Rannaliivalt taevani. Juhan Jaik

eel vanaisa röögatas läbi akna tuppa:

      „Tuul jäi vaiksemaks ja pöördus rohkem meie randa.“

      Tuul oligi pöördunud ja jäänud hommikuks üsna vaikseks. Vesi oli kiskunud meie võrke tüki maad rannale lähemale. Aga nad olid täis kala ja nooda päramises sopis rabeles veel üks suuremat sorti loom — vana kümnepuudane delfiin. Säärast elukat meie rannas keegi polnud näinud, ainult Lavansaarel olevat kord püütud ka üks niisugune.

      Rõõm polnud üksi meil, vaid kogu külal. Torm oli möödas ning kõik said viia oma püünised vette. Oli ka teadmine, et kestev torm on ajanud meie randa palju kalu. Kõik võisid näha ette suurt saaki. Õhtul kogu küla kogunes jooma Krivaluokka käest võidetud viinu.

      Juhtus siis olema rannas ka üks kalakaupmees Piiterist, kes kohe asus ostma meie kalu. Et müümisel oli ka see delfiin, siis kogu küla oli kauplemise juures. Hulga juuresolekul vanamees läks ikka nagu edevaks, seekord veel seda rohkem, et ta oli saanud juba rüübata võidetud viina.

      Kaupmees, nagu kaupmees ikka, pakkus hinda odavat, müüja aga tahab saada suurt. Nii need kaks on seisnud ja jäävadki seisma teineteise vastu kuni maailma lõpuni. Kaupmees ütles, et homme tuuakse merest koju suured saagid ja siis pakkumisi on palju ja hinnad tulevad odavad. See ütlus pani meie vanamehe keema. Keegi ei saavat nii palju kala kui tema, teisiti see ei võivat minnagi.

      „Ma olen kõige targem kalamees siin rannal ja katsugu keegi saada saagi poolest mu vastu. Ma saan kala kätte iga ilmaga ja kuipalju tahes ükskõik millise püünisega.“

      „No ära nüüd kiitle. Vaata, kui torm oleks viinud ära su püünised, mis ainult ime tõttu pääsesidki, siis sa oleksid jäänud nälga kõige perega,“ noomis kaupmees.

      „Ah mina või? Mina jään nälga? Ühe korraga võin väikse õngega püüda nii palju kala, et jätkub meile süüa pooleks aastaks.“

      „Kuule, kullamees, kas hakkad täna viimaks rääkima ka mõistlikke jutte?“

      „Pole mina pääle mõistlikkude muid jutte ilmaski suhu võtnudki.“

      „Kui nii, siis pole teha muud, kui veame jälle ka kihla,“ muigas kaupmees, vaadates vanamehele üsna silma.

      Vanamees aga kohe nõus. Tegid seekord nii, et kui vanaisa ühe õngitsemisega ei saa poole aasta kalu, siis annab kogu tänase loomuse ühes delfiiniga kaupmehele. Kui aga saab oma perekonna jaoks pooleaasta kalad, siis saab ta kaupmehelt tuhat ruublit.

      Nüüd oli selge, et äsjane suur mereõnn oli nagu maha visatud. Vanaisa isegi taipas seda ning ta ei vaadanud enam sinna poolegi, kus olid ta kalad ja ta kallis delfiin, tühjendas aga hoolega Krivaluokkalt võidetud viimast pudelit.

      Järgmisel päeval algas see suur õngitsemine. Jällegi nõustati vanameest, et ärgu hakaku jahtimagi, nalja on olnud küllalt. Aga ei see lasknud ennast segada. Kes annab siis alla rammu katsumata. Vanaisa arvas, et ta õngitseb paadist välja tulemata ühtejärge kuni talve tulekuni, siis ikka peaks olema õngitsetud välja tuhat ruublit kaupmehe taskust.

      Aga juhtusid sandid õngitsemise ajad. Kui vanamees kolmetunnise õngitsemise järele tõmbas paati ühe viidika, siis oli vaatajatel naeru palju. Aga siis kuni õhtuni ta ei saanudki enam suurt midagi.

      Hommikul ta silitas ja sülitas ussi, kuid algas seegi päev õnnetult, õngitsemisel saagi puudus võtab ruttu isu ära ja kolmandal päeval vanaisa juba mõtles, et jäägu kaupmehele ta tuhat ruublit ja võtku delfiin ja kalad, järgnenud hommikud oli ju saadud kalu jällegi küllalt.

      Aga tuhat ruublit oleksid ilusad rattakesed õngitseda välja kaupmehe taskust.

      Veel ta katsus kõikide kunstidega, aga ikka ei midagi. Rahvas ja ülesostja juba väsisid ootamast loo lõppu.

      „No, kuramus, olen ma neile kaladele pakkunud, mida olen osanud ja pidanud paremaks nende isule. See kõik aga nähtavasti ei käi neile sisse. Aga nüüd ma siis tean, mida nad tahavad. Ja seda nad peavad saama.“

      Ütles ja sidus õngenööri otsa pudeli viinaga. Kohe leidsid kõik, et see vanamees oskab iga sissekukkumist pehmendada ootamata naljaga.

      Ühe käega ta raputas viinapudelit merepõhjas, näoga aga oli pöördunud maale ja rääkis:

      „Nüüd saate alles kala, mis väärib kala nime.“

      Selle ütelnud, ta oleks peaaegu kukkunud paadist vette. Suur kala oli neelanudki juba pudeli alla. Vanaisa kohe vinnama. Raske see oli aga ikkagi tuli.

      Aga kes tuli? Juba sügavalt vee alt paistnud vastu ilmatulaiad naervad lõuad, naeruirevil hambad ja muigavad silmad. Viimaks jõudiski see veepinnale ja see ei olnud keegi muu kui ilmatu suur vaalaskala, haruldaselt naljaka viinanina näoga. Keerutas vuntse. Oli juba vee all visanud napsukese kinni, muheles vanaisale otsa. Ja nagu sai õhu kätte nii lõi laulu lahti. Ja ujus rõõmsana paadi kõrval kaldale.

      See alles oli tükk. Kõikide silmad vahtisid ahnelt, kui kaupmees luges välja tuhat ruublit. Vanaisa sõrmed muidugi värisesid.

      Veel samal päeval vanaisa ostis selle koha. Teisel päeval kesteab juba ehk oleks olnud hilja. Maksis ka välja 780 ruublit.

      Siis tuli koju ja ütles:

      „Lapsed ja lapselapsed ja kes te siin olete. Ostsin täna talu teile ja iseendale. Ja siin on mul veel 220 Vene riigi ruublit. Nendest pühkige teie oma suu puhtaks. Nendega mina lähen kõrtsi ja olgu ma rumal, kui toon ainukese rubla tagasi. Ja teil ärgu olgu selle kohta midagi ütlemist. Kauaks mulle on talu rõõmust, olen juba vana. Talu jääb teile ja mulle need 220 ruublit.“

      Läks kõrtsi, ja teisel päeval tuli teade, et vanaisa surnud sääl äkki. Aga alles oli veel kakssada ruublit. Viimane sõna jäi pidamata.

      Nii lõppes vanaisa valitsemine ja algas isa valitsemisjärk. Kümme aastat kestis see. Ja siis suri ka tema. Oli Prusnikovi pulmas, kus vedas kihla, et sööb ära korraga terve seasingi. Saigi lihaga toime, aga siis hakati ütlema, et singil on ju luu kah. Kui terve sink, siis ikka ühes luudega. Isa vaielnud vastu hulga aega, keegi aga ei olnud ta poolt, ja ta siis tahtis näidata, et on mees ja ei kohku millegi eest. Asus neelama seakonti. Niipea kui ots ulatus kurku, lendas hing seest välja. Löönud kondiotsaga hingamise kinni ja sellest see tuligi.

      Seda tegi viin. Oleks võinud jahvatada kondi ära ja süüa luuprügi nagu suhkrut. Tema kõht oleks kannatanud küll. Aga seda tegi kõik see viin. Kaine peaga minu isa oleks olnud palju nutikam. Viina tõttu aga sai niisuguse ülekohtuse surma.“

      Paat juba nõksatas vastu kallast. Pilv oli silmapiirilt kadunud, päike valmistus loojuma. Tuulisel rannal oli veel uitlemas üksikuid supelvõõraid, kellel tuul püüdis rebida mütsi pääst.

      Suur merelahing Kroonlinna alljaLahna Jaakko poja maalahing Piiteris

      See ei olnud mingi neil randadel sageli nähtav fatamorgaana, mis vaheti tõstab mere silmapiirile mõne suuris kaugusis asuva saare, mõne neeme teiselt rannikult, mõne vormitu tombu looduse salapäraseist kolikambreist. Sedakorda silmapiiril midagi polnud rohkem tavalisest. Heledas päikeselõõsas paistsid silma nii Eesti ranniku kaugenevad astmed kuni Kundani, samuti ka Vene rannik kuni Ingeri neeme viimse tipuni. Mis aga tekitas tursunuid sõlmi silmapiiri pingutatud niiti, oli kalavenede rida kaldalt vaadatuna. Üks neist paatidest oli meie oma.

      Silgupüügi ilusad ajad. Kalurid lähevad välja hommikuse koidukullaga ja tulevad tagasi paaditäie kalahõbedaga. Sest silkudele on saatuseks sigineda rohkesti, et rohkesti sattuda nootadesse. Nad lõastuvadki nootadesse nagu silmud kivvi ning uskliku ilmega silmis elavad üle nooda raske hüpliku ronimise paati.

      Oli ka paadis külimitt mere umbrohtu — kivikiisku, mis aga viisidki meie jutuajamise pikale ainele.

      „Kuulge, Kivikiisk, kuidas olete sattunud nimisugulusse just nende okkaliste mere pisipärdikutega?“

      „Naljakas nimi jah, aga laske ma räägin, kuidas ma sain selle nime. See nimi