merre,“ ütelnud see Krivaluokka, kes teadis ütelda, et torm kestab veel kaks nädalat.

      „Arvad, et ei vii või? Kas sina arvad, et ma ei vii või?“

      „No ega ei vii küll.“

      „Siis veame kihla. Kaks pange viina ostad?“

      „Aga su võrgud maksavad ju rohkem kui kaks pange viina.“

      „See on minu asi, palju maksavad mu võrgud. Aga ära sa puikle, veame kihla!“

      „No veame siis, aga ainult nii, et ma ostan need viinad ainult siis, kui sa tood järgmisel hommikul võrgud ka merest tagasi.“

      „Ega ma neid merelt metsa viinud pole ka kunagi. Ikka tagasi, ikka tagasi, seesugune on kalamehe kord.“

      Viimaks vedanud siis kihla. Vanaisa tulnud siis kohe koju seadma valmis oma võrke merreviimiseks.

      Teel kodu poole ta hing hakanud küll kangesti valutama ja süda närima. Kes ikka käskis uisapäisa visata sellise sõna. Kui see aga kord juba oli juhtunud, siis muidugi pidi seda ka kaitsma, kuigi oleks tulnud panna kaalule rohkemgi. Aga see esimene sõna ikka! Ja teine kohe ka hakkab kinni. Oh seda suukest küll, mis tuleks parem paigata kinni!

      Järgmisel päeval siiski meeleolu paranes. Torm oli jäänud hulga tasemaks. Kuid nii suur möll oli ikka veel, et ükski tervearuga inimene ei oleks viinud oma nooti merre. Vanaisale see õhtu oli kui surmaminek.

      „Noh, lapsed ja lapselapsed ja kes te siin olete, teeme läbi see tükk nalja, saagu pärast mis saab. Ja kui ei saa muud, siis õppige sellest, kuidas tuleb pidada sõna ja kuidas vahel tuleb pidada ka suu kinni.“

      Külarahvas vaatas rannal, kas ikka tõega viime oma võrgud merre. Mõned manitsesid, et ärge tehke hullu tempu. Isegi vana Krivaluokka oli sääl ja ütles:

      „Jäta tühi töö, see oli ju niisamahästi kui nali. On siis mul sellest kasu, kui sa kaotad oma noodad!“

      Mille pääle vanaisa vastas:

      „Pole enam sinu asi. Mine osta viinad valmis!“

      Kuid rannal kõik teadsid, et see meie tegu on selge võrkude merre matmine, muud ei midagi.

      Kalur ilma võrguta on veeäärne sant. Mis oleksime teinud võrkudeta? Kui kuidagi võrgud olid viidud vette ja mitme noodaankruga kinnitatud põhja, ja jõudsime õnnelikult tagasi, siis ka veel meie ei raatsinud lahkuda rannalt. Alles pimedas